Pärast Eesti - Bosnia ja Hertsegoviina kohtumist ilmus ajakirjanike ette Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kes rääkis avameelselt oma vaadetest ja mõtetest.

"Valiktsükli lõppfaas oli hea. Ühelt poolt ei saa öelda, et tänane (eilne - R. V.) mäng midagi ära rikkus, aga eks süües ikka kasvab isu. Meil oli seni sellel aastal ainult üks kaotus ja kõik tahtsid enamat. Ei saa öelda "lõpp hea, kõik hea", aga me mängisime välja oma sportliku taseme.

Kui võtame UEFA rankingu, mille järgi Rahvuste liigat hakatakse koostama, siis on meist ees ainult kaks väiksema rahvaarvuga maad - Island ja Montenegro. Kui hakata seda tabelit vaatama, siis võib diskusseerida selle üle, et kas me peaks Soomest ees olema või ei. Iseenesest juba see võrdlus teeb meile au.

Mängulise poole areng on kõige tähtsam. Oleme väga selgelt leidnud oma käekirja. Kuigi võib-olla läksid selle käekirjaga asjad liiga hästi - tehti mängu käigus suhteliselt julgeid muutusi."

Martin Reimi uuest lepingust

"Jalgpallis muutub kõik ju väga kiiresti. Kui hiljuti see tegelikult oli, kui olid asjad halvasti, ja kui kiiresti me jõuame sellesse faasi, kus me usume, et me oleks pidanud seda Bosniat võitma.

Ma olen enda kalendrisse pannud ühe kohtumise Martiniga ja kõikide treeneritega, nad ise seda veel ei tea. Me oleme suhteliselt pikalt planeerinud lepinguid kahe aasta kaupa, Arno Pijpers oli vist sajandi alguses viimane, kellel oli nelja-aastane leping. Kui pika lepingu temaga (Reimiga - R. V.) sõlmime, sellele ma kohe ei vasta, peame veel mõtlema."

Suurimatest murekohtadest

"Ma arvan, et me oleme kõige põletavama probleemi juba ära lahendanud. Mängulise arengu ajal oleme selgelt näidanud, et saame korraliku jalgpalli mängida ka ilma Konstantin Vassiljevita ja Ragnar Klavanita.

Kui küsida, et milline on täna platsil kõige põletavam küsimus, siis äkki Euroopa klassiga ründaja, kes suudaks üksi hoida vastaste kaitsjaid pinge all, puudumine. Kui võtta meie üldist taset, siis meeskond on nii ühtlaselt mehitatud, et otseselt ei ole vaja kedagi kritiseerida."

Mattias Käidist

"Kas ta suudab Fulhamis murda põhimeheks? Klubis, mis siiski väga palju toob esindusmeeskonna mängijaid mujalt. Kui ta ei pääse, siis kus tema karjäär jätkub? See on väga oluline küsimus.

Mattias Käit on kahtlemata üks huvitavamaid mängijaid - kogu see tema kergus, kuidas ta platsil liigub... Kui tal õnnestuks oma karjääri juhtida parimal võimalikul moel, siis ma usun küll, et ta võib jõuda väga-väga kaugele, aga ma pole kindel, kas Inglismaal selles klubis see läbimurre on võimalik. Võib-olla ta pole ka päris Inglismaa stiilis mängija. Pigem on ta kerge kondiga ja Kesk-Euroopa stiilile omane. Ma püstitakski selle kõige olulisemaks ülesandeks, et Mattiasel peab minema hästi ja see protsess peab olema hästi juhitud."

Soomest

"Ma ei taha kritiseerida Soome kõrgliigat, aga Eesti liiga tipud on nende tippudega sarnasel tasemel. Soome liiga on veidi ühtlasem. Kui niikuinii osad mehed mängivad Eesti liigas, siis ei juhtu midagi, kui osad on Soome liigast.

Võtame sellise olukorra, et Eesti liiga esikuuikus on üks eestikeelne meeskond ja viis venekeelset meeskonda. See näitab seda, et Eesti jalgpallurid pürgivad profiks eesmärgiga jõuda välismaale, aga kohalikud vene mängijad rahulduvad töökohaga Eesti liigas. Soome võib olla motivaatoriks mitmele mängijale, kes muidu valiks mingi muu tee. Ma ei taha öelda, et Soome oleks halb variant. Pigem on ta alternatiivne võimalus.

Lihtne on kritiseerida ja öelda, et võiks pürgida kaugemale. Tõsi on see, et kui mõelda, mitu mängijat on Soome liigast läinud edasi Euroopa poole, siis vastus on täpselt üks - Henrik Ojamaa. Eestist on hulga rohkem. Natuke kaval võrdlus, aga hea, et Soome olemas on."