Eesti naiste koondise ründaja Emma Treiberg kolis suvel Rootsi, et teenida poole hooaja jagu profileiba. Niigi lühikese perioodi lõikas lühemaks põlvevigastus ning 23-aastane pallur naasis kodumaale. Õnneks ootas teda siin ees tuttav turvaline keskkond: "Tõesti, see, et lapsed mind siin ootasid, tõi mulle naeratuse näole."

Kui Treiberg IFK Kalmari ridadesse esimest korda profimängijaks suundus, oli juba teada, et see seiklus saab olema pooleaastane. Nii oli ka tööl - endine Saku Sportingu ründaja töötab koolis õpetajana - kokku lepitud. Aga see, et head hoogu asub peatama põlvevigastus, kavas polnud.

"Nagu ma ka varem ütlesin, siis ma olin Rootsi minnes kahtleval seisukohal, et kuidas see kõik hakkab üldse olema," meenutab Treiberg Soccernet.ee-ga vesteldes. "Aga kui ma täna sellele tagasi mõtlen, siis andis see aeg mulle nii jalgpalluri kui inimesena tegelikult nii palju juurde. Mul on väga kahju, et see minu jaoks poolikuks jäi. Olime tiimiga kehvas seisus ja hakkasime sealt juba välja ronima, aga mina enam aidata ei saa."

Eestlannat rõõmustas Rootsis palju. "Ma sain esiteks väga palju häid sõpru juurde. Tundsin juba kolme kuuga, et saime tüdrukutega väga lähedasteks," toob ta välja. "Trennid olid väga tugevad. Meil oli palju taktikalist analüüsi. Ja näiteks kuna me vahetasime formatsioone, siis ma sain ennast hästi paljudes erinevates rollides proovile panna. Hakkasin ise väga palju paremini tajuma, et mida mingitel hetkedel teha - millist pressi või kas üldse minna."

"Ütleks, et ma sain jalgpallurina iseseisvamaks. Kuna keelekeskkond oli ikkagi võõras, siis ma pidin väga tihti rohkem ise mõtlema. Näiteks kui eestlane räägib eestlasega, siis on väga lihtne kohe abi saada, aga Rootsis päris nii ei olnud. Aga sealt tekkiski selline iseseisev mõtlemine," märgib Treiberg, kes aitas Kalmaril muuhulgas jõuda hooaja esimese võiduni ning tänaseks on päris kindlalt põhjamudas virelenud tiimil kirjas viis võitu ja neli viiki.

Mis siis ikkagi juhtus, et Treiberg istus lennukile ja tuli tagasi Eestisse? "Oli mängu mingisugune 90. minut, maandusin kehvasti ja põlv läks ülesirutusse. Sain tänu koondisele väga kiiresti abi ja tänaseks tean, et ma ei vaja mingit operatsiooni - meniskid ja ristatside ja põlv on selles mõttes terve. Aga mingid kapslid said vigastada," avab ta, lisades, et praeguse põhjal peaks taastumisaeg jääma 4-6 nädala juurde.

View this post on Instagram

A post shared by Elitettan (@elitettan)

Kuna selle perioodi jooksul lõppeb Rootsi esiliigas hooaeg, otsustatigi koos Kalmariga, et parem on koostöö varem lõpetada. "Ma oleks võib-olla saanud trenne veel kaasa teha, aga mängida enam mitte. Ja noh, emotsionaalselt ja vaimselt oli mõistlikum sinna mitte jääda. Ka sealt ära tulemine oli minu jaoks raske, sest ma sain sealt tõesti nii häid sõpru. Ma tõesti tundsin mingiks hetkeks, et ma olen kui kodus. Jah, see Rootsi kultuur ja need inimesed, see kogu kogemus läks mulle hinge. Ja see jalgpalli pool oli nagu väga päris jalgpall," oli kurbust ja rõõmust korraga.

"Mul on eriti kahju sellest, et mul jäid need kõige tähtsamad mängud mängimata. Jah, ma lõin väravaid, aga ma ei saanud ennast päriselt nii käima, nagu ma oleksin tegelikult suutnud. Eks jalgpall on tiimimäng ehk sinu enda sooritus sõltub palju ka teiste sooritusest: kuna meil oli palju uusi liikmeid, siis me arenesimegi just iga mänguga. Hakkasime aina paremini üksteist mõistma ja koostööd tegema - seega need viimased mängud oleksidki olnud täpselt need, kus oleksime saanud end tõeliselt näidata. Kus mina oleksin olnud heas hoos," usub Treiberg.

"Sportlane küll, aga pole harjunud!"

Emotsionaalne virvarr on Treibergi nüüd mõnda aega saatnud. "Mul olid Rootsist lahkudes väga kahetised tunded. Olin esiteks väga-väga kurb ja pettunud, et ma vigastada sain. Tundsin kohati isegi, et mul läks kogu see periood jamasti ja miski ei õnnestunud. Aga kui ma selle aja läbi mõtestasin, siis sain aru, et ma tegelikult õnnestusin väga mitmeid kordi ja andsin endast maksimumi," meenutab ta. "Ja üldse see, et ma võtsin selle võimaluse vastu - ma olen väga tänulik kõikidele, kes aitasid seda teha! See oli ilmselt üks paremaid otsuseid mu elus."

Kas see tähendab, et ees võiks oodata veel üks sarnane seiklus - arvestades just, et Rootsi-retk jäi ikkagi poolikuks? "Hetkel olen mõelnud nii, et ravin end terveks ja siis vaatan, mis mõtted mul tekivad. Kui ma nüüd aus olen, siis Rootsis mingitel hetkedel sain aru, et igatsen tööle. Mul oli seal hästi palju vaba aega, mida oli raske sisustada. Ja siis mõtlesingi, et mul on tegelikult 14 õpilast, kes mind ootavad ja kellega ma tahan tööd teha," kirjeldab Treiberg.

"Ongi jälle see, et mulle meeldivad ja pakuvad huvi need mõlemad - nii jalgpall kui õpetamine. Kui ma terveks saan, siis pean mõtlema uuesti läbi, mis mulle eluliselt pikemas perspektiivis rohkem annab," toonitab peamiselt kolmanda klassi õpilastele teadmisi jagav koondislane. "Tõesti, see, et lapsed mind siin ootasid, tõi mulle naeratuse näole. Ma ei tea, kas ma oleks ilma selleta suutnud selles kõiges midagi positiivset leida."

Põneval kombel polnud aga nii, et Treiberg lihtsalt tuleb tagasi ja kõik on endine. "Kui ma olen nüüd nädalakese tagasi olnud, siis ma saan esimest korda aru sellest vahest - kui sa käid tööl ja lähed trenni versus kui sa ei käi tööl ja lähed trenni. Ma olen alati käinud trennis nii, et mul on hommikul midagi - kas see on kool, ülikool või töö, mingil perioodil olid ülikool ja töö isegi korraga. Aga Rootsis elasin esimest korda niimoodi, kus ma ei pidanud enne trenni mitte midagi tegema," võrdleb ta.

"Praegu ma ei kujuta ette, kuidas ma jaksaksin peale tööd trenni minna ja keskenduda ja anda endast 100 protsenti. Ja eks see üleminekuperiood tuleb ka füüsilises mõttes välja: sportlane küll, aga mu jalg - eriti just haige jalg - ei ole harjunud nii palju seisma ja samas ka liikuma. Väga huvitav on sellist kontrasti kogeda," toob ta veel välja. "Aga jah, täna ma näen, et sa pead olema väga motiveeritud, väga hea ajaplaneerija ning väga tugev nii vaimselt kui füüsiliselt, et jaksaksid mõlemat asja täiega teha."

"Eks selline abitu tunne oli tegelikult!"

Oktoobrikuu viimasel täisnädalal sai Treiberg olla taas osa koondisetegemistest ning sõita Sinisärkidega Lätti Balti turniirile. Kui ülejäänud tiimi jaoks oli tegemist ikka võistluslaagriga, siis Treiberg sai kaasa elamise kõrval keskenduda taastumisele. "Mulle pakuti seda võimalust koondise poolt, et kas ma tahaksin olla tiimiga koos ja kasutada seda võimalust ka taastumiseks. See oli väga-väga kasulik mu jaoks," kinnitab ta.

"Saime füsioterapeutidega katsetada erinevaid asju ja tagasisidet, et mida võib ja mida mitte. Näiteks hetkel võin 15 minutit joosta, samas rattaga tohin kauem sõita. Tegelen palju ka lihaste tugevdamisega - eks see vigane ehk vasak jalg on lihastugevuse mõttes selgelt nõrgem kui parem jalg," toob Treiberg välja. "Tegelikult on sellest vigastusest juba kolm nädalat möödas, aga vaatame rahulikult jooksvalt, kuidas mu seisund on," ei käi asi lihtsalt nii, et kalendrisse märgitud ristikesed otsustavad lõpliku tervenemisaja.

Treibergki sai enda jaoks taastumislaagri lõpetuseks kaela Balti turniiri võitjamedali. Neid kahte mängu - poolfinaali Leedu vastu ja finaali Läti vastu - jälgis ta ärevalt. "Täpselt selline tunne, et tahaks aidata. Tegelikult sain olla toeks vaid nii, et elan tribüünilt kaasa või ütlen mõne hea sõna enne mängu või peale trenni. Eks selline abitu tunne oli tegelikult," vaatab ta tiitlikaitsja edukale turniirile tagasi.

"Aga mul on üli-üli hea meel Kata (Katriin Saulus - L. J.) värava üle. Ja samas, mõnes mõttes oli see hea kogemus vaadata asju kõrvalt - sest siis hakkad neid teistmoodi märkama ja väärtustama. Selles mõttes oli see vigastus millegi jaoks hetkel vajalik. Vähemalt ma püüan nii mõelda," suunab Treiberg oma mõtteid tervislikus suunas.

Valikuid - täpselt nagu Treiberg peab õigeks neid kutsuda - saab ühel hetkel siiski olema. "Ma tahangi öelda just valikuid, sest see on nii tore, et mul on lõpuks need olemas. Ma olen teinud midagi selleks, et mul oleks elus need valikud. Aga ma ei taha nendele asjadele veel mõelda, ma ei saa praegu veel mingit otsust teha. Tahan kõigepealt terveks saada ja siis vaatan, mis ma edasi teen," kinnitab ta. "Jah, ühest küljest on tõesti tore tagasi olla, sest ma näen, et lapsed on selle üle nii rõõmsad ja tänulikud, aga seda enam on need valikud raskemad."