Pilt nr 1 | Eesti jalgpallisangari Ragnar Klavani koduklubi Cagliari on tüütu putukas, kellega peetavad mängud mõttetud ja sisuliselt alandavad. Cagliari tuleks pagendada. Eemale padrikusse, omasuguste tühiste klubide juurde. Marjamaa peab kuuluma väärikatele heerostele, mitte alamast soost pinisejatele.

Sest oleme ausad – jalgpalliduelli raames ilmnevad pidulikkus, traditsioonid, unistused ja draama on täisväärtuslikud vaid juhul, kui osalisteks väärikad ülikud, mitte lärmakas ja kombestikku liberaalselt suhtuv lumpenproletariaat. Plebeid ärgu paleesse ronigu, vaid püsigu oma lehkavates hurtsikutes. Muidu läheb kord täiesti käest ära!

Leicester City Inglismaa meistritiitel oli markantne näide, kuidas õukonda trüginud pööbel röövis aadlilt nende seisusele väärilise positsiooni. Maitsetu, suisa jälk oli vaadata, kuidas Leicester haaras endale koha Meistrite liigas, samas kui seitsmekordne Euroopa meister AC Milan seal osaleda ei saanud! Rõhutagem – see oli jälk!

Pilt nr 2 | Või mis asi on eelmisel Meistrite liiga hooajal jalgpalliromantikuid lummanud ja poolfinaalist kõigest paari minuti kaugusele jäänud (Pariis Saint-Germainile 1:2 kaotatud veerandfinaali juhiti veel 89. minutil 1:0) Atalanta?

Anname sõna Torino Juventuse presidendile Andrea Agnellile, kes kommenteeris Bergamo klubi sooritust 2020. aasta märtsis: "Austan väga Atalanta tegemisi. Aga nad kvalifitseerusid otse Euroopa tähtsaimale klubivõistlusele ilma, et neil oleks eelnevaid rahvusvahelisi saavutusi. On see õiglane või mitte? Samal ajal on AS Roma aastaid panustanud, et Itaalia edetabelikoht oleks kõrge. Aga neil oli Itaalia kõrgliigas üks halb hooaeg ja nad jäid Meistrite liigast välja, millega kaasnevad tõsised [finantsilised] tagajärjed."

Tunnetest, mida tekitas Agnellis edasine Meistrite liiga hooaeg, kus Lyoni Olympique'il jätkus jultumust lülitada välja nii Juventus kui ka Manchester City, toimetusel andmed puuduvad. Mis on ilmselt hea, sest see tähendab, et käesolevas artiklis puudub ropp sõim ja seda võivad lugeda ka alaealised.

Pilt nr 3 | Mida tegi Andrea Agnelli pärast eilse Juventus – FC Porto mängu lisaaja lõpuvilet? Võttis välja UEFA klubide edetabeli ja kontrollis, kas 29-kordse Portugali meistri koefitsient on piisavalt kõrge, et üldse veerandfinaali pääseda. Kuna ei olnud (Porto asetseb Juventusest enam kui 10 kohta tagapool, mis on Agnelli arvates enam kui piisav edumaa), siis pääseb kaheksa hulka ikkagi Juventus!

Asjaolu, et Porto on võitnud sama palju Euroopa meistritiitleid (2) kui Juventus, Agnellit ei morjendanud. Samuti mitte tõik, et kui Porto viimasest Meistrite liiga võidust on möödunud kõigest 17, siis Juventuse omast 25 aastat.

"Juventuse panus Meistrite liiga brändi on olnud võrreldamatult palju suurem Porto omast. Ronaldo palk on sama suur kui Porto kulu terve meeskonna palkadele. On õiglane, et Euroopa jalgpalli jaoks niivõrd olulisi kulutusi kandnud Juventus saab võistlust jätkata," sõnas Agnelli.

Eelnevad kolm miniatuuri ei kuulu kahjuks täies mahus ulme valdkonda. Sinna liigitub vaid kolmas jutuke. Esimene kvalifitseerub oletuseks ja teises puudub väljamõeldud osa täielikult. Täpselt nii Agnelli eelmise aasta märtsis ütleski. Ning oleme ausad, selle pealt pole keeruline tuletada, et ta mõtlebki nii nagu esimeses jutukeses kirjas ja tahaks öelda seda, mis kirjas kolmandas, aga saab aru, et ta ei saa seda endale (veel?) lubada.

Nendes kolmes jutukeses kirjeldatud mõtteviis eksisteerib reaalselt ning on mõnede Euroopa tippklubide võimukoridorides üha jõudsamalt kanda kinnitamas.

Itaalia, AC Milan ja Agnelli pole siinkohal juhuslikult valitud näited, sest just Saapamaa klubid eesotsas Milaniga on viimase 15 aasta jooksul Euroopa tippklubide seas ikka ja jälle üles kerkinud Superliiga idee peamised elushoidjad. Põhjus: sportlik reaalsus muutus äriliste ambitsioonide seisukohalt liialt nukraks.

1990ndate alguses oli Itaalia klubijalgpall Euroopas selge number üks, aga hakkas siis seoses Premier League'i võimsamaks muutumisega positsioone kaotama. Milanil pole nüüd juba seitse hooaega järjest Meistrite liigasse asja olnud. Serie A tabeliseisu vaadates see seeria tänavuse hooaja järel pigem katkeb, aga antud lunastus ei tühistaks pausi ajal akumuleerunud ängi.

Viimasel 10 aastal on Itaalia klubid leidnud endale hea liitlase Hispaania kahe tipu, Madridi Reali ja FC Barcelona näol, keda mõlemat kummitab sama häda – sportliku edu nimel on end lõhki kulutatud ja senistest tuluallikatest enam ei piisa. Süüdi pole muidugi arulage ja absurdne kulutamine, vaid jalgpallis kehtivad ahistavad reeglid.

Näiteks kohustus osaleda koduriigi meistrivõistlustel, kus Barcelonal tuleb mängida mingisuguste Almeriate, Eibaride ja Huescadega, kuna Superliigas oleks võimalik igal nädalavahetusel kohtuda Milani, Liverpooli ja Müncheni Bayerniga.

See kõik võimaldaks teenida veel rohkem tulu, et palgata kõige paremad mängijad, kellega teenida veel rohkem tulu, et neile kõige parematele mängijatele veel kõrgemat palka maksta, et nad mitte mingil juhul ära ei läheks, sest siis võib tulu langeda ja ei saa enam osta 120 miljoni eest Bayernisse laenatavat vahetusmeest (Philippe Coutinho), mis omakorda toob kaasa selle, et fännid muutuvad rahutuks ja valivad klubile uue presidendi, mis oleks tõesti maailma lõpp SÕNA OTSESES MÕTTES!

Itaalia ja Hispaania tippklubid on paarkümmend aastat otsinud endale liitlasi teiste tippriikide klubide seast. Kui Pariisi Saint-Germain on nendega samas paadis, sest Prantsusmaa kõrgliigas puudub ihaldatav glamuur, siis Saksamaa ja Inglismaa tipud on seni suutnud kiusatusele vastu panna. Saksamaa eelkõige kultuurilistel ja Inglismaa finantsilistel kaalutlustel.

Bundesliga on end teatavasti positsioneerinud kui tõelise fännidele kuuluva jalgpalli kants, kus absoluutne ei ole raha, vaid fännide võim. Muidugi on Saksamaal kombeks väga suuri numbreid nähes põhimõtted ümber vaadata ja otsida lahendusi (#Nordstream ja #Nordstream2), aga Bayern oleks nõus ülejäänud Saksamaa jalgpalli välja vihastama vaid juhul, kui tal on edasise osas 100% garantiid, mida Superliiga-projekt praegu pakkuda ei suuda. Ning veelgi keerulisem oleks näha, et solidaarsusprintsiibile pöörab selja Dortmundi Borussia.

Inglismaa tippklubid ei ole aga kippunud Superliiga poole tormi jooksma põhjusel, et Premier League'i näol on neil olemas töökindel rahamasin, mille välisturgudelt teenitavad teletulud on viimase 10 aasta jooksul pidevalt ja jõudsalt kasvanud. Inglismaa tippklubid hoiavad end küll Superliiga-plaanidega kursis, aga positsioon on passiivne ja eesmärk riskide maandamine.

Seega tuleb soovida Premier League'ilt tugevat tervist ja palju raha, sest see on vast parim garantii, et Superliiga selle kõige düstoopilisemas võtmes lähiajal siiski ei sünni, sest ilma Inglismaa klubideta Superliiga ei lenda.

Kas Superliigat on võimalik ära hoida ka pikemas plaanis? Vaadates esmaspäeval avalikkuse ette laekunud infot Meistrite liiga kavandatavast reformist, siis ühelt poolt jah ja teisalt ei.

Plaanide kohaselt toimub Meistrite liiga põhiturniir alates 2024. aastast 36 klubi osavõtul, kes igaüks peavad senise 6 asemel 10 kohtumist, kusjuures alagruppe ei moodustataks, vaid mängitakse malest tuntud šveitsi süsteemi põhimõttel 10 vooru, mille järel jätkavad 20 paremat play-off'is (12 otse 1/8-finaalis, ülejäänud 8 mängivad esmalt 1/16-finaale).

Võistlusformaadi osas jään ettevaatlikult äraootavale seisukohale, sest Meistrite liiga alagrupiturniiril on praegu tõesti liiga palju ettearvatavaid kohtumisi. Jah, see eirab jalgpallivõistlustele omast traditsiooni (ühes koosluses mängivad kõik kõigiga võrdse arvu kordi läbi) ja on selge samm tasakaalustamata kalendreid kasutavate USA profiliigade suunas.

Aga see ei pruugi olla halb, kui näiteks Meistrite liigasse murdnud Zagrebi Dinamo hooaeg kõige glamuursemal võistlusel ei koosne kuuest mängust, millest nelja puhul on küsimus ainult selles, kas saadakse tappa kolme või enama väravaga ning ülejäänud kahes võib proovida bussi parkides viiki või 1:0 võitu napsata.

Vaid selle asemel on tollel klubil võimalik Meistrite liiga raames pidada ka mõned kohtumised jõukohaste vastastega, kelle jaoks on sinna kvalifitseerumine olnud samuti väga suur õnnestumine (näiteks Budapesti Ferencvaros või FC Kopenhagen või Praha Slavia või Glasgow Rangers).

Uue formaadi murekohaks on nelja lisakoha jaotuspõhimõte. Esmalt positiivsest – praegu FC Flora või FCI Levadia või Paide Linnameeskonna või Nõmme Kalju U15 vanuseklassi trennis käival poisil säilib lootus, et kolme aasta pärast võib ta röögatute juhuste kokkulangemise korral astuda sama klubi särki kandes A. Le Coq Arena murule nii, et vastasmeeskonda kuulub Erling Braut Haaland või Kylian Mbappe.

Ehk et kõigil Euroopa meisterklubidel säilib võimalus jõuda Meistrite liiga põhiturniirile. Seega kui Flora/Levadia/Paide/Kalju suudab läbida neli eelringi ja jõuda põhiturniirile, siis võib tolleks hetkeks 18- või 19-aastaseks saanud praegune noorjalgpallur ju meeskonna koosseisu mahtuda küll  (muuseas, tõenäosust suurendavad Eesti tippjalgpallis kehtivad ETM- ja KTM-reeglid!).

Jah, see noor peab olema erakordselt andekas ja töökas ning vaja on jaburas koguses õnne (sh loosiõnne, et Haalandi või Mbappe koduklubi Eesti satsiga vastamisi satuks), aga see on teoorias võimalik. Selle teoreetilise võimaluse elushoidmine on tähtis, sest jalgpall ja tippsport üldisemalt ammutavad energiat unistusi püüdvatest atleetidest.

Ent teisest väga tähtsast põhimõttest tahab Agnelli lahti saada. See põhimõte sätestab, et eurosarjadesse kvalifitseerumine toimub ainult läbi eelmise hooaja koduste meistrivõistluste tulemuse (või Meistrite või Euroopa liiga võitmise).

Agnelli ja tema juhitava Euroopa Klubide Assotsiatsiooni (ECA) eesmärk on tekitada turvavõrk Meistrite liigas osalema harjunud tippriikide esindajatele, kellel juhtub kodune hooaeg untsu minema. See oleks rõve, aga vaevalt sellest pääsu on, sest UEFA huvitub kodurahust ja on pigem valmis tolle kompromissi tegema.

Seega naastes lühijutu number kaks juurde, siis Atalantalt Meistrite liiga pääset ära ei võetaks, aga kui too AS Roma on ilmajäänute vahelises pingereas piisavalt kõrgel, lubatakse ka nemad marjamaale.

Selle kõige juures on eile õhtul Torinos juhtunu taustal äraütlemata suur rõõm tõdeda, et jalgpalli vägi on endiselt võimas. Agnelli juhitud Juventuse põud Meistrite liigas kestab. 2018 osteti selle lõpetamise eesmärgil enda ridadesse ränga raha eest ja veel rängema palga peale selle võistluse sarivõitja Cristiano Ronaldo.

Mis on tulemus? Juventus pole kolmel Ronaldoga mängitud hooajal jõudnud isegi mitte poolfinaali ja vaid korra veerandfinaali. 2019 kaotasid nad Amsterdami Ajaxile, 2020 Lyoni Olympique'ile ja 2021 FC Portole. Ühtegi neist kolmest pole Superliiga-juttude raames isegi mainitud, sest, noh, Agnelli & Co jaoks on neil laudalõhn küljes.

Aga Porto mängib Meistrite liiga veerandfinaalis, kuna Juventus võitleb Serie A-s esinelikukoha nimel. See teeb tuju väga heaks vaatamata tõigale, et eilne mäng Torinos oli kõigest üks lahing suures, pikas ja kurnavas sõjas jalgpalli solidaarsusprintsiibi säilimise nimel.