Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak rääkis Soccernet.ee-le antud suures intervjuus, miks ei kuulu koondisesse Henrik Ojamaa, mille pealt teenis kutse Pavel Dõmov ja millised on Eesti eesmärgid algavas MM-valiktsüklis.

• Sul on küsimus, mida tahaksid Aivar Pohlakult küsida? Midagi, mis on Sind alati huvitanud, kuid pole olnud kohta, kus küsida? Või hoopis midagi aktuaalset? Saada oma küsimus kasper@soccernet.ee ning võid saada oma vastuse!

Kolmapäeval selgus Eesti koondise koosseis maavõistluseks Maltaga ja esimeseks valikmänguks Bosnia ja Hertsegoviinaga. Ei mäleta lähiajast, et nii terav arutelu nii kiirelt taolise sündmuse puhul vutiringkonnas järgnenud oleks. Fännid ei saa aru, miks ei ole koosseisus eelkõige Hollandi kõrgliigas kanda kinnitavat Henrik Ojamaad, aga ka näiteks Siim Lutsu ja Tarmo Kinki, kes on mõlemad tänavu regulaarselt mänginud ja teinud seda ka küllalt soliidselt. Fännide arusaamatust süvendab see, et samadel positsioonidel mängivatest meestest on koosseisus Kaljus alles enesekindlust otsiv Igor Subbotin ja Floras vahetusmeheks taandunud Maksim Gussev. Kas oskad seda põhjendada?
Kõigepealt - kuna peatreener vastutab koondise tulemuse eest, siis peab tal ka olema vabadus valida koosseisu, sest vastasel juhul nimetatud vastutus ei toimi ja sellest põhimõttest on oluline kinni pidada nii liidu juhtkonnal kui ka fännidel. Tõsi, jalgpall on emotsionaalne mäng ja huvilistel alati oma arvamus, mille väljendamine on normaalne ja jalgpall kaotaks ilma selleta osa oma väärtusest.

Mis puudutab Henrik Ojamaad, siis kõigepealt kinnitaksin, et Henriku ja Magnuse vahel ei ole personaalset probleemi ja tegemist on tavalise olukorraga, kus treener ei pea õigeks mängijat ühel või teisel põhjusel koondisesse kutsuda. Kusjuures põhjustest esimene on sportlik - Magnus Pehrssoni mängukontseptsioonis ei ole päriselt sellist rolli, mida Henrik mängida soovib ja mille kaudu ta enda läbilööki jalgpallurina üritab. Teine põhjus on meeskonnasisene keemia, Eesti koondisel, nagu igal teisel meeskonnal, on liiderpersoonidest lähtuv väljakujunenud sisemine õhustik, millesse peab iga mängija olema võimeline sulanduma ja sellega tuleb meeskonna komplekteerimisel arvestada, muidu asjad ei tööta.

Käisin eelnimetatud teemadel Henrikuga kevadel Austrias kohtumas, samuti oleme asjadest korduvalt kõnelenud Henriku karjääri nõustava ja planeeriva vennaga ja mul ei ole raske mängijat mõista, sest olin ise noorena sarnase ellusuhtumisega.

Samas loodame kõik, et noormehel õnnestub Hollandis läbilöök teha ja koondisse tagasi murda. Tean, et koondise peatreeneril on plaan septembri ja oktoobrikuiste koondisemängude vahel käia Henriku mängu vaatamas ja mängijaga kohtumas.

Mis puudutab Tarmo Kinki ja Siim Lutsu, siis esimene neist ei ole kunagi kuulunud koondise praeguse peatreeneri valikusse ja seetõttu on tema puudumine loomulik; Siim Lutsu puhul on puudumine pigem ajutine ja saab olema huvitav näha, kas Siimul õnnestub Bohemiansi põhikoosseisus kanda kinnitada.

Tuleb ka arvestada, et just koondise komplekteerimise puhul kutsutakse sageli meeskonna teise poolde pigem selliseid mängijaid, kes aitavad põhimeestel mänguks parimal moel valmistuda ja see on mõistlik ja loomulik.

Teine peamine jututeema on Pavel Dõmov. Ma olen teda mängimas näinud ja saan aru, mis kutse tingis. Üldsuse jaoks on tegu aga täiesti võõra mehega. Viimane kokkupuude koondisega ulatub aastate taha ja noortekoondise sõprusmängu. Selle hooaja statistika mänguminutite osas ei ole liialt veenev. Ja nüüd valikmänguks nimekirjas. Mis loogika selle kutse taga on?
Pavel Dõmov on käimasoleval hooajal üks enam arenenud mängijaid Eesti liigas ja sellise loogika järele on varemgi mängijaid koondise kogunemisele kutsutud. Pean põhimõtet õigeks ja loogiliseks, sellega näitavad treenerid, et on mängija töökust ja selle tulemuslikkust märganud ja selline tunnustus on oluline.

Soccernet.ee portaalis ripub praegu üleval hääletus "Kas oled rahul Eesti koondise värskelt nimetatud koosseisuga?" ja rohkem kui 4/5 vastajatest on valinud vastuse "Ei". Mis on Sinu vastus? Miks?
Selline hinnang on emotsionaalne ja mul pole oma positsioonist lähtuvalt õigust selline olla. Peatreeneri tööle annab jalgpalli liidu jaoks hinnangu tulemus ja meeskonna poolt näidatav mäng.

Eesti koondis on sel aastal löönud seitsme mänguga kolm väravat. Kaks neist Andorrale. Teisisõnu on värava ees vaevanud meid korralik põud. Koondise nimekirjas saab klassikaliseks tipuründajaks nimetada vaid Henri Anieri. Klubides tegutsevad ründajatena ka Ats Purje ja Rauno Sappinen. Lisaks on viimasel ajal klubide eest väravaid löönud ründav poolkaitsja Konstantin Vassiljev ja ääreründaja Sergei Zenjov. Kes valikmängudes Eesti väravate eest hoolitsema hakkavad?
Sa ise lugesid need nimed ette. Purje, Vassiljev, Zenjov ja Anier on ilmselt need mehed, keda saadetakse kastaneid tulest tooma. Isiklikult loodan, et standardolukordades avaneb ka Ragnar Klavani väravalööjatalent, peale Raio loobumist on meil selle mänguelemendiga olnud selge probleem.

MM-valiksarja alguseni on jäänud alla kahe nädala. Millised on Eesti eesmärgid uueks tsükliks?
Koondis alustab iga valiktsüklit eesmärgiga jõuda finaalturniirile. Tõsi, Eesti sugusel meeskonnal on alati mõistlik omada ka teisi eesmärke ja need võiksid olla võimalikult suur punktihulk, arenev mäng, avanevad mängijad, mänguline tasakaal ja stabiilsus. Ei tohi ka unustada, et kahe aasta pärast mängitakse lisaks tavalisele EM-valiktsüklile ka nn. Nations League'i, kust kaudu on samuti võimalik 2020. aasta EM-finaalturniirile pääseda ja selle turniiri juures on positsioon UEFA koondiste edetabelis eriti oluline.

Kust koondise king Sinu jaoks praegu kõige valusamalt pigistab?
Vaataksin viimasele küsimusele vastates pigem tulevikku – oluline on, et kõik meie tippklubid pööraksid rohkem tähelepanu noorteklassist väljuvate mängijate arendamisele ja oskaksid näha, et just seal asub järgmiste sammude võti nii klubide eneste kui ka meie koondise jaoks.