Spordiala, kus pole ei jääd ega lund? Mõnda kanadalast võib selline sport segadusse ajada, ent noorte seas on jalgpall üha rohkem levima hakanud. Justnimelt tänu mõnele noorele staarile jõuti tänavu ka pallimängu suurimale sõule, kust on eemal oldud lausa 36 aastat. Ja olgem ausad, ega see poleks ju olnud isegi mõeldav, et Kanada jääks esimesest talvel toimuvast MM-ist eemale.

• Belgia kuldset põlvkonda ootab tõehetk – nüüd või mitte kunagi!
• Kogemustest pakatav Horvaatia plaanib nelja aasta tagust edu korrata, toeks huvitav ajalooline seeria
• Maroko tegi sama hullu lükke nagu Jaapan neli aastat tagasi – kas see viib nad raskest grupist edasi?

Kui spordifänn mõtleb vahtraleheriigi peale, siis tõenäoliselt tuleb kõigil esmalt silme ette koondise pikk ja kuulsusrikas hokiajalugu. Litriga mängu maailmas on Kanada selge maailma tipp oma üheksa olümpiakulla ning 27 maailmameistritiitliga. Kui jäähoki on riigi ametlik talispordiala, siis popim suvemäng on lakross, mida mängiti riigis juba ligikaudu 400 aastat tagasi.

Ka jalgpalli lükatakse riigis aina rohkem ning kuigi spordiala pole veel nii popp kui mõnes Euroopa riigis, siis näiteks Kanada naiskond on juba saanud maailma tippe oma kodus võõrustada. Kusjuures naised ongi jalgpallis olnud riigi esindajateks, kuna naiskoondis on siiamaani eemale jäänud vaid ühest (esimesest) MM-ist. Kuigi medalit nad veel kaela pole saanud, siis 2003. aastal jõuti sellele üsna lähedale: USA-s toimunud turniiril kaotati kolmanda koha mängus napilt just omaenda ainsatele maismaanaabritele.

Tasapisi on naised suutnud meestele näidata, et jalgpall on tõesti võluv spordiala ning viimaste aastatega on Kanada meestekoondis kerkinud oma kontinendi tippu. Les Rouges'i üheks eestvedajaks on kerkinud alles 22-aastane Alphonso Davies, kes oma kiirusega kollitab kaitsjaid nii Bundesligas kui ka Meistrite liigas. Lisaks Daviesile on koondist Eurooplastele tutvustanud samuti 22-aastane Jonathan David, kes Prantsusmaa kõrgliigas Lille'i eest väravaid oma lõbuks sisse lööb.

Klubi pole, kuid MM-ile saab

Heidame aga kärmelt pilgu 1980ndatesse, mil tiim oma debüüdi suurturniiril tegi. Tol ajal oli Kanada jalgpall just tõusuteel: oma kahel esimesel Põhja-Ameerika meistrivõistlustel jäädi neljandaks ning 1984. aasta USA olümpial jõuti veerandfinaali. Kõik märgid näitasid selle suunas, et 1986. aastal võidakse lõpuks saada kätte pilet Mehhiko MM-ile.

Kuid vaid üks aasta enne suurturniiri varises kokku USA kõrgliiga NASL, mistõttu jäid sajad jalgpallurid päevapealt töötuks. Polnud klubi, polnud mänge. Otseloomulikult puudutas krahh ka Kanadat, kuna suurem osa tiimist mängis igapäevaselt justnimelt NASL-is. Mitmele mehele olid koondisemängud ainsad mängud, kus sai enda mänguvormi testida. Nukrast olukorrast hoolimata läbiti Tony Waltersi käe all kvalifikatsiooniturniiri esimene voor, kus mindi vastamisi Guatemala ja Haitiga, kaotusteta.

🏆 1979 NASL Chamption
🇨🇦 Led Canada to the quarter finals of the 1984 Olympic Games
🍁 1985 Concacaf champion, Canada's first title
🌎 1986 FIFA World Cup Appearance, Canada's only

A man as decorated as he was genuine. Rest in peace.#VWFC #ItTakesAVillage pic.twitter.com/BBWYTZXLb0 — Vancouver Whitecaps FC (@WhitecapsFC) November 10, 2020

Põhja- ja Kesk-Ameerikast pääses tollal MM-ile vaid üks koondis (lisaks korraldajariigist Mehhikole) ning peale avavooru, kus oli kolm kolmest gruppi, said kokku kolm alagrupi võitjat. Väikseks üllatuseks oli see, et viimase kolme seast jäid välja nii suur USA, keda mõjutas samuti NASL-i lagunemine, kui ka eelmisel MM-il käinud El Salvador. Finaalvoorus mindi seega vastamisi Hondurase ja Costa Ricaga.

Esimese kolme matšiga said kanadalased kätte kaks viiki ning ühe võidu ehk viimases mängus Hondurase vastu tuli lihtsalt kaotust vältida. Nende õnneks toimus matš koduõuel ja külmades oludes ning lisaks eksis suur osa vastaste fännidest ära, kes läksid kogemata 1700 kilomeetri kaugusel olevale staadionile. Lõpuks võeti matšist 2:1 võit ning nii koht MM-il kui ka kodumandri meistrivõistluste esimene kuld (vanasti oli Põhja-Ameerika meistrivõistlused MM-i nii-öelda eelvooruks) olid kätte saadud.

Maailmameistrivõistlustel mindi ühte alagruppi 1984. aasta Euroopa meistri Prantsusmaa, järgmisel EM-il finaali purjetanud Nõukogude Liidu ja 1982. aastal MM-ide ajaloo suurima võidu saanud (10:1 El Salvador) Ungariga. Polnud sugugi lihtne grupp, kuid võib-öelda, et Kanada väljus turniirilt siiski väärikalt. Jah, saadi kolm kaotust ning tõepoolest meeskond ei löönud ise ühtegi väravat, kuid kui arvestada seda, et suur osa tiimist oli reaalse mängukogemuseta ning Mehhikosse saamiseks tuli koondisel ise raha kokku saada (teistel tiimidel aitas kohalik jalgpalliliit), siis üks 0:1 ja kaks 0:2 kaotust pole sugugi viletsad tulemused.

Pikk ootus tasus ära

Pääs esimesele MM-ile mõjus üldiselt Kanada jalgpallile hästi, kuid järgmist piletit tuli oodata kaua-kaua. Lootus oli õhus nii 1993. aastal kui ka 2001. aastal, ent mõlemal korral langeti viimastel tõketel. Kusjuures sajandivahetusel tuldi korra ka kontinendi meistrivõistlustel kullale, mis andis fännidele rõõmukübekese, aga MM-ile see ju enam ei viinud.

Umbes kümme aastat tagasi võttis riigi jalgpalliliit vastu uue plaani, millega astuda jalgpallis paar sammu edasi. Nimelt otsustati, et 2019. aastal taaselustatakse Kanada professionaalne jalgpalliliiga, kus mängiti viimati 1992. aastal. Vahepeal olid mõned liigad olemas, kuid ühtegi üle-riigilist professionaalset liigat ei leidunud. Kanada tuntuimad klubid (CF Montreal, Toronto FC ja Vancouver Whitecaps FC) pallivad endiselt iganädalaselt USA kõrgliigas MLS-is, ent üheksa võistkonda viiest maakonnast võtavad osa ka Kanada kõrgliigast. Kuigi ükski hetkel koondises palliv mees CPL-is (Canadian Premier League) ei mängi, siis on tegemist siiski sammuga professionaalsuse poole.

Tänavuse MM-i kvalifikatsiooniturniir algas üle pika aja aga ootamatult hästi, kui alagrupis, kus oldi koos Suriname, Bermuda, Aruba ja Kaimani saartega, võeti neli võitu väravatevahega 27:1. Järgmises voorus kustutati Haiti lootused võites kahemängulise duelli kokkuvõttes 4:0. Seega jõutigi esimest korda üle 20 aasta taas Põhja-Ameerika viimasesse kvalifikatsioonivooru ehk Vahtralehtede fännid võisid juba rõõmu tunda.

Kuigi kaheksa tiimiga finaalvoorule mindi vastu paremuselt seitsmenda FIFA edetabelikohaga (73), siis alustati koheselt pauguga: esimese üheteistkümne mänguvooruga ei kaotatud ühtegi matši ning võideti seejuures nii Mehhikot, USA-d kui ka Costa Ricat. Kaheksandas voorus mindi tabelit juhtima ja peale 11. vooru oli nende edumaa neljanda kohaga, kes ei oleks otse MM-ile saanud, lausa kaheksa punkti. Seega oli neil viimasest kolmest voorust vaja minimaalselt kahte punkti ning kui 27. märtsil Jamaicat 4:0 võideti oli linnuke kirjas - Kanada on tagasi MM-il!

Kanada on jalgpalliriik ning nad ei karda kedagi

Kuigi valikturniir läbiti peaaegu kaotusteta - lõpus jäädi alla Costa Ricale ja Panamale, ent suures plaanis see midagi ei mõjutanud - siis sellegipoolest ei ole hakatud endale ebarealistlike eesmärke panema ning tahetakse lihtsalt mängida võimalikult ilusat jalgpalli. Alagrupis mindakse kokku eelmisel MM-il hõbeda ja pronksi saanud Horvaatia ja Belgiaga ning Aafrika hiiu Marokoga, kuid ühtegi vastast ei kardeta nende eelmiste saavutuste pärast.

"Me oleks võinud vaadata alagruppe ja mõelda, et kui me kuhugi mujale oleks saanud, siis äkki oleks edasipääsemine lihtsam, kuid siis poleks meie lugu päris õige. Kui Belgia ja Horvaatia tulid mütsist välja, siis lõime käed kokku ning tundsime, et sellest tuleb vägev kogemus," rääkis fifa.com-ile peatreener John Herdman. "Tahame, et mängijad tunneksid vabadust ning läheksid täpselt niimoodi De Bruynete, Lukakude ja Modricite vastu."

Lisaks on mängijatel ja peatreeneril soov tõestada, et Kanada on täiesti kindlalt jalgpalliriik. "Kanadalased ... me oleme võitnud Meistrite liiga, meil on üks kutt (Alphonso Davies - O.K.) Müncheni Bayernis ning meil on kanadalased, kes mängivad igal pool Euroopas. Ja meil on kanadalased, kes lähevad MM-ile! Oleme jalgpalliriik ja see on kõik, mida me oleme soovinud. Oleme tahtnud, et inimesed usuksid, et oleme jalgpalliriik ning nüüd oleme seda tõestanud. See (MM-ile saamine - O.K.) on alles algus," seletas peatreener FIFA-le. Kusjuures ei tasu unustada, et kanadalased lähevad suure tõenäosusega (pole veel 100% kinnitatud) ka järgmisele MM-ile, mida nad ju ise koos USA ja Mehhikoga korraldavad. 

Peale MM-ile saamist on mängitud neli mängu, millest võidetud on kaks ning kaotatud samuti kaks. Jagu saadi korraldajariigist Katarist, kuid alla jäädi Uruguayle ja Hondurasele. Enne MM-i on plaanis mängida Bahreini ja Jaapaniga, ent esimeses matšis saavad platsile ainult USA-s pallivad mehed (Eurooplased lastakse koondise juurde järgmisel nädalal). Võib eeldada, et Kanada proovib MM-il 4-4-2 formatsiooni, kus põhimees Alphonso Daviesile antakse vägagi vaba roll - mees võib olla nii ründes, äärepoolkaitses, keskväljal kui ka äärekaitses.

Meeskonna staar - Alphonso Davies

Alles eelmisel nädalal oma 22. eluaastat tähistanud Davies on tõenäoliselt Kanada ajaloo edukaim ning potentsiaalselt ka tuntuim jalgpallur. Ghana pagulaslaagris Libeeria kodusõjast põgenud vanematele sündinud Davies jõudis Kanadasse viieaastaselt ning 2017. aastal sai ta omale ka riigi kodakondsuse. 

Vaid nädal aega hiljem pääses mees esmakordselt A-koondise eest väljakule ning sellega sai temast kõige noorem Kanada koondislane: Davies oli Curacao vastu mängides ainult 16 aasta ja seitsme kuu vanune! Paar nädalat hiljem pääses mees koondisega Gold Cupile ehk kontinendi meistrivõistlustele, kus ta lõi kolm väravat ning kerkis turniiri parimaks väravakütiks. Sellega sai temast ka esimene 21. sajandil sündinud mängija, kes on koondise eest mõnel suurturniiril värava löönud.

2018. aastal lahkus mees oma kasvatajaklubi Vancouver Whitecapsist ning liitus MLS-i aegade suurima üleminekusumma eest (nüüdseks juba üle löödud Miguel Almironi poolt) Müncheni Bayerniga. Saksamaal pandi välejalg mängima vasakkaitset, kus ta koheselt ka särama lõi ning maailma üheks parimaks kerkis. Kusjuures koondises ei ole mees sugugi mitte kaitsja vaid pigem poolkaitsja või ääreründaja - 34 mänguga on ta kirja saanud lausa kaksteist väravat.

The modern day full-back 😅

Happy 22nd birthday, @AlphonsoDavies! 💨#UCL pic.twitter.com/XTeXqwrljB — UEFA Champions League (@ChampionsLeague) November 2, 2022

Silm peale - Cyle Larin

Kuigi Euroopa jalgpallifännidele võib tuntuim kanadalasest ründemees olla 22-aastane Jonathan David, kes sai kodumaa kallimaks mängijaks, kui ta 30 miljoni euro eest Lille'iga liitus, või siis 32-aastane Junior Hoilett, kes on aastaid põiganud Inglismaal kõrgliiga ja esiliiga vahel, siis hetkel võib tiimi parimaks väravakütiks nimetada hoopsi 27-aastast Larinit.

Juba 2014. aastal koondises debüüdi teinud ründaja lõi oma esimese viie aastaga kaheksa väravat ehk ei teinud midagi hullumeelset, kuid täitis siiski miinimumprogrammi. Võimsasse hoogu sattus Bramptonist pärit mees aga mullu, mil sai kuraditosina mänguga kirja lausa 14 (!) väravat. Seejuures aitasid just tema väravad Kanadal võita esimest korda viimase 21 aasta jooksul Mehhikot.

Sel suvel vahetas Larin ka koduklubi, kui lahkus Istanbuli Besiktasest ning sõlmis kolme aasta pikkuse lepingu Club Bruggega. Meistrite liigas kaheksandikfinaali jõudnud tiimis pole pallur aga veel jõudnud esile tõusta, kuna on esimeste kuudega saanud kirja vaid ühe värava.

Suurim mure - liidrite mänguvalmidus

Koondise nägu Alphonso Davies on tõenäoliselt esimene mängija, kelle ükskõik milline Kanada fänn algkoosseisu paneks. Seetõttu võis miljonite toetajate hing kinni jääda 5. novembril, mil välkkiire mängumees reiest kinni hoides Müncheni Bayerni mängult minema lonkas.

Otseloomulikult hakati kartma hulleimat, kuna turniir oli ju vaid 18 päeva kaugusel. Mängu lõpus teatas aga mehe kodutiim, et kuigi Davies peab vahele jätma viimased kaks MM-i eelset matši, siis suurturniiriks peaks ta terve olema. Kas niimoodi ka päriselt juhtub selgub pisut vähem kui kahe nädala pärast

Sarnaselt kaasmaalasele on raskustes ka Kanada koondise süda Atiba Hutchinson. 39-aaastane (!) poolkaitsja on olnud viimased 20 aastat Les Rouges'i mootor ning kuigi viimasel ajal on tema olulisus vähenenud, siis rekordinternatsionaali eemalejäämine oleks ikkagi väga suur löök. Seda kinnitas ka koondise peatreener John Herdman: "[Atiba] on meie jaoks väga oluline liige. Kui sa tahad kedagi MM-il näha, siis on see just Atiba Hutchinson. Seega me palvetame, et ta ikka jõuaks sinna."

Mis siis täpsemalt juhtus? Nimelt sai mees suvel koormusmurru ning pole seetõttu saanud väga aidata ei kodumaad ega ka oma viimase üheksa aasta koduklubi Besiktasi. Paar päeva tagasi pääses mees üle poole aasta taas väljakule ning tundub, et mees võib koondise nimekirja mahtuda, kuid kas pikk mängupaus kajastub ka vormis?

Kui kaks staari tõenäoliselt ikka saavad turniirile, siis jääb MM täitsa vahele varuväravavaht Maxime Crepeaule, kes murdis MLS-i finaalis oma jalaluu, ning noorele kaitsjale Scott Kennedyle.

Treener - John Herdman

Põhja-Inglismaal sündinud 47-aastane Herdman on juba suutnud end kirjutada Kanada jalgpalliannaalidesse. Esialgu vastavalt viis ja seitse aastat edukalt Uus-Meremaa ja Kanada naiskonda juhendanud inglane määrati Les Rouges’i peatreeneriks 2018. aasta jaanuaris. Kusjuures samal hetkel määrati Herdman ka koondise spordidirektoriks.

Kohe oma esimestes intervjuudes andis endine Northumbria ülikooli lektor teada, et tema suurimaks sooviks on kanadalased taas MM-ile viia. Neli aastat hiljem sai töö ka tehtud ning sellega sai mehest esimene peatreener, kes on suutnud maailmameistrivõistlustele viia nii ühe riigi mees- kui ka naiskoondise. Hetkel on ka mehe hoolealuste võiduprotsent viimaste peatreenerite üks parimaid: 45 mängust on teenitud suisa 31 võitu.

Otto Kase: "Tore on näha Kanadat tagasi MM-il ning loodetavasti tehakse üle oma debüüdil saavutatu (null punkti ja väravat). Kuna kodumandril oldi siiski parimad, siis pakun, et hea hoog kantakse MM-ile üle ning punkte saadakse nii Horvaatialt kui ka Marokolt. Edasipääsuks selleks aga siiski ei piisa."

Mängud alagrupis:

K, 23. novembril kell 21.00 vs Belgia (Doha)
P, 27. novembril kell 18.00 vs Horvaatia (Doha)
N, 1. detsembril kell 17.00 vs Maroko (Al Rayyan)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Milan Borjan (Crvena zvezda), Dayne St. Clair (Minnesota United), James Pantemis (Montreal).

Kaitsjad: Steven Vitoria (Chaves), Samuel Adekugbe (Hatayaspor), Derek Cornelius (Panetolikos), Richie Laryea (Toronto), Alistair Johnston (Montreal), Kamal Miller (Montreal), Joel Waterman (Montreal).

Poolkaitsjad: Alphonso Davies (Müncheni Bayern), Atiba Hutchinson (Besiktas), Stephen Eustaquio (Porto), Samuel Piette (Montreal), Jonathan Osorio (Toronto), Mark-Anthony Kaye (Toronto), Liam Fraser (Deinze), Ismael Kone (Montreal), David Wotherspoon (St Johnstone).

Ründajad: Cyle Larin (Club Brugge), Junior Hoilett (Reading), Jonathan David (Lille), Tajon Buchanan (Club Brugge), Lucas Cavallini (Vancouver Whitecaps), Liam Millar (Basel), Ike Ugbo (Troyes)