Ameerika Ühendriikide parimad pojad on peale ühekordset pausi taas MM-il, kuid kahtlemata kerge lonkava sammuga. Materjali jagub, mängupraktikatki, aga suurte lainete püüdmisega ollakse jätkuvalt hädas.

• 64 aastat ootust: Bale'i ja kompanii tähetund, luigelaul või mõlemad korraga?
• Kolme Lõvi tõehetk: kas kahte möiratust kroonib kolmas või taandub Inglismaa jälle toakassiks?
• Legendaarse portugallase tagasi kutsunud Iraan hirmutab konkurente Meistrite liiga väravamasinaga

USA mängis end Põhja-Ameerika koondiste kvalifikatsioonis kolmandale pulgale. Kusjuures parema väravate vahega edestati Costa Ricat, kes pistis seejärel toimunud play-off'is kotti Uus-Meremaa. Niisiis astuvad Katari rambivalgusesse peale USA ja Costa Rica ka esimesed pulgad hõivanud Kanada ning Mehhiko.

Rambivalgusega on muidugi see häda, et igasugu silmamoondused paistavad kaugele välja ning petuskeemideks pimedat nurka ei jää. Niisiis läheb ka USA (nagu ka kõik teised koondised) suurimale võistlusareenile ihualasti, oma tegelikku palet näitama. MM-i eel on hakanud aga kärisema: alustades sellest, et tugitaladele pole koduklubides ülemäära palju mänguaega jagunud ning ründajad kipuvad väravavõrke leidma pigem harva, ning lõpetades igasugu tervisehädadega.

Lainehari, mis õpetab surfama ning tagatipuks uue trikigi ...

2018. aasta MM-i teekond oli USA koondisele valulik ning mõneti surmav. Otsustavas ringis kaks esimest matši Jürgen Klinsmanni käe all kaotanud, siis juba Bruce Arenale allunud koondis jäi tsükli viimases kohtumises alla Trinidad ja Tobagole. See oli otsustav hoop (kuigi komistamisi tuli ette varemgi), sest MM-ile pääsemise piir jäi lõpuks kõigest ühe silma kaugusele. 1990. aastast kõikidel MM-idel osalenud USA koondis Venemaale ei sõitnud.

Tähed ja Triibud (USA koondise kelmikas hüüdnimi) mängisid seejärel aastakese abitreeneri kohalt peatreeneri asetäitja kohale nimetatud Dave Sarachani käe all, siis toodi juhtnööre jagama endine koondislane Gregg Berhalter. Nii MLS-i kui Hammarbyga seotud olnud Berhalter polnud küll riigi tippe kunagi juhendanud, kuid kõva maine ning suurejoonelised värsked plaanid töötasid mehe kasuks. 

USA kuldseks kaardiks osutus koosseisu selge noorendamine, mistõttu nägid ust paljud mehed, kes 2017. aastal Trinidad ja Tobagolt säru said. Tuppa jäänute seas olid DeAndre Yedlin (29), Paul Arriola (27) ja Christian Pulisic (24), kes kuulusid toona põhikoosseisu, ning neid võiksime näha ka Kataris.

2019. aastal saadi kirja 11 võitu, kaks viiki ning viis kaotust. Järgnes koroonaviiruse tõttu pea täielikult paljaks kistud aasta, mis justkui kasvatas isu ja sillutas võiduteed. Nimelt õnnestus USA-l teha 2021. aastast oma seni parim, sest eales varem pole ühel kalendriaastal võidutsetud kokku 17 matšis. Ka MM-i teekonnal tehti ajaloo parim tulemus, saades kvalifikatsioonis seitse võitu, kolm viiki ja neli kaotust.

... või lõpuks matab?

Katari pileti lunastamise ning MM-ile jõudmise vahele jäi aga kuus matši: neli sõpruskohtumist ja kaks Rahvuste liiga vastasseisu. Kui esimese hooga saadi Marokost 3:0 jagu, siis sinna otsa mängiti Uruguayga 0:0. Üles-alla läks ka Rahvuste liigas, kui esmalt sai Grenada viieväravalise paki, siis lepiti El Salvadoriga 1:1 viiki. Septembris saadi Jaapanilt 0:2 kaotus ning viik Saudi Araabiaga.

Just viimased matšid ongi enim muret tekitanud, sest USA mängus oli palju jukerdavaid nüansse. "Olen kahtlemata murelik. Neis viimases kahes mängus polnud midagi sellist, mis kasvataks enesekindlust. Võtmemängijad on koduklubides jätkuvalt hädas mänguaja saamisega, osad tähtsad lülid tulevad alles vigastustest välja. Ettevalmistuses pole olnud midagi sellist, mis annaks erilist kindlustunnet," on neljal MM-il osalenud endine puurivahi Kasey Kelleri nägemus karm.

View this post on Instagram

A post shared by Matt Turner (@headdturnerr)

Tõsi, kuigi väravasuud kaitsnud Matt Turner on Londoni Arsenalis aina enam minuteid hakanud koguma (viimasel ajal vigastuse tõttu tagasilöökidega), siis liigakaaslane ning koondise üks suurimaid staare Christian Pulisic leiab end väga tihti Chelsea pingi pealt. Mänguaja saamisega on erinevatel põhjustel hädas olnud ka Barcelona särgi asemel AC Milani värvid valinud Sergino Dest ning Hispaania kõrgliigas toimetav Luca de la Torre.

Samal ajal on Tyler Adams Leeds Unitedi kindel põhimees, kurta ei saa ka Weston McKennie elu üle Juventuses ning Giovanni Reyna toimetuste üle Dortmundi Borussias. Sügisel Augsburgist Hollandi kõrgliigaklubisse Groeningen jõudnud Ricardo Pepi on kaheksa mänguga skoorinud viiel korral. Jalavigastust ravinud Lille'i põhimees Timothy Weah on samuti mänguvormi kogumas.

Murekohta on leitud ka vastakaid arvamusi tekitavas Berhalteris, kelle arvestatavat pagasit klubitasandil pole lihtsalt võimalik koondisesse üks ühele tuua. Nagu ei passi suusapüksid ja kampsunid reisile Egiptusesse, Austria mägedesse aga - ideaalne! Niisiis on Berhalter proovinud pallureid suruda kindlasse süsteemi, mida tehakse klubides, kus tööaega on pea terve aasta jagu. Koondises tuleb hakkama saada kümnekonna nädalaga, mistõttu pole aega kedagi vormida ning keskenduda tuleks olemasolevale materjalile. Seda USA koondisel kahtlemata on.

Meeskonna staar - Christian Pulisic

52 koondisematšiga 21 väravat löönud Chelsea ründaja on USA pallurite jaoks oluline teerajaja. Pulisic jõudis Euroopasse 16-aastaselt ning saadeti esialgu Dortmundi Borussia U17 satsi. Kiirelt saadi aru, et 15 matšiga kümme väravat löönud ja kaheksa resultatiivset söötu jaganud ameeriklane on võimeline enamaks. Niisiis viidi ta esindusmeeskonda ning 2016. aasta jaanuari lõpus tutvustati 17-aastast Pulisici Bundesliga rahvale.

2019. aastal lõi Pulisic käed Chelseaga, kusjuures toona sai ründajast kalleim USA pallur. Elu Inglismaal hakkas kiirelt õitsema: juba esimesel sügisel skooris Pulisic kübaratriki, 2021. aastal võidutseti Meistrite liigas. Kui esimestel hooaegadel kandis USA koondislane Chelsea võistlussärki keskmiselt pea 70 minuti jagu, siis käimasolevaks hooajaks on see number kahanenud 32 peale.

Sellele vaatamata on Pulisic olnud pea asendamatu lüli USA koondises. Tänavu peetud 12 kohtumisest on ründaja kaasa teinud kümnes, omakorda üheksas alustanud põhikoosseisus. "Christian on mängija, kelle puhul jääb mulje, nagu ta oleks olnud jalgpallis terve kümnendi, kuigi sai alles 24-aastaseks," on Berhalter meest kiitnud. "Ta on küps ning tulnud erinevate katsumustega hästi toime. Ta on näinud kõike, teinud kõike, ja ma usun, et MM saab tema jaoks olema suurepärane."

Silm peale - Yunus Musah

Novembri lõpus oma 20. sünnipäeva pidav Yunus Musah esindas veel aastate eest Inglismaa noortekoondisi, kuid kui tuli valiku hetk, siis otsustas Ameerika Ühendriikides Ghana perekonda sündinud nooruk USA kasuks. Kuhu mahub siin tehtes Inglismaa? Peale Musahi sündi koliti aga hoopis Itaaliasse, 2012. aastal Londonisse. Niisiis oli Arsenali akadeemia kasvandikul laual tervelt neli varianti, kuid poolteise aasta eest osutus valituks sünnikoht.

Juba esimestes mängudes kuulus Musah algkoosseisu ning nüüdseks on Valencia poolkaitsja koht üpriski kindel. "Yunus on väga dünaamiline. Tema kasutegur on suur nii kaitses kui ründes, sest ta liikuv ning suudab rasketest olukordadest kiiresti välja tulla. Ta on ka tehniliselt väga hea, mistõttu sobitub ideaalselt meie plaani," näeb Berhalter, kes on noort mängumeest kasutanud enam just keskväljal.

More of this from Yunus Musah, please. pic.twitter.com/51nf0OGAHL — Ben Wright (@benwright) June 5, 2022

Suurim mure - puhtatõulise väravamasina puudumine

Käimasoleval aastal on USA mänginud seitsme MM-il osaleja vastu ning kuues (!) neist pole väravani jõutud. 0:2 kaotused saadi Kanadalt, Costa Ricalt ja viimati Jaapanilt. Väravateta viigid mängiti välja Mehhiko, Uruguay ja Saudi Araabia vastu. Viimane kõnealune võidurõõm jääb juunikuusse, kui Marokost saadi kolme värava toel kindlalt jagu.

Kolmese ründeliini kõige tihedam lüli on olnud Christian Pulisic, teist äärt on mehitanud Timothy Weah ning aeg-ajalt Brendan Aaronson. Aga just tipuründaja positsioon on Berhalterile enim peavalu valmistanud. Jesus Ferreira on löönud viis väravat (Panama ja Grenada vastu), mullu pead tõstnud Ricardo Pepi on tänavu totaalselt kuival olnud, Josh Sargent ja Jordan Pefok on ka aeg-ajalt läbi käinud.

Oma konks muidugi võiks olla ka Berhalteri taktikalistes nüanssides, mistõttu ei jõutagi sihile ka kõvemate pähklite vastu. Septembris ohustati Saudi Araabiat vaid kahe korralikuma pealelöögiga, Jaapanit seevastu mitte kordagi. Kuhugi peab see koer maetud olema.

Treener - Gregg Berhalter

49-aastane Berhalter on esimene USA koondise loots, kes on ka ise MM-il osalenud. 2002. aastal toimunud suurvõistlusel jõudis USA välja veerandfinaali, mis on viimaste aegade parim tulemus (1930 jõuti poolfinaali).

2018. aasta alguses USA koondist juhendama nimetatud Berhalter on noorendanud koosseisu. Ta on jaganud mänguaega kokku 91 pallurile ning 56 neist on olnud debütandid. Sealjuures on suures pildis toimetatud hästi: 56 matši on toonud 36 võitu ja kümme viiki, 2021. aastal löödi USA koondise võitude rekord ühes kalendriaastas.

Kuigi Berhalterile on ette heidetud, et tal puudub ühtne süsteem ning mehe käekiri sobituks rohkem mõnda klubisse, siis teatud mängijate jaoks on ta olnud vajaliku köie heitjaks ning piiri taha aitajaks. Niisiis on Berhalteril tulihingelisi pooldajaid, kuid kui MM-i lagi tuleb liiga varakult vastu, siis ei pruugi mehest jätkajat olla.

Laura Jaansen: "Grupis, kus on ka Inglismaa, Iraan ja Wales, võib USA koondisel igati eeskujulikult minna. Julgeks pakkuda, et Inglismaa järel võetakse teine koht, kuid sealt edasi võib noorukesel koondisel minna juba keeruliseks. Peaks tulema Gregg Berhalteri tähetund - kas igasugune kriitika on õigustatud või kavaldab ta kõiki üle?"

Mängud alagrupis:

P, 21. novembril kell 21.00 vs Wales (Al Rayyan)
P, 25. novembril kell 21.00 vs Inglismaa (Al Khor)
P, 29. novembril kell 21.00 vs Iraan (Al-Thumama)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Matt Turner (Arsenal), Sean Johnson (New York City), Ethan Horvath (Luton Town).

Kaitsjad: DeAndre Yedlin (Inter Miami), Walker Zimmerman (Nashville), Aaron Long (New York Red Bulls), Sergino Dest (AC Milan), Joe Scally (Mönchengladbachi Borussia), Cameron Carter-Vickers (Celtic), Antonee Robinson (Fulham), Tim Ream (Fulham), Shaq Moore (Nashville).

Poolkaitsjad: Yunus Musah (Valencia), Cristian Roldan (Seattle Sounders), Kellyn Acosta (Los Angeles), Weston McKennie (Juventus), Tyler Adams (Leeds United), Luca de la Torre (Celta Vigo), Johnny Cardoso (Internacional), Brenden Aaronson (Leeds United).

Ründajad: Christian Pulisic (Chelsea), Jordan Morris (Seattle Sounders), Josh Sargent (Norwich), Jesus Ferreira (Dallas), Giovanni Reyna (Dortmundi Borussia), Timothy Weah (Lille), Haji Wright (Antalyaspor).