2020. aasta kevadel järjestas Soccernet.ee toimetus maailma parimaid jalgpallureid. Toona sai Pele sellel hääletusel kolmanda koha, temast ettepoole platseerusid praeguse ajastu kaks hiidu Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi. Päeval, mil Brasiilia legend taevastele väljakutele lahkus, avaldame toonase loo meenutuseks uuesti.

***

Brasiilia valitsus kuulutas Pele 1961. aastal rahvuslikuks aardeks, et ahnete Euroopa tippklubide näpud oma kroonijuveelist igaveseks eemale hoida. Ja siis võitis ta neile veel kaks maailmameistritiitlit.

• 3x maailmameister (1958, 1962, 1970)
• MM-i parim mängija (1970)
• IFFHS-i 20. sajandi parim jalgpallur
• FIFA 20. sajandi parim jalgpallur (mööndustega jagatud auhind)
• Karjääri peale kokku 1363 mängu ja 1281 väravat (Guinnessi rekord)

Ta tuli, ta nägi, ta võitis. Ta vapustas maailma juba enne täisealiseks saamist. Pele mängus lihtsalt ei olnud nõrka külge - ta oli oma ajast ees, suurem kui jalgpall. Ainsaks kolmekordseks maailmameistriks olemine ei tee Pelest automaatselt kõigi aegade parimat ... aga see ongi rohkem juba maitse küsimus.

Maailmakuulus juhuslik nimi

"Mina olen Ronald Reagan, Ameerika Ühendriikide president. Aga Sina ei pea ennast tutvustama, sest kõik teavad, kes Pele on," kuulutas, noh, nagu aimatagi võisite, president Reagan. Nad kohtusid vutitähega Valges Majas 1986. aastal. 

Ent selles (eeldatavasti) pooleldi naljaga öeldud lauses leidus tõenäoliselt ka terake tõtt. 1970ndatel läbi viidud uuringu kohaselt oli Pele tol ajal maailmas tuntuselt teine ... bränd. Coca-Cola järel. Aga miks just Pele, mitte Edson, mitte Edinho, nagu tuntakse Edson juuniorit, või Dico, sõdalase poeg, nagu kutsusid teda vanemad? 

Edson Arantes do Nascimento kasvas üles vaesuses, ajades enamasti palli asemel taga kägardatud sokke. Aga see ei olnud favela's midagi uut. Ta oli (keskpärase) jalgpalluri poeg ja mida muud oli jalgpalluri pojal teha kui mänge vaatamas käia? Tipuründes tegutsenud isa Dondinhost enam avaldas väikesele poisile muljet meeskonna väravavaht Bile. Ta oli kuuene, kui isa klubivahetuse järel Baurusse koliti.

Uues koolis rääkis Edson kõigile ühest vahvast väravavahist, aga ilmselt veidi liiga põhjalikult, sest nimi kleepus külge. Valesti pealegi. Ta oli olnud väga uhke, et päris nime kuulsalt leiutajalt Thomas Edisonilt, aga laste mõistuse vastu ei saa: mida rohkem "Pele" vastu sõdida, seda rohkem hakkasid teised nime kasutama. Nii jäigi.

Sao Paulost 350 kilomeetrit loode poole jääva Bauru linna ajalugu ulatub olümpiamängudega samasse kanti ehk veidi enam kui saja aasta taha; riigi kaardile viis neid 20. sajandi alguses ehitatud raudtee, aga maailmakaardile Pele. Mis sest, et see ei oma portugali keeles mingit tähendust. Nimi meest ei riku. Jalgpalluritki mitte.

Kui kohaliku noortemeeskonna pealik Waldemar de Brito 15-aastase ründaja teispoole Sao Paulot testimisele viis, kuulutas ta Santose inimestele, et sellest poisist saab "maailma parim jalgpallur". Ega ta nüüd väga mööda pannudki, sest juba aasta hiljem oli Pele liiga parim väravakütt ja kaks aastat hiljem maailmameister.

Nende õnneks mõistsid brasiillased isegi, kuivõrd haruldase mängijana silmitsi seisavad. Peaaegu. Santos jõudis ta samal 1958. aasta suvel tegelikult Milano Interile maha parseldada - paberidki olid allkirjastatud ja ootasid vaid esitamist -, kui helises Itaalia klubi presidendi Angelo Moratti telefon.

Teisel pool toru oli mees, kes oma turvalisuse pärast tõsiselt muretses. Kui inimesed üleminekust haisu ninna said, ei tahtnud nad sellega kuidagi leppida. Angelo poeg Massimo Moratti meenutas Gazzetta dello Spordile: "Kuidas oleksime saanud ... Jutt ei käinud enam jalgpallist, vaid südametunnistusest. Isa rebis selle lepingu pooleks."

Pele oli Brasiilia rahvale lihtsalt liiga oluline. Rahvuslik aare. Ilmselt laseksid nad tal nüüd ise nime valida. Aga Pele, heebrea keeles ime, sobib ehk ka.