harrastuspsühholoogina paneks diagnoosi: nartsissistliku isiksusehäirega mania grandiosat põdeva egomaniaki jutt ;)) (mis ilmselt enda majanduslike huvidega väga otseselt miksitud)

mees. pärast kolmekümmet aastat tohutut tööd ja arendamist, mängivad suht kõik su riigi rahvuskoondised madailamatel võimalikel levelitel ja saavad ka seal lutti. peaaegu mitte ühtegi kõva välisklubi meie mängijatel ei ole. eesti meistriliiga on tulemuste alusel euroopa absoluutses põhjas, jne, jne. endal ei hakka nagu veids piinlik oma jalgpallifilosoofiast, mängijate enesearengust, õigetest ühiskonnaväärtustest, kultuuri-poliitika lahususest jahudes ja muud armetut kelbasest ajades? nendel intervjuudel on küll kõva meelelahutusväärtus ja naerda saab ka (pikad, sisulised ja tähtsad kohtumised kataris kõikide maailma kõrgete jalgpallijuhtidega, teksatagis pühamehena selle maailma vägevatele usaldusisikuks kehastumine jne), aga tegelikult - kui hoolida fännidest, kõikidest harrastajatest, kohaliku jalgpalli arengust - on see asi ikka enam kui traagiline.