Seekordses "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis sõnas vutiliidu juht, et hiljuti Narva Transi poolt lõkkele löödud kohtunike kritiseerimine, mis jõudis välja ka liidu peakohtuniku Uno Tutkini, on eelkõige seotud emotsioonide väljaelamise, mitte konstruktiivse kriitikaga.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil raul@soccernet.ee.

Hiljuti on sotsiaalmeedias ning ka Soccernet.ee foorumis üles kerkinud teema Eesti kohtunike taseme kritiseerimise kohta. Teema võttis teravalt üles ka Narva Transi peatreener Nikolai Burdakov, kes kritiseeris pärast 3:2 võitu FC Flora üle teravalt nii Eesti Jalgpalli Liitu, EJL-i peakohtunikku Uno Tutki kui ka matši vilemeest Roomer Tarajevit. Burdakov nimetas käesoleva hooaja kohtuniketööd lausa "katastroofiliseks". Kuidas sellistele väidetele vastate?
Kohtunike süüdlasteks tegemine ja sellekohased telefonikõned, ka mängu ajal ja varumängijate pingilt, on iga Transi ebaõnnestunud hooaja ja ebaõnnestunud mängu probleem olnud pikki aastaid.

Uno Tutki peale viha välja valamine on samas ebaõiglane, aga kuna süüdistused kohtunike aadressil on järgnenud tänavu peale praktiliselt kõikide Transi mänge Levadia, Kalju, Sillamäe, Infoneti ja Floraga, siis on see ilmselt ainus võimalik konstruktsioon, millega oma pahameelt põhjendada.

Ootused on suured, euromängudest ollakse mitu aastat järjest eemal, eelarve on pingeline – kõik need on arusaadavad käivitajad ja kujunevas ühiskonnas tuleb neid nii palju kui võimalik ja mõistlikes piirides aktsepteerida, aga eelkõige on see ikkagi oma pingete maandamine ja enese väljaelamine, mitte tõsiseltvõetav kriitika.

Tegelikult tuleks klubijuhina unustada kohtunikud – viimastele keskendudes jääb oluline, see kuidas sinu meeskond väljakul mängib ja käitub, tähelepanuta, paraku takistavad seda ambitsioonid. Surve kohtunikele jääb samas olema üheks asjaoluks, mida paljud treenerid ja klubijuhid saavad nii meil kui ka mujal edulootuste kasvatamiseks kahjuks alati kasutama.

Mis meie kohtunike taset puudutab, siis on nii Hannes Kaasik kui ka Kristo Tohver teinud kõrgetasemelistel rahvusvahelistel mängudel enamasti häid või väga häid partiisid ja määratud korduvalt sellisel tasemel õigust mõistma – arvestada tuleb ka asjaoluga, et tippkohtunike hulka on n.ö väiksemate liigade meestel üliraske saada. Tõsi, Hannes on olnud vigastusega mitu aastat kohtunikutööst eemal ja koolitab praegu EJL-i kohtunike osakonnas meie tippliigade vilemehi. Samuti ei ole Eiko Saar ja Roomer Tarajev saanud nende poolt vilistatud rahvusvahelistel kohtumistel hindeid, mida oleks vaja häbeneda. Uno Tutk on UEFA ja FIFA tasandil hinnatud kohtunike vaatleja.

Üldiselt hoitakse kohtunike teemal teadlikult madalat profiili ja pressiteateid õnnestumistest ei tehta, aga praeguses olukorras on õige välja öelda, et näiteks Kristo Tohver vilistas just Horvaatias ligi 30 tuhande pealtvaataja ees Spliti Hajduki ja Strömsgodseti vahelist Euroopa liiga mängu ja sai hindeks 8,4, mis tõlkes tähendab “oodatud kõrget taset” ja üldjuhul määramist järgmisele mängule. EJL-i kohtunike koolitamise ja arendamise süsteem on saanud rahvusvaheliste katusorganisatsioonide poolt häid hinnanguid, kolme kõrgema liiga kõikide mängude läbiviimine kohtunike vaatlejaga on Eesti mastaabis jalgpallimaa jaoks väga suur asi.

Burdakov rääkis ajakirjanikele ka sellest, kuidas ta on korduvalt kohtunike töö kohta kaevanud ka Aivar Pohlakule. Kui palju tuleb Eesti Jalgpalli Liidule kohtunike kohta kriitikat nii-öelda "kulisside taga" ning kuidas sellele tavaliselt reageeritakse?
Naljaga pooleks on viimasest kahekümnest sellisest juhtumist 15 pärit Transilt ja 5 kõikidelt teistelt klubidelt kokku, kusjuures lõviosa n.ö Transiga mitteseotud kulissidetagusest kriitikast pärineb mitme hooaja tagusest ajast. Sellise kriitikale reageerime üldjuhul palvega kohtunike osakonnale istuda koos rahulolematu osapoolega arvutiekraani ette ja vaadata koos pahameelt tekitanud olukord või olukorrad üle.

Tõsi, Nikolai Burdakoviga peaksime sellisel juhul kohtuma praktiliselt iga teise või kolmanda vooru järel, mis pole mõistlik ja ma kordaksin taas, et tema puhul on pigem tegemist enese väljaelamise ja pingete maandamisega, mitte sooviga olukorrast tõest pilti saada. Nii vaidlesime Transi presidendiga veel eilegi 4. juuli Trans – Levadia mängus löödud Levadia kolmanda värava üle, mis video pealt üle vaadates on nii õige kui üldse olla saab, aga mida ta tunnistada ei suuda ja millele Nikolai Burdakov peale toda mängu reageeris samas registris laupäevasega või kraad hulleminigi.

Samas üritan Transi presidenti mõista – tean, et ta kulutab klubile palju energiat, tean kuidas tema panust on kuritarvitatud, tean, et mehe jaoks on jalgpall armastus ja positiivsete emotsioonide otsimise koht, mida ta sealt piisavalt ei saa ja nii edasi ja nii edasi ja tean, et iga energia on meie ühiskonna ülesehitamiseks oluline, isegi siis kui see on sedavõrd probleemne, nagu on Eesti jalgpalli jaoks olnud Narva Trans kõikide oma eilsete, tänaste ja homsete hädadega.