Freestyle-suusataja Kelly Sildaru laupäevane maailmameistritiitel rennisõidus peab olema äratuskell kõigile Eesti spordisõpradele ja -tegelastele, kes mingil põhjusel elasid endiselt illusioonis, et "vanad ajad tulevad tagasi" ja "tilu-lilu uued spordialad osutuvad mööduvaks moevooluks". Ei tule. Ja ei osutu.

Ei midagi sellist. Uue aja sport on tulnud selleks, et jääda, ning võtab nii rahvusvahelisel kui ka Eesti spordimaastikul sisse üha jõulisemat positsiooni. Vanadel, sealhulgas jalgpallil, tuleb kohaneda või leppida oma rolli (jätkuva) pisenemisega.

Esmalt Sildarust, kelle ülesmäge võitluse algust Eesti spordiruumis tähistab 2015. aasta detsember, kui Eesti Olümpiakomitee keeldus lisamast äsja Dew Tour'il pargisõidu võitnud sportlast aasta naissportlase rahvahääletuse ametlike kandidaatide nimekirja. Tulemuseks suuremat sorti PR-fopaa, Sildaru saavutas ikkagi rahvahääletusel esikoha.

Sellest ajast saadik on Sildaru võitnud freestyle-suusatamise pargisõidus kõik arvestatavad rahvusvahelised jõuproovid, kus ta on saanud osaleda (2017. aasta septembris saadud vigastuse tõttu jäi eelmine hooaeg vahele; enne seda takistas Sildarut mõnedel jõuproovidel Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) vanusepiirang).

Uue aja sport tekitab vanades olijatest kõhedust, isegi surmahirmu

Ent tšempionile kohase imetluse kõrval on Sildaru pidanud kogema ka varjamatut kadedust, isegi parastamist. Näiteks kui eelmisel kolmapäeval tuli teade, et Sildaru trumpala pargisõit jäetakse MM-il ära, postitas üks väga sõnakas ja tuntud Eesti treener, kes esindab nö traditsioonilist olümpiaala, oma Facebooki-story'sse selgelt pilkav-mõnitava alatooniga kommentaari: "MM jääb ära, mis ala see on? 😂 😂 😂".

Peagi võttis sama treener ühendust vähemalt ühe tunnustatud Eesti spordiajakirjanikuga ning esitas agenda, mille võib kokku võtta "Sildaru spordiala on naeruväärne ja ajakirjandus on teda kajastades teistele sportlastele liiga teinud". Antud treener pole kahjuks erand, tagaseljajuttudes olen eelmise kahe-kolme aasta jooksul säärast suhtumist Sildaru tegemistesse kohanud kahetsusväärselt sageli.

Tõsi, õnneks üha vähem. Ning EOK hoiak muutus pea kohe, kui 2016. aasta talvel võidetud X-mängude kuldmedal näitas, et Sildaru on Pyeongchangi taliolümpiamängudel Eesti ainuke lootus medali- ja esikümnekohale.

Olen läbinisti veendunud, et kui Sildaru oleks näiteks vibulaskja, lauatennisist, iluuisutaja või kelgutaja, poleks kirjeldatud kadalippu moodustatud, vaid ta võetuks teiste spordialade poolt kiirelt omaks. Ent uue aja olümpiaalad – pean siinkohal eelkõige silmas sel aastatuhandel olümpiakavva võetuid – tekitavad vanades tohutut kõhedust, isegi surmahirmu. Kardetakse, sest ei mõisteta. Kuidas on võimalik, et tippsport pole kannatamine ja ohverdamine, vaid rõõmuküllane elustiil, nagu Sildaru puhul?

BMX-jalgratas, rula- ja lumelauasõit, samuti freestyle-suusatamine on kõik praeguseks täieõiguslikud olümpiaalad ning kuigi Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) veskid jahvatavad aeglaselt, näitavad kõik märgid, et uue aja alade osakaal olümpiaprogrammis on kasvamas. Ning vanad peavad end koomale tõmbama. See on loomulik darvinistlik protsess. Ka köievedu ja hobusuusatamine ei kuulu enam olümpiaprogrammi, samuti mitte freestyle-suusatamise algusaegadel nähtud suusaballett.

Kogu selle jutu foonil meenus mulle seriaali Designated Survivor peategelase, president Tom Kirkmani kõne USA kongressile esimese hooaja viimases episoodis, kus ta ütles riigipööret kavandanud siseriikliku terrorirühmituse kohta:

"Nad uskusid, et Ameerika vägevus on languses ja et meie polegi enam õigustatud pärijad põlvkondadele, kes tõrjusid fašismi esiletõusu, saatsid inimese Kuule ja kukutasid Berliini müüri. Lühidalt arvasid need inimesed, et meie parimad päevad on selja taga, ning et nemad ise teavad paremini, milline meie kõigi riik peab olema. Nad eksisid igal võimalikul moel."

Oleviku ja tuleviku suhtes vaenulik igatsus pole (Eesti) spordiruumis kahjuks võõras

Oleviku ja tuleviku suhtes vaenulik igatsus pole (Eesti) spordiruumis kahjuks võõras. Aga evolutsioon on pidurdamatu. Käesoleva talve kaalukaim Eestis toimunud rahvusvaheline tippspordivõistlus oli ilmselt Simple Session, mitte kahevõistluse või murdmaasuusatamise MK-etapp (mis ei tähenda, et need viimased kaks oleksid kuidagi vähetähtsad või ebaolulised).

Saku Suurhalli kogunes trikirattureid ja rulasõitjaid jälgima noor publikusülem, millest enamik teisi spordialasid võivad Eestis vaid unistada. See on fakt. Nagu ka e-spordi üha kiirenev tõus võistlusmomenti pakkuvate tegevuste panteoni suunas.

Virtuaalreaalsus, kus publik ei pea võistluse vahetuks kogemiseks enam kohapeal viibima, on tippspordi uksele koputamas. Ning pole võimatu, et tehnoloogia jõuab paari aastakümne jooksul ka tasemeni, kus vehklemise MK-etapp saab toimuda nii, et üks sportlane on Haapsalus ja teine Barcelonas, mõlemad näevad vastast maski visiirile kuvatuna ning hoiavad relva, mille sees on ka kokkupõrkeid jäljendav mehhanism.

Jõudes jalgpalli juurde – oleme ju ikkagi jalgpalliportaal –, siis vaatamata väga tugevale vundamendile peab ajaga kaasas käimiseks valmis olema ka maailma tähtsaim ja suurim spordiala. Väravajoonetehnoloogia ja videokohtuniku (VAR) kaasamine ja laienemine tulenesid selgest ühiskondlikust tellimusest. Jalgpallijuhid puksisid küll kaua vastu, aga olid lõpuks sunnitud väravad avama. Umbes samamoodi, nagu X-mängude kavas olnud spordialad on nüüd olümpiaprogrammis.

Ka meeste MM-finaalturniiri osalejaskonna kahekordistumine 32 aasta jooksul – 1994 osales MM-il 24 võistkonda, 2026 on neid 48 – on lähtunud jalgpalli sees aset leidnud evolutsioonist. Nagu muus spordis, toob areng ka jalgpallis endaga kaasa hunniku porisemist ja jauru, kuidas kunagi oli rohi rohelisem.

Näiteks Delfi taskuhäälingu "Mehed ei nuta" ühes hiljutises saates avaldati arvamust, et MM-il peaks mängima 16 koondist. No aga teeme siis palli kah seapõiest, keelame drenaaži ja murualuse soojenduse ning ennistame Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia koondised! Siis on kõik nii, nagu kunagi!

Arukas konservatiivsus ja sõge uuendustevastasus on kaks väga erinevat asja

Tõsisemale lainele naastes, siis näiteks tuleb möönda ohte jalgpalli traditsioonilisele võistlussüsteemile, kus ühes pajas riigid ja teises klubid. Kas Pariisi Saint-Germain esindab rohkem Pariisi jalgpallihuvilisi või Katari õukonda?

See sasipundar on lihtsalt üks näide, mis kinnitab, et maailm muutub pidevalt. Ning tark on selleks valmis olla, kusjuures kõik muutused pole kasulikud ja/või heatahtlikud ning nende tõrjumiseks läheb tarvis korralikku immuunsüsteemi. Samuti on väga tähtis teha vahet arukal konservatiivsusel ja sõgedal uuendustevastasusel.

Julgen väita, et spordialade võrdluses on jalgpalli immuunsüsteem tugev ning õnneks jagub ka julgust vaadata tulevikku. Selle kohta sain väikese kinnituse eile õhtul, kui Rahvusvahelisest jalgpalliliidust (FIFA) laekus minu postkasti pressiteade pealkirjaga "KiNG eSports crowned new FIFA eClub World Cup champions".

Populaarse FIFA videomängu MM-turniiri korraldamine enda egiidi all on FIFA-lt tark samm. E-jalgpallile on "jah" öelnud ka mitmed tippklubid, kes on asutanud enda e-spordi profitiimid. Antud MM-il olid esindatud Bröndby IF, Manchester City, Wolverhampton Wanderers, Amsterdami Ajax, VfL Bochum; väga jõuliselt tegutseb valdkonnas ka PSG.

E-jalgpall on kujunemas tippjalgpalli tähtsaks tahuks. Tark on seda süleleda, mitte tõrjuda, mis oleks märk sisemisest ebakindlusest, mille tundmiseks pole jalgpallil, oleme ausad, põhjust.

Day 2 of the #FIFAeClubWorldCup ✅

The recap of the knockout stages 👇 pic.twitter.com/XE5XUp6Sud — #FIFAeClubWorldCup (@FIFAeWorldCup) February 10, 2019