Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak rääkis Maardu Linnameeskonna Premium liigast taandumisest ning FC Kuressaare tõusust, samas vastas ta ka venekeelset kogukonda puudutavale küsimustele.

Kui murelikuks see sind teeb, et Eesti jalgpall on olukorras, kus rohkem kui kuu aega pärast liigakoosseisu kinnitamist teatab üks klubi, et neil pole raha ja nad ikkagi ei mängi?
Iga selline olukord teeb murelikuks ja iga mure on emotsionaalseks motiveerijaks, et kontrollida, kas oleme õigel teel. Maardu loobus liigast majanduslikel põhjustel. Samas mängivad Premium liigas mitmed klubid, kelle esindusmeeskonna eelarve on Maardu poolt kokkusaadust madalam ehk siis ilmselt olid Maardu jaoks sisemiselt asjad paigas selliselt, et nad soovisid mängida Premium liigas teatavatel eeldustel, aga neid eelduseid ei olnud võimalik täita.

Oleme seadnud tippjalgpalli lati kõrgele – eesmärgiks on jõuda aastaks 2020 kümne klubiga täisprofessionaalse Premium liigani ja veidi pikemas perspektiivis ka kümne klubiga poolprofessionaalse ilma duubliteta Esiliigani. Kusjuures eesmärgi püstitamise juures teadsime, et selle hoone vundamendi peab läbi solidaarsusmehhanismide looma jalgpalliliit ise.

Kordan taas üle, et hooajast 2017 on kolme tippliiga jaoks käivitatud noormängijate toetamise programm, mille maksimaalsel käivitumisel hooajal 2019 on liidu poolt toetatud üle 120 Premium ja Esiliiga perspektiivse noormängija. Alates hooajast 2020 käivitub solidaarsusprogrammi teine etapp, mil Premium liiga kuus Euroopa klubivõistlustel mittemängivat klubi saavad toetuse kuue elukutselise jalgpalluri palkamiseks. Hooajast 2019 aga käivitub Premium liiga klubide turundusprogramm, mille käigus finantseeritakse kolme aasta jooksul eraldi eelarvest kogu liiga turundusplaani ja palgatakse klubidele turundusjuhid. Kokku investeeritakse selliselt liiga ja klubide tippliigadega seotud arengusse järgmise nelja aasta jooksul ca 4,7 miljonit eurot ja lähiaastal hakkame klubidega arutama, milline võiks olla hooajal 2022 käivituv solidaarsusmehhanismi järgmine etapp. Lisaks toetame U17 ja hooajast 2018 taaskäivituvat U19 Eliitliigat ja eraldi suurelt tippklubide infrastruktuuri arendamist.

Ehk siis veidi pikemas perspektiivis muretsemiseks põhjust ei ole või õigemini taandub kõik murele hooaja 2018 pärast, aga võin öelda ka, et arutasime olukorda 10. detsembri juhatuse koosolekul ja teeme kõik, et ka see hooaeg tuleks sportlikult heatasemeline ja põnev. 

Kuidas sa suhtud sellesse, et endiselt oleme ka olukorras, kus klubid ise loobuvad kõrgemal tasemel mängimisest? Seda on nii Premium liigas, Esiliigas kui ka madalamal. Iga klubi peaks ju justkui soovima mängida võimalikult kõrgel.
Suhtun negatiivselt, paraku on asjale lihtne selgitus – meie liiga areng on klubide arengust ees ja see on loomulik. Samas olgu asjad pigem seda- kui vastupidi. Eriti kui altpoolt on tulemas peale rida ambitsioonikaid klubisid – nii näiteks on tänavu II liigas mänginud ja Esiliiga B-sse tõusnud klubide hulgas vähemalt kaks sellist, kes soovivad tõusta ühe hooga Premium liigasse välja.

Kuressaare lõpetas möödunud hooajal Esiliiga viiendana. Uuel aastal mängivad meistriliigas. See on päris suur samm. Kas sa usud, et nad tulevad ootamatu olukorrag toime?
Usun, et tulevad. Meeskonnas tuumikus on Premium liiga kogemusega mängumehi ja kui neil õnnestub hankida juurde 4-5 korralikku pallurit, muutub olukord veel paremaks. Tegemist on siiski klubiga, kes viimasest kahekümnest hooajast mänginud täpselt pooled meie liigajalgpalli kõige kõrgemal tasemel ehk siis Eesti mõistes teavad nad seda kohta, kuhu astuvad, hästi.

Premium liigast on võrreldes mullusega kadunud Sillamäe ja teatud mõttes ka Infonet. Premium liigast loobus nüüd Maardu. Kõik need olid nii-öelda venekeelse töökeskkonnaga klubid. Kuidas see meie jalgpallimaastikku mõjutab? Vene taustaga jalgpallurite tähtsus nii kohalikus kõrgliigas kui ka koondises on ju läbi aegade alati üsna suur olnud.
 Vene- ja eestikeelse keskkonna eraldi eksisteerimine on olnud Eesti jalgpalli jaoks suureks plussiks. Samas pole juhus, et praegusel ajal on probleeme just venekeelsete klubidega, sest nad on sageli ülesehitatud pigem emotsionaalsete kui ratsionaalsete argumentide peale, aga emotsionaalsed argumendid töötavad tavaliselt vaid piiratud ajaperioodil. Siin asubki tolle väsimuse juur, millest rääkisid nii Andrei Leškin kui ka Viktor Levada.

Läbi emotsionaalsete otsuste on meie liiga tase püsinud kõrgemana, samas peame jälgima, et klubid oleksid ka emotsionaalse juhtimise juures jätkusuutlikud, sest meie eesmärgiks on tugeva ja stabiilse Premium liiga ülesehitamine ja seda saab teha vaid siis, kui meil on tugevad ja üksikutest toetajatest üldises mõistes sõltumatud stabiilselt toimivad klubid. N-ö peremehe täiendav panus esindusmeeskonda on alati teretulnud,  aga klubi peab olema võimeline ka ise toime tulema ja elus püsima.

Küllap on paljud märganud, et madalamateski liigades on venekeelseid klubisid oluliselt vähem kui eestikeelseid ja Ida-Virumaal neid peaaegu polegi – ehk siis kui ühes kultuurikeskkonnas on loomulik, et oma vaba aja veetmise kulud tasub inimene ise, siis teises ollakse harjunud, et jalgpalli mängitakse n-ö kellegi teise jaoks, kes siis selle kinni maksab. Igaks juhuks lisan, et ma siinkohal mitte ei kritiseeri, vaid lihtsalt kirjeldan seda, kuidas asjad on.