Meistriliiga avaringi jooksul said liidrikohta maitsta neli erinevat klubi. Ainsana favoriitidest pole troonil istunud Nõmme Kalju, aga see-eest on nad ka ainsad, kes pole alumiselt viisikult veel kõrvetada saanud.

Kunstmururing pakkus üllatusi, pinget ja draamat, aga ootamatustest hoolimata võib öelda, et tabeliseis vastab vähemalt esiviisiku osas ka senisele jõudude vahekorrale.

Kolm Tallinna tippu on veidi eest libisenud ning nendega üritavad tempot hoida kaks Ida-Virumaa suurt. Konarliku alguse järel leidis võidusoone ka Tartu Tammeka, kivikõva kaitsega valmistab kõigile probleeme FC Viljandi, mitmete tugevduste toel vaatab kõrgemale Paide linnameeskond.

Vaid siiani võiduta FC Kuressaare ja Lasnamäe Ajax on teistest maha jäänud. Saarlased pole oma viimast sõna öelnud, samas kui Ajax peab tõsiselt pingutama, et mitte muutuda selliseks punktimasinaks nagu nad jäid oma viimasel Meistriliiga hooajal 2007. aastal.

Tallinna Flora mängupilt kahvatub eelmise hooaja teise poole kõrval, aga tiitlikaitsja resultaadid on sellegipoolest kõige stabiilsemad. Vaid kaks kohtumist on võidetud rohkem kui üheväravalise paremusega, ent kaotusi on suudetud vältida ning muruhooajale minnakse vastu liidrikohal.

Ainult neli endale lüüa lastud väravat näitavad, et tagaliiniga on kõik korras. Samuti tuleb esile tõsta väravavaht Marko Meeritsa jätkuvat tähelendu ning Henri Anieri väravavaistu.

Paljud punktid on päästetud teisel poolajal, mis osutab nii heale füüsisele kui võitjanatuurile, aga vähem või rohkem siiski ka õnnele. Viimati loovutas Floragi kaks kohustuslikku punkti, suutmata lahti muukida FC Viljandi väravalukku.

Resultatiivsus ongi Flora peamiseks probleemiks, seda nii enne kui ka pärast Sander Posti lahkumist. Jättes kõrvale mängu Lasnamäe Ajaxiga, on nad löönud kaheksa mänguga vaid kümme väravat.

Tallinna Levadia tõestas, et püsib talvisest noorenduskuurist hoolimata kõrgeimas mängus. Alguses oli neilgi probleeme väravate löömisega, aga praeguseks on tropp eest saadud ning tulemused liiguvad ülesmäge.

Vigastustelaine ajal sattus Levadia kergesse mõõna, mille madalpunktiks oli kaotus Nõmme Kaljule, kuid kokkuvõttes on pink piisavalt heal tasemel, et sellest tuldi suuremate kadudeta välja. Pärast seda on võidetud neli mängu jutti ja löödud neis 16 väravat, sealhulgas mängiti kindlalt üle nii Narva Trans kui Sillamäe Kalev.

Roman Smiškole ei jää Sergei Lepmetsa ja Martin Kaalma kindad suureks. Deniss Malovile on leitud keskväljal Jevgeni Novikovi näol vääriline asendus. Ääreründajad Taijo Teniste ja Igor Subbotin on astunud sammu edasi. Kaitse töötab hästi ka Igor Morozovi ja Artjom Artjunini vigastuste ajal. Ning lõpuks hakkas ka väravaid tulema.

Nõmme Kalju on seekord tõepoolest kõrgeimate kohtade konkurentsis. Maksimalistlik treener paneb mängijad nimede vääriliselt pingutama ning kuigi üksteisemõistmine pole veel päris see, mis ta olla võiks, hoitakse liidrite särgisabast kinni.

Meeskonna esitused on küll kõikunud, aga eeldatavalt nõrgematelt võeti kõik punktid ära ning potentsiaali näidati Levadia seljatamisega. Teistelt favoriitidelt saadi kokku vaid üks punkt, aga mänguliselt neile alla ei jäädud ning edasi on põhjust lootusrikkalt vaadata.

Materjali jagub Kaljul küll ja veel. Uued leegionärid on end mängumeestena tõestanud, koondise kogemustega ründajad Tarmo Neemelo ja Kristen Viikmäe jõuavad üha paremasse väravahoogu. Kaitsemäng tekitab aegajalt veel kõhedust, aga neist vähem on endale väravaid lüüa lasknud vaid Flora.

Probleemi võib aga näha selles, et treener kasutas avaringis ühtekokku ainult 15 meest. Jah, Igor Prinsi stiil oli selline ka Levadias, aga siiski võib see kätte maksta, kui need mängupraktikata varumehed mingil hetkel kastaneid tulest välja peavad tooma.

Narva Trans on hooajaeelseid prognoose vaadates üks suurimaid üllatajaid. Uue treeneri saanud ja põhjalikud koosseisumuudatused läbi teinud meeskond sulas kokku kiiremini ja tugevamaks kui keegi oskas arvata.

Kaks rumalat individuaalset viga mängudes Levadia ja Floraga maksid neile olulisi punkte, vastasel juhul võiksid narvalased praegu veelgi paremal positsioonil olla. Aleksandrs Cekulajevs pole näidanud just hiilgavat tehnikat, kuid kompromissitu võitluslikkuse ja korraliku kiiruse abil on ta tõusnud väravaküttide tabeli tippu. Maksim Gruznov elab samal ajal läbi kes-teab-mitmendat noorust.

Väravavaht Dmitri Vjaltšinov on osutunud väga heaks leiuks ning kogenud keskkaitsjad hoiavad asju kontrolli all, samas kui Meistriliiga märtsikuu parim mängija Marius Bezykornovas dirigeerib rünnakut. Kuna võistkond kui tervik on veel ehitamisjärgus, paistab kõik justkui roosiline, aga varju heidab sellele vägagi lühike varupink.

Sillamäe Kalev püsis veel kolm vooru tagasi liidrikohal, ent leiab end kolme järjestikuse kaotuse järel viiendalt tabelirealt. Peatreener Vladimir Kazatšjonoki enesevalitsuse kaotus mängus Tartu Tammekaga võis olla üks pöördepunkte, sest tema juhendamiskeelu ajal on meeskond ainult kaotanud.

Probleemide peapõhjuseks on aga puudulik kaitse(taktika). Kolme kaitsjaga mängides kõrbeti kõigi peakonkurentide vastu peale Kalju. Endale on lastud lüüa veel palju rohkem väravaid kui eelmisel, täielikult ebaõnnestunud hooajal sama ajaga.

Ka väravavaht Michael Kaltenhauser pole just stabiilsusega hiilanud ning pettumustvalmistavalt on mänginud teinegi uus leegionär Oskari Lehtonen. Samas on Venemaalt tulnud Aleksei Aleksejev ja Sergei Mironov hästi sulandunud ning ka mitmed oma noored end tõestanud.

Tartu Tammeka alustas suurte ootustega, kuid leidis end kuue vooru järel ainsagi võiduta kaheksandalt kohalt. Rehabilitatsioon algas seal, kus seda kõige vähem oodata osati - võiduga Sillamäel. Sellele järgnesid võidud FC Kuressaare ja Lasnamäe Ajaxi üle ning käes ongi ootuspärane koht tabeli teise poole kõrgeimal real.

Hõiskamiseks põhjust aga ei ole, sest mängupilt ei vasta siiani ootustele. Eelmisel aastal välismaal testimas käinud Siim Tenno ja Kaarel Torop ei saa tänavu siiani koduliigaski hakkama. Keskvälja muredele lisandus juba esimeste voorude järel ka Siksten Kasimiri lahkumine.

Tartlased teenisid avaringis poolprofessionaalidena vähem punkte, lõid vähem väravaid ja lasid endale lüüa rohkem kui mullu amatööridena. Üks väheseid positiivseid üllatusi on Levadiast laenul olev nooruk Artur Pikk, kes teinud erinevatel positsioonidel mängides silmad ette nii mõnelegi kogenumale võistkonnakaaslasele.

FC Viljandi on hoidnud üheksast mängust viies enda puuri puutumatuna, sealhulgas ka Flora ja Transi vastu. Erakordne saavutus võistkonnalt, mille vanim liige sai vahetult hooaja eel 24-aastaseks.

Zaur Tšilingarašvili on suutnud noorukid distsiplineeritult meeskonna heaks tööle panna ning kaitsemäng töötab paremini kui mõnel tipul. Ka väravavahist treener Aiko Orgla teeb postide vahel head tööd.

Ründevalik on küll väga õhuke ja sõltub liialt Aleksandr Kulatšenkost, aga kindel seljatagune on lubanud nelja väravaga kümme punkti sisse kasseerida. Ning seda ühtses meeskonnas, kus säravaid individuaale siiani väga esile pole tõusnud.

Paide linnameeskond tõotas tõusta üheks üllatajaks, kui enda ridadesse koondati hooaja eel nii tuntud kogenud tegijaid kui ka lubavaid noori. Viigid Tammeka ja Levadiaga ning võidud Kuressaare ja Ajaxi üle seda ka kinnitasid, kuid praegu on kaotatud neli mängu järjest.

Tõnis Vanna lahkumine Rootsi jättis kindlasti oma jälje, aga peamiseks murekohaks on kõikuv koosseis. Paide rivistust on kohtumiste eel kõige raskem ette ennustada ning stabiilset põhikoosseisu polegi veel välja kujunenud.

Kui eelmisel hooajal koos Meelis Rooba asumisega treeneripingile päästis Paide väljalangemisest meeskonna ühtsus, siis praegu paistab just sellest vajaka jäävat. Igatahes on neil veel omajagu kasutamata potentsiaali.

FC Kuressaare alustas hooaega viigiga Sillamäe vastu ning seis näis paljulubav. Pärast seda on nad aga juurde saanud vaid ühe viigipunkti ning praeguseks hetkeks on käsil pikim kaotustejada kuue järjestikuse allajäämisega.

Oma osa mõõnaperioodis on kahtlemata vigastustel, kuid võistkonna pink on näidanud end isegi ühtlasemana kui see oli mullu. Kirjas on nappe ja valusaid kaotuseid, mis on osaliselt tingitud suutmatusest oma võimalusi ära kasutada. Teisisõnu tuntakse puudust Dmitri Skiperskist.

Sisse on tulnud ka paar lagunemist, aga kokkuvõttes pole kahtlustki, kumb tabeli viimastest meeskondadest paremini esinenud on. Arvesse lähevad siiski vaid punktid ning kuigi hooaeg on veel noor, võib juba erilist tähtsust omistada Kure ja Ajaxi omavahelistele mängudele.

Lasnamäe Ajax üritab rünnata vastasest olenemata. See on paraku ka ainus positiivne asi, millest senise hooaja põhjal rääkida saab. Meeskond ei ole punktide kogumiseks piisavalt distsiplineeritud ning siinkohal võib vaid oletada, kui suur roll on selles senise treeneri Andrei Borissovi asendumisel Andrei Šapovaloviga.

Lisaks ei ole Ajax ilmselgelt füüsiliselt Meistriliigaks valmis, sest kõik ärakukkumised on sündinud teisel poolajal. Teisel poolajal on teenitud ka kõik oma neli punast kaarti, kui mängijad ei jõua enam määrustepäraselt vastaseid takistada.

Tagatipuks oli meeskonnale tõsine pauk see, et hooaja hakul ei saadud Sillamäega kokkuleppele väravavaht Aleksandr Djatšenko mänguõiguse osas. Rumal oleks süüdistada suurtes saunades vaid viimast meest, kuid paljud väravad on jäänud ka Maksim Mamutovi hingele.

Kellel on juurde panna?

Vaevalt leiab ükski treener, et tema meeskond mängis avaringis oma võimete piiril. Kõik otsivad alles oma mängu ning loodavad tippvormini jõuda murul. Nagu juba tavaks saanud, alustas Flora hooaega kahvatult ja omab mänguliselt suurt arenguruumi. Et nad suutsid sellele vaatamata enamasti kohtustuslikud punktid ära võtta, on teiste jaoks tõsine ohumärk, sest Flora saab vaid paremaks minna.

Esiviisiku võrdluses saavad korraliku varumeestepingi üle hõisata ainult Flora ja Levadia ning hooaja edenedes võib see üha suuremat rolli mängida. Kaljul ja Transil mängivad samad mehed nädalast nädalasse 90 minutit ja reservid ei ole piisaval tasemel. Lisaks väsimusele võivad muret tekitada vigastused ning eriti halvas olukorras on selles osas Trans, sest nende komplekteerimine jäi viimasele minutile ja väärilisi vahetusi napib juba praegu.

Samas on talvel uue näo saanud võistkondadel rohkem arenguruumi kokkumängu ja üksteisemõistmise arvelt. Seda eriti Kaljul (kelle potentsiaal paberil on väga kõrge) ja Transil, aga ka Levadial ja Sillamäel. Flora omakorda õpib aja jooksul paremini Sander Postita hakkama saama, sest koos tema lahkumisega muutus ka mängujoonis. Sillamäe peab kas kolmemehelise kaitseliiniga lõpuks harjuma või siis selle eksperimendi lõppenuks kuulutama, sest siiani on see neile liiga palju punkte maksnud.

Mängijate inidividuaalse arengu näol võib edasiminekut oodata eelkõige Levadialt ja Floralt, aga ka Sillamäelt. Kaljul ja Transil ei ole selles vallas erilist hüpet oodata, sest noored pole siiani kuigi palju võimalusi saanud.

Tagumisest viisikust on peaaegu kõigil palju noorukeid, kes muutuvad hooaja jooksul individuaalselt üha paremaks. Iseasi, kas see ka tulemustes kajastub, sest proffide ja amatööride vahe hakkab füüsise järgi aina rohkem välja paistma.

Enim arengupotentsiaali mängijate taseme poolest jagub Viljandil, mis on Meistriliiga noorim võistkond ja näitas end kogenematusest hoolimata positiivsest küljest juba avaringis.

Tammeka, Paide ja Kuressaare ei ole oma taset veel tulemustesse pannud. Sisuliselt muutumatu koosseisuga Tammeka jõudis küll avaringi lõpuks võidusoonele, aga mängupilt logiseb siiani ning pole veel eelmisegi hooaja tasemel. Paidel on väärt segu noortest ja kogenud mängijatest, kuid ühtse löögirusika moodustamiseks tuleb leida stabiilne koosseis. Kuressaare on olnud hädas vigastustega ja saanud mitmeid valusaid kaotuseid.

Viimasel kohal oleva Ajaxi seis paistab ka tulevikku vaadates kõige nukram. Füüsiline vastupidavus valmistab juba praegu suuri probleeme ning samuti pole nende koosseis enam esimeses nooruses, et sellelt suurt arenguhüpet oodata. Meeskonna taset arvestades väga julge mänguplaan ei tule samuti punktide hankimisel kasuks.

Kuumad

• Flora väravavaht Marko Meerits jätkab kiiret arengut ning tõusis juba enne 19-aastaseks saamist üheks Eesti meistermeeskonna võtmemängijaks. Hiilgemäng superkarikafinaalis on saanud Meistriliigas väärilise jätku. Positiivne esiletõusja on tiitlikaitsja ridades ka 18-aastane keskkaitsja Nikita Baranov.
• Levadia vasakääre Taijo Teniste senised esitused osutavad, et Eesti liiga on tema jaoks kitsaks jäänud. Lõpuks ometi on Meistriliiga tasemel esile tõusnud ka teine äär Igor Subbotin, kes löönud mitmeid olulisi väravaid.
• Kalju täiendus Hidetoshi Wakui säras hooaja alul eredalt ning saab hakkama ka keskväljale nihutades, kuigi seal ta end nii mugavalt ei tunne. Kuuba kaitsja Alain on Eesti koondislase Alo Bärengrubi enda varju jätnud. Tarmo Neemelo ja Kristen Viikmäe teevad ees tegusid.
• Transi uus väravavaht Dmitri Vjaltšinov juhendab meeskonna tagaliini nagu ta oleks mänginud Narvas sama kaua kui Sergei Ussoltsev. Aleksandrs Cekulajevs juhib väravaküttide pingerida.
• Sillamäe ründaja Aleksei Aleksejev lõi ühe poolajaga Ajaxi võrku neli palli ning realiseerib oma võimalusi nagu Indrek Zelinski.
• Duublist üles toodud 18-aastane Artur Pikk on eikusagilt tõusnud Tammeka põhimeheks. Albert Prosa sai lõpuks püssi lahti ning lõi kolme mänguga neli väravat.
• Viljandi väravavaht Aiko Orgla on teinud viis nullimängu, neist neli järjest.

Külmad

• Flora mängumootor Valeri Minkenen on täistuuridest kaugel. Eelmistel aastatel penikoormasaabastega edasi astunud ründajalt Rauno Allikult ootame samuti enamat.
• Levadia leedulased Povilas Šarunas ja Valerijus Mižigurskis ei ole näidanud sellist mängu, mida leegionäridelt eeldaks.
• Alo Bärengrubi vorm ei ole kiita, aga Eesti liigas ootaks temalt domineerimist hoolimata konditsioonist ja kokkumängust. Eelmise hooaja väravakunn Jüri Jevdokimov on Neemelo ja Viikmäe kõrval kahvatunud, kuigi temalt kui tulevikulootuselt tahaks näha järgmist arenguhüpet.
• Transi poolkaitsjad Aleksandrs Abramenko ja Sergei Leontovitš on mänginud silmapaistmatult, kui välja arvata kalliks läinud rumalad vead üliolulistes mängudes.
• Mida tähendab Michael Kaltenhauserit tegema? Kes on Sillamäe mänge näinud, need teavad. Soomlane Oskari Lehtonen on aga pildilt kadunud.
• Siim Tenno, Kaarel Torop ja Göksu Hasancik - pettumust valmistanud Tammekas ilmselt enim alla ootuste esinenud mehed.
• Ajaxi väravavaht Maksim Mamutov on pidanud enda seljatagant 31 palli välja koukima.

Faktid

• Viljandi on hoidnud enda seljataguse puutumatuna 378 järjestikust mänguminutit.
• Meistriliiga mänge on ametlike andmete kohaselt jälginud keskmiselt 165 pealtvaatajat. Eelmisel aastal oli selleks numbriks avaringi järel 158.
• Keskmiselt on löödud mängus 2,84 väravat. Viljandi mängudes on sel hooajal nähtud keskmiselt vaid 1,22 väravat, Ajaxi mängudes 3,78.
• Avapoolaja tulemuste järgi juhiks tabelit 18 punktiga Levadia, kellele järgneks 15 punktiga Kalju ja 14 punktiga Flora.
• Ajaxi väravate vahe esimesel poolajal on -2, teisel poolajal -26.
• Eelmise hooaja avaringiga võrreldes on Kalju teeninud 5 punkti rohkem ja Trans 4 punkti vähem.
• Flora püsib Meistriliigas 14 mängu kaotuseta ning Ajax 31 mängu võiduta.
• Paide eest on mänginud sel hooajal 24 erinevat mängijat, Kalju eest ainult 15.
• Kuressaare on ainus meeskond, mis pole sel hooajal kordagi enda puuri puutumatuna hoidnud. Ükski meeskond pole suutnud igas mängus skoori teha.

Tabel

#		Võistkond	M	Võ	Vi	K	Lö	-	La	P
1.		Tallinna FC Flora	9	6	3	0	16	-	4	21
2.		Tallinna FC Levadia	9	6	2	1	22	-	7	20
3.		Nõmme JK Kalju	9	6	1	2	20	-	5	19
4.		Narva JK Trans	9	4	3	2	20	-	6	15
5.		JK Sillamäe Kalev	9	4	2	3	17	-	15	14
6.		Tartu JK Tammeka	9	3	3	3	12	-	17	12
7.		FC Viljandi	9	2	4	3	4	-	7	10
8.		Paide linnameeskond	9	2	2	5	9	-	15	8
9.		FC Kuressaare	9	0	2	7	5	-	21	2
10.		Lasnamäe FC Ajax	9	0	2	7	3	-	31	2

Statistika