MM-valiksarja avang Euroopas oli vaatamata koroonaepideemiast tingitud ebakindlusele vägev. Klubijalgpalli püüdlused koondisevutti alavääristada said järjekordselt ammendavalt ümber lükatud ning maailma vanim rahvusvahelise sportliku läbikäimise vorm tõestas oma ainulaadset võlu.

Pretensioonikas juhtlõik? Plaan seda igatahes ette nägi. Mõned selgitused.

Maailma vanim sportliku läbikäimise vorm? Jah, just seda koondisejalgpall on. Maailma vanim sporditrofee on küll purjetamise Ameerika karikas, aga selle nimel ei võistle riikide koondised, vaid erameeskonnad. Vanim riikidevaheline võistlus on ikkagi jalgpall, mis sai alguse 1872. aasta Šotimaa – Inglismaa 0:0 viigiga, kus võõrustajad olid oma 2-2-6 taktikaga josemourinholikud bussiparkijad, kelle püstitatud müürist 1-1-8 asetusega Inglismaa ei suutnudki läbi murda.

Koondisejalgpalli ainulaadne võlu? Seisneb eelkõige kolmes asjaolus (mitte tähtsuse järjekorras): 1) võistkonna vähene koosviibimise aeg nõuab kiiret kohanemisvõimet ja muudab tulemused klubivutiga võrreldes juhuslikumaks, 2) võistkonnad tegutsevad piiratud valiku tingimustes ega saa turult sobivat jalgpallurit hankida, vaid see tuleb endale paarikümne aastase tööga kasvatada,

3) jalgpallurid ei saa riigi esindamise eest palka, vaid teevad seda vabast tahtest, mis loob selle ümber üllama aura; helisema hakkavad sügavamal peituvad hingekeeled (tõsi, mitte kõigil, tippklubide pühendunud toetajaid jätab koondisejalgpall sageli külmaks).

Klubijalgpalli püüdlused koondisevutti alavääristada? Just need koondiste heitluste nägemisest sulnilt helisevad hingekeeled on klubijalgpalli vägevatel tegijatel (ECA tuumikliikmed) pinnuks silmas. Jalgpallurite jaoks on ihaldatuim trofee endiselt MM-tiitel. Ka EM-tiitel ja Copa America trumpavad Meistrite liiga üle.

Miks? Sest nendeni jõudmine nõuab täiuslikku õnnestumist võistlusel, mida üks jalgpallur saab karjääri jooksul proovida kaks-kolm, vahel harva neli korda. Meistrite liigas saab igal aastal uuesti proovida. Ja päris paljudel lõpuks ka näkkab. Ilma koondisejalgpallita saaksid tippklubid teenida rohkem raha (konkurents turul oleks ju väiksem) ning suunata tippjalgpalli enda soovitud suunas.

Ammendavalt ümber lükatud? Inglismaa jalgpallilegend, praegu telekanalites BBC ja ITV stuudiojuhina töötav (ja selles ametis väga hea olev!) Gary Lineker säutsus eelmise nädala neljapäeval: "Kindlasti oleme jõudnud olukorda, kus nõrgemad riigid peaksid esmalt isekeskis välja selgitama, kel on üldse õigus sel tasemel mängida. Seis on muutnud absurdseks."

Surely we’ve reached the stage where the lowest ranked nations should play amongst themselves to qualify for the right to play at this level. It’s become absurd. @FIFAWorldCup — Gary Lineker 💙 (@GaryLineker) March 25, 2021

Miks Lineker niimoodi säutsus? Sest Inglismaa nüpeldas San Marinot 5:0 ning teadis, et MM-valiksarja käigus kohtuvad nad sama vastasega veel kord ning lisaks kaks korda Andorraga. Kõigi eelduste kohaselt on need kohtumised sama ühepoolsed, kui Linekeri pahameele vallandanud matš.

Lineker ignoreeris asjaolu, et nii San Marino kui ka Andorraga samasse valikgruppi sattumist saanuks Inglismaa vältida, kui oleks mullu sügisel oma Rahvuste liiga alagrupi ära võitnud. Selle võistluse finaalturniirile pääsenud meeskonnad loositi viieliikmelistesse valikgruppidesse, mis välistab kahe kääbusega kokkusattumise.

Eelvalikturniiri teema võetakse Inglismaal ikka ja jälle üles, sest nad lihtsalt ongi ülbed tüübid, kelle jaoks pole mängud väikeste jalgpalliriikidega piisavalt väärikad. Ning seda agendat kütavad omalt poolt üles ka tippklubid, sest nii on võimalik nende vaenlase ehk koondisejalgpalli jalgealust õõnestada.

Muuseas, erinevalt Inglismaast viimase 50 aasta jooksul ka midagi võita suutnud Euroopa jalgpalli tippriikidele säärane kõrkus omane pole. Kui Inglismaa viimati Tallinnas mängis (2014), loobusid nad mängu-eelsest treeningust ja piirdusid 15-minutilise staadionil jalutamisega, mida UEFA reeglid nõuavad. Kui Hispaania 2008 siin käis, tegid nad mängu-eelse treeningu publikule avatuks, et kõik saaksid sümboolse 25 krooni eest oma silmaga vaadata värskeid Euroopa meistreid. Näitab taset ja suhtumist…

Need üksikud, kes 2008. aasta 10. oktoobri vihmases õhtus Hispaania trenni kõige viimaste hetkedeni kohal olid (siinkirjutaja nende seas), nägid, kuidas treeningu lõpetuseks saatis varuväravavaht Pepe Reina talle küljejoone suunast tsenderdatud palli ülepuusakäärlöögiga Kristiine keskuse poolse värava ristnurka. Ma olen siiani sellest briljantsusest pakatanud jalgpallihetkest vaimustuses!

Aga Linekeri juurde naastes, siis järgmistel päevadel juhtunu pani ta, nagu Eestis kombeks öelda, muru närima! Iirimaa – Luksemburg 0:1, Slovakkia – Malta 2:2 (poolaeg 0:2), Armeenia – Island 2:0 (siinkohal on paslik meenutada, et Inglismaa eelmine EM lõppes just kaotusega Islandile!), Gruusia – Hispaania 1:2 (võiduvärav 90+2. minutil), Türgi – Läti 3:3 (enne seda oli Türgi klohminud Hollandit ja Norrat), Küpros – Sloveenia 1:0, Armeenia – Rumeenia 3:2.

No tegelikult pole seal midagi nii kummalist ja Luksemburg mängis ju tegelikult mõne aasta eest Prantsusmaaga viiki ja Iirimaa ongi praegu madalseisus ja Hispaania lõpuks ju ikkagi võitis ja Sloveenia küll nüüd mingi mõõdupuu pole ja Rumeenia oli viimati hea 90ndatel ja blää-blää ja blää-blää-blää ja blää-blää blää-blää blääääääääääää!

Silme ette kangastub jürirataslikku kelbast ajav Lineker, kes on veendunud on võimes oponent jutuga ära kurnata ja oht, et see õnnestub, muutub isegi arvestatavaks. Aga õnneks saabub abi. Sest Saksamaa – Põhja-Makedoonia 1:2. Geim, sett ja matš! Ruudulipp! One-four-seven – snooker heaven! Hole-in-one par 4 rajal!

Need tulemused tõestasid taas seda, et Euroopa koondisejalgpall on viimase 10 aastaga vaieldamatult tasavägisemaks muutunud. Keskmised ja väiksemad riigid tegutsevad üha targemalt ning kuna koondisejalgpallis on juhuslikkuse osakaal klubivutiga võrreldes kõrgem, suudavad selle nutikuse toel ka sagedamini üllatada.

Kindlasti on kaasa aidanud EM-finaalturniiri osalejate arvu suurendamine 16-lt 24-le, mis on esiteks andnud paljudele koondistele lisamotivatsiooni, sest enne võimatuna tundunud kvalifitseerumine pole enam üldse võimatu. Samuti on rohkemad riigid finaalturniiril osalemise kogemuse võrra rikkamad. Vahemikus 2012-2021 mängivad EM- või MM-finaalturniiril 32 erinevat Euroopa koondist. Ühe play-off'is alistatud vastase kaugusel finaalturniirist veel 5 riiki (sh Eesti).

Maksvusele on hakanud pääsema ka Rahvuste liiga, kus näiteks Luksemburg ja Malta saavad mängida positiivset jalgpalli. See arendab ning loob eeldused, et matšideks tugevamatega ollakse paremini valmis ning tippriikide käest ei saada enam alati suurelt tappa. San Marino on tõesti vist lootusetu juhtum, aga nad on ka enamvähem ainuke.

Objektiivsete asjaolude põhjal pole eelvalikturniiride jaoks mingit muud põhjust. Esimene ja kõige tähtsam põhjus on, et see pole lihtsalt viisakas. Aga lisaks kahanevad tasemevahed Euroopa koondisejalgpallis pidevalt. Lineker ajas mäda. Närigu muru.

Ning mis värk selle VAR-i ja Ronaldoga on? Serbia – Portugal kohtumise üleminutitel lõi Cristiano Ronaldo värava, aga kohtunikud ei näinud, et pall ületas väravajoone ning mäng lõppes 2:2 viigiga. Selle kohtunike eksimuse hind võib olla, et 2022. aasta MM-finaalturniir mängitakse ilma Cristiano Ronaldota, mis teeks lisaks talle endale ja Portugali rahvale õnnetuks ka MMi korraldava Katari, mängija isiklikud ja ka FIFA suursponsorid. Suur hunniku Ronaldo fänne muidugi samuti, aga nemad pole antud küsimuses kuigi tähtsad.

Aga MM-i eest ränka hinda maksnud Katar – altkäemaksud FIFA endistele juhatuse liikmete polnud isegi naftariigi jaoks kõige odavam lõbu, sest summad olid ikkagi suured! – ja suursponsorid maksavad end ogaraks, et olla oma brändiga kohal, kui maailma kõige suuremad jalkastaarid MM-tiitli pärast võitlevad. Iga puuduv staar tähendab rahalist miinust. Näiteks tänavuse EM-finaalturniiri kommertsväärtus tõusis märgatavalt, kui Zlatan Ibrahimovic Rootsi koondisesse naasis.

Igatahes kostus Serbia – Portugal kohtumise järel pea igalt poolt pahameelt, et nii kaalukates mängudes pole kohtunikel tehnoloogilist tuge. Antud juhul olnuks vaja väravajoonetehnoloogiat, mitte VAR-i, aga sisuliselt vaadatakse neid kahte asja üha ühtsema paketina. Tippjalgpall on tehnoloogia abiga harjunud. Pole vaja, et jutuaineks oleksid valesti loetud või lugemata väravad.

Ronaldole ja Portugalile osaks saanud ülekohus tähendab, et ludiitide lootus jalgpall VAR-ist vabastada sai veel ühe tagasilöögi. Äkki oli see isegi surmahoop. Ja see on ainult hea.

Nagu ütles alates 1962. aastast kõiki MM-finaalturniire kohapeal kajastanud Saksamaa jalgpalliajakirjanik Hartmu Scherzer mulle 2018 MM-il antud intervjuus toona suurturniiridebüüdi teinud VAR-i kohta: "Legendideks peavad saama jalgpallurid ja võistkonnad, mitte kohtunike ekslikud otsused."

Winnetou ütleks siinkohal: "Hau!"