Seekordses "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis rääkis vutiliidu president Martin Reimi kahest esimesest koondisemängust, koondisemängude publikunumbrist ja vastas ka kahele Soccernet.ee lugeja poolt esitatud siinset klubijalgpalli puudutavatele küsimusele.

• Sul on küsimus, mida tahaksid Aivar Pohlakult küsida? Midagi, mis on Sind alati huvitanud, kuid pole olnud kohta, kus küsida? Või hoopis midagi aktuaalset? Saada oma küsimus kasper@soccernet.ee ning võid saada oma vastuse!

Eesti koondis pidas Martin Reimi käe all oma esimesed kaks mängu. Üks kohustuslik võit ja üks ebaõiglasena tundunud kaotus. Üldine arvamus on, et treenerivahetus on end igast küljest õigustanud. Mis mõtteid need mängud Sinus tekitasid?
Suuremaid üldistusi on kahe mängu järel vara teha, aga mõistagi saime neist positiivseid mõtteid ja emotsioone. Kõige tähtsam on, et nii väljakul kui väljaspool seda tegutses ühtne tiim, kes andis endast maksimumi. Kui pisut üksikasjalikumalt mõtiskleda, siis Eesti koondise jaoks on olnud viimasel ajal võtmekohaks kaitsva ja ründava mängu tasakaalu küsimus ja kõnealused kohtumised olid huvitavaks sammuks selle leidmise teel. Siit edasi saab küsimus olema pigem selles kuidas näidatud väärtusi hoida ja tekkinud probleeme lahendada. Kaks kreeklaste poolt löödud ja üks löömata jäänud värav viitasid meie nõrkadele kohtadele, aga on selge, et kohe ei saagi asjad ideaalselt toimima hakata. Sama lugu on Eesti koondise poolt realiseerimata jäänud võimalustega.

Mänguliselt jäid koondise jaoks probleemseks võimaluste realiseerimine ja standardolukordade kaitsmine. Asjad, mis on tegelikult läbi viimaste aastate meid kummitanud. On sellele üldse kiiret lahendust võimalik leida?
Võimaluste tekitamine näitab meeskonna ründava mängu taset, võimaluste realiseerimine on aga individuaalse meisterlikkuse küsimus, samuti saab viimasele vaadata läbi jalgpallikultuuri ehk siis läbi ründavate mängijate loomuliku enesekindluse ja tasakaalu. Mis tähendab, et lühikeses perspektiivis peavad meie ründajad leidma endas sisemise kindluse tekkivate olukordade kasutamiseks ja lisaks peame suutma kasvatada peale mängijaid, kellel kõnealused omadused kõrgemal tasemel.

Standardolukorrad nõuavad kolme asja: kõrget vastutustunnet, häid kaitsvate omadustega jalgpallureid ja mängijaid, kes on tugevad õhus. Tuleb tunnistada, et loomupäraselt kaitsvate eeldustega individuaalselt tugevaid mängijaid on meie koondises praegu pigem vähe, kusjuures probleemi võimendab soov panna rõhk palliga mängule, mis on ka meie jalgpalli üldine arengusuund. Mingis mõttes toimib ka nn. Raio Piiroja sündroom – seni kuni tema mängis, ei olnud standardolukorrad ja peamäng Eesti koondise jaoks mureks, aga nüüd annab asi seda jõulisemalt tunda. Iseenesest on siin sama lugu nagu väravalöömisega – lühikeses perspektiivis peavad mängijad olema kaitsefaasis eriti hoolsad ja pikas perspektiivis vajame pealekasvu loomulike kaitsvate omadustega mängijate osas, kes oleksid võimelised ka palliga mängust osa võtma.

Koondis on selleks aastaks oma kodumängud pidanud. Suurim publikunumber oli vaid 4678, mis pärineb valikmängust Gibraltariga. Võrdluseks eelmises valiktsüklis oli väikseim publikunumber 6131 (eelmise aasta suvel San Marino vastu). Kas see tekitab jalgpalliliidus muret? Inimesed kurdavad liigkalli pileti üle.
Jah, tekitab. Kusjuures nii kevadtalvel 2016, kui ka nüüd, Gibraltari mängu ajal oleme teinud laiapõhjalisi küsitlusi, saamaks muu hulgas aimu ka põhjustest, miks inimesed ei tule staadionile, sest mängude telereitingud on kõrged. Olulisemad neist on mängu ebasoodne algusaeg huvilise elukoha suhtes, samuti lihtsalt mängu hiline algusaeg, kõrge piletihind, toitlustuse mitterahuldav tase, kehv ilm ja nii edasi.

Seoses staadioni renoveerimisega muutub kogu koondise mängu korraldamise kontseptsioon, sealhulgas tegeleme nii piletihinna kui ka toitlustamisega ja mängu kui suurema ürituse korraldamise plaaniga, aga võimalused mängu algusaega muuta ja ilma mõjutada on väikesed. Tõsi, tõstatan UEFA-s küsimuse madala rahvusvahelise telehuviga mängudele (näiteks Eesti – Gibraltar) meie aja- ja kliimavööndis varasema mänguaja lubamiseks, aga kindlasti ei saa sellele asjale kiirelt lahendust, sest telelepingud on tehtud mitme valiktsükli peale. Ilmafaktori mõjutamiseks arutame soojuskiirgurite paigaldamise võimalust staadionile.

Mõistagi on harjumus käia pidevalt staadionil mänge vaatamas eelkõige jalgpallikultuuri küsimus, aga selle kultuuri kasvatamine on pikk ja keeruline protsess, mis käib käsikäes jalgpalli muu arenguga ja mille juures mängivad rolli kõik eelpoolnimetatud asjaolud pluss meeskonna sportliku esituse poolt tekitatav emotsioon. Gibraltariga mängul olnud inimestest ca 17% oli mängul esimest korda ja umbes samasuguse tulemuse oleme saanud varemgi küsitlusi läbi viies, millest võime järeldada, et teave mängu kohta jõuab ka uute pealtvaatajateni ja hästi lihtsalt üldistades on küsimus eelkõige selles, millised on faktorid, mis tooksid inimest staadionile senikaua, kuni see muutub tema jaoks kinnistunud harjumuseks.

Mida teeb EJL selleks, et Eesti klubimaastikul oleks rohkem terviklikke klubisid? Kuidas julgustatakse tavapäraselt vaid noortega tegelevaid klubisid panustama ka esindusmeeskonda ja mitte oma parimaid ära laskma ja kuidas julgustatakse meeskondi endale ka järelkasvu kasvatama? (Timo, Tartu)
Terviklike klubide hulga suurendamine on üks jalgpalliliidu prioriteetidest ja eelkõige tähendab see teise, kolmanda ja neljanda liiga klubide motiveerimist noortega tegelemisele. Kevadel 2016 taotlesid neli teise liiga klubi esmakordselt Esiliiga litsentsi ja on kuulda, et järgmise hooaja eel on selliste klubide hulk veelgi suurem. Litsentseerimisprotsessi sisenemine tähendab regulaarset dialoogi jalgpalliliiduga ja konkreetsete ülesannete püstitamist jalgpalliliidu poolt klubile, tagamaks klubide samm-sammuline areng. Mis puudutab pelgalt noortega tegelevate klubide hulka, siis see number on viimastel aastatel langenud just läbi esindusmeeskonna täiskasvanute sarjades osalema hakkamise. Seda teemat oleme käsitlenud igal aastal ka noortekonverentsil.

On tõsi, et vajame ka harrastajate arvu kasvu, aga julgeksin väita, et täna peame keskenduma siiski pigem kvaliteedile, mis läbi harrastajate arvu pideva tõusu ja treenerite defitsiidi tingimustes paratamatult kannatada on saanud.

Kolmes kõrgemas liigas mängivatele klubidele on noortetöö kohustuslik ja seda finantseeritakse täiendavalt EJL-i poolt.

Kas Rakvere Tarvase (meistriliigas selge autsaider) ja Viljandi Tuleviku (esiliigas selge liider) näitel ei oleks õigustatud meistriliiga üleminekumängude muutmine? Äkki võiks teha turniiri kõigi nelja meeskonna (ML 9. ja 10. ning EL 1. ja 2.) vahel? ML üheksas ja EL esimene saaksid automaatselt võidu oma liigakaaslase üle, sest olid neist eespool, aga siis mängitaks teise liiga mõlema võistkonnaga ja kaks parimat saaksid meistriliigasse. See garanteeriks, et kõrgliigas on tõesti kõige tugevamad meeskonnad. (Timo, Tartust)
Iseenesest huvitav ettepanek, aga jalgpalli praktika kohaselt on siiski oluline, et vähemalt liiga võitja saaks automaatselt õiguse tõusta kõrgemale ja vähemalt viimaseks jäänu kukuks välja. Hooaeg kestab 8 kuud ja sisuliselt tähendaks Sinu poolt pakutud süsteemi rakendamine, et 8 kuud kestev hooaeg omaks madalamat kaalu, kui üks või kaks omavahelist mängu. Pean silmas asjaolu, et terve hooaja Premium liigas edutult mänginud ja selgelt viimaseks jäänud võistkond saaks võimaluse kahe täiendava mänguga kindlustada endale taas koha parimate hulgas ja see pigem ei tundu hea mõttena.