Soccernet.ee alustab uue rubriigiga "Vastab Aivar Pohlak", kus igal nädalal esitame Eesti Jalgpalli Liidu presidendile parasjagu aktuaalseid küsimusi. Rubriigi avaloos selgitab Pohlak, miks ei tehta Eestisse hooaja algusesse liigakarikat ning mida tuleks teha, et toime tulla meie varakevadest hilissügiseni kestva kõrgliiga hooajaga.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil kasper@soccernet.ee.

Soccerneti foorumis on viimastel päevadel tekkinud diskussioon hooajaeelsete treeningmängude süsteemi üle. On pakutud välja, et nende asemel võiks toimuda võistlus liigakarikale ja radikaalsemad vutisõbrad on arvanud koguni, et nimetatud võistlus võiks asendada meistrivõistluste esimesi voorusid, lükates ametliku hooaja alguse ilmastiku mõttes sobivamasse aega. Kuidas nendele arvamustele vastaksid?
Kõigepealt – Balti liiga kogemus näitas, et traditsiooniliste väljunditega mittehaakuvate võistlussüsteemide loomist tuleb vältida, sest neis puuduvad sportliku pinge tekkimise eeldused, mis omakorda on soodsaks pinnaseks nähtustele, mille vastu hiljem võitlema peame. Traditsiooniliste väljundite all pean silmas edenemist rahvusvahelistesse võistlussarjadesse.

Teiseks on hooajaeelsete mängude ainsaks eesmärgiks meeskonna parim valmistumine ametlikeks võistlusteks, mis omakorda tähendab, et treeningmängude kalender peab varakult valmis olema ja mängida peab saama enamasti enda tasemel olevate vastastega. Meie praegune halliturniiride süsteem arvestab mõlema asjaoluga. Kaks tugevamat turniiri algavad ja lõppevad varem, mis tähendab, et kõik Premium liiga klubid saavad võimaluse leppida hooaja eel kokku täiendavad kolm-neli treeningmängu vastastega, kelle nad ise valivad. Ülejäänud halliturniirid lõppevad vahetult enne liigahooaja algust põhjusel, et nende klubide hooajaeelseks ettevalmistuseks on viis treeningmängu piisav ja ka kõnealuste klubide aktiivsus leppida ise kokku treeningmänge on madalam.

Liigakarikas läheksid paratamatult kokku ka väga erineva sportliku tasemega meeskonnad ja sellistest mängudest ei võida hooaja ettevalmistavas faasis kumbki pool, samuti poleks klubidel võimalik leppida varakult kokku ülejäänud treeningmänge, kuna pole võimalik ette prognoosida, millal sa võistlustelt välja langed. Skandinaavia klubid planeerivad üldjuhul oma ettevalmistusperioodi ehk siis jaanuari- ja veebruarikuu mängud ära juba eelmise aasta septembris-oktoobris, aga näiteks mängijate turul positsiooni võtmiseks on väga oluline, et meie tippklubid hakkaksid rohkem hooajaeelseid treeningmänge pidama Rootsi, Norra ja Taani klubidega ja Premium liiga amatöörvõistkonnad põhjanaabritega. Planeeritav Eesti – Soome 100+ peaks olema heaks eelduseks vastavate kontaktide loomisele.

Muide, kui halliturniiride süsteemi klubitreeneritega arutasime avaldati soovi ühise formaadi loomiseks lõunanaabritega, paraku selgus olukorda uurides, et oht sattuda eespool mainitud ebasoovitavatesse olukordadesse oleks sellisel juhul suur ja me loobusime plaanist. Läti liigast eemaldati alanud hooaja eel viidatud motiividel kolm klubi – tõsi, seda tehti formaalsete põhjuste kaudu litsentsi mitteandmise kaudu.

Märtsi algusest novembri keskpaigani kulgeva vutihooajaga on kõik jalgpalliinimesed harjunud ja teame, et see on oluline sportliku taseme tõstmise jaoks. Lisaks aitab pikk hooaeg hoida kodust klubijalgpalli paremini meediapildis. Ometi ei vasta Eesti jalgpalliline infrastruktuur endiselt pika hooaja vajadustele. Kuidas seda olukorda lahendada?
Tõepoolest, jalgpalliline infrastruktuur on teinud suure arengu, veidi rohkem kui 10 aastat tagasi mängisid kõik võistkonnad oma esimese vooru mängud Wismari kitsukese staadioni esimese põlvkonna kunstmurul, aga nüüd peetakse enamik kevadisi Premium liiga mänge kummialusele ehitatud ja FIFA kahte tärni omavatel tehisväljakutel. Ainult Viljandis ja Sillamäel on kunstmuruväljak rahuldaval tasemel, mujal kõikjal hea või väga hea ja vaid Tartus ei ole praeguse Premium liiga kevadisi mänge võimalik pidada. Ometi ei ole ka see piisav, sest vajame kõikidesse Premium liigas esindatud linnadesse vähemalt ühte kevadist staadioni külgedelt, tagant ja pealt kaetud tribüüniga, mis kaitseks pealtvaatajaid ilmaolude eest. Täna on midagi sellist olemas vaid Hiiul. On paratamatu, et jalgpalli areng käib pidevalt infrastruktuuri arengust eest ja see ei ole teisiti mõeldavgi, sest mäng ise ja tema seisund peab olema motivaatoriks taristu järelejõudmisele.

Jalgpalliliidul on valminud projekt ehitamaks Sportland Arena ümber 4500 pealtvaatajat mahutav katusega kinnine tribüünihoone, mis muudaks kevadise jalgpalli jälgimise oluliselt meeldivamaks ja annaks isegi võimaluse sellel staadionil ametlikke rahvusvahelisi mänge pidada. Praeguste plaanide järele peaks vähemalt nimetatud tribüünihoone esimene etapp olema valmis kevadeks 2017 ja kõnealuse peatribüüni konstruktsioon võiks olla mudeliks, mille järele parandada pealtvaatajate tingimusi teistelgi Eesti staadionidel.

Meie kliimas on paratamatu kahte tüüpi staadionide olemasolu iga Premium liiga klubi jaoks, mõistagi eeldusel, et klubi soovib vähemalt osa hooajast mängida murul ja sama paratamatu on ka, et osa hooajast langeb ilmastikuliselt ebasoodsatele perioodidele. Samas on sellised perioodid olemas pea iga Euroopa jalgpalliliiga jaoks, sest enamik neist toimivad ju sügis-kevadisel printsiibil ja olen varemgi öelnud, et näiteks Torinos mängitakse igal aastal rohkem ametlikke mänge miinuskraadidega kui Tallinnas. Seega on infrastruktuuri areng otsustava tähtsusega.

Kevadsuvel 2015 alustame jalgpalliliidus regionaalsete kohtumiste seeriat piirkonnas tegutsevate klubidega, kus töötame välja iga maakonna/suurema linna jaoks infrastruktuuri arengu detailse plaani – praegu eksisteerib üldisem kava, mille järele oleme tulnud välja nii-öelda olematusest –, mille suunas koos omavalitsustega liikuma hakata, kusjuures protsessi peavad vedama ja initsiatiivi näitama klubid, jalgpalli liit liidab sinna juurde oma teadmised ja võimalused. Mõistagi võtab plaani realiseerimine aega, sest ta sisaldab nii täis- kui poole väljaku suurusi jalgpallihalle, nii kunstmuru kui ka pärismurustaadione ja treeningväljakuid, aga kindlasti on see oluline, sest korraliku infrastruktuurita on raske tasemel tegutseda.