"Peatu, vaata, veendu" tuletab Eestis mitmete ülekäiguradade eel meelde tähelepanelikkust, sest ilma selleta läheb liikluses ohtlikuks. Oslo tiim KFUM on selles vallas ekspert – on ju nende koduplats teisel pool teed. Seal, kus võeti reedeõhtuses linnaderbis ajalooline võit Lilleströmi üle.

Jalgpall on selles mõttes tore, et kuhu iganes tuleb plaan uudistama minna, siis tõenäoliselt saab sealt mingil kujul vuti ka kätte. Noh, muidugi, Erling Haalandi ja Martin Ödegaardi kodumaa pealinn pole päris kui-otsida-kõrbest-vett, aga põhimõtet see ei muuda. Jalgpallikeel on universaalne ehk kõigile üheselt mõistetav – 22 tüüpi jooksevad ringi, et sokutada ümmargust mänguvahendit kas ühte või teise väravasse. Lihtne.

See, mis mängu enda kõrval toimub, on muidugi teine asi. See on see jalgpallikultuur, millest meie, eestlased, vaid ulmelist und näeme. Norrakatel on aga üsna hästi, kinnitas praktiliselt täismaja – 3216 kohta 3300-st sai täidetud – Ekebergis. Ehk kohas, kus elab oma elu kohaliku kõrgliiga selgelt kõige väiksem areen.

*

Otsustasin rohelist liikumist kõrgelt hindavas Oslos seigelda mängule trammiga. Minu rõõmuks istus seal juba ees Fantat rüüpav jalgpallisõber, kel seljas punase ja valge tegumoega jalkasärk ning samades värvides fännisall. Ei olnud kahtlustki, et tegemist on KFUM-i (ultra)fänniga, kelle nägemine muutis tõenäosuse, et 99% kindlusega olen õiges kohas, ümmargusele sajale. Paar peatust hiljem liitus meie gängiga üks Lilleströmi poolehoidja, kes hoidis pigem omaette.

Meie kolmese pundiga liitus aegamisi mõni sell veel ning mõtlesin endamisi, et küll on tore, saab Google Mapsile vahelduseks puhkust anda ja minna staadionile kohaliku rahva tuules. Niimoodi inkognito, et jälgida Oslo jalkafänne oma naturaalses olekus ja teha vaikselt märkmeid. Muidugi tõmbasin sellele ilusale plaanile ise vee peale, kui trammist väljudes teadmata põhjusel tempot hakkasin tegema, jätmata teistele võimaluse giidiks olla. Too Fanta-poiss jäi üldse peatusesse vastu tulnud semuga jutustama – täiesti kasutu tüüp! Ja seda Lilleströmi venda poleks ma niikuinii usaldanud, võib-olla tuli ta ka esimest korda.

See 15-minutiline jalutuskäik Holteni trammipeatusest KFUM Arenale oli kaugel sellest, mida ma ootasin. Muidugi mitte et ma oleks teab mis ekspert, aga see oli justkui üks mägine Türi. Toredad eramajad reas, üks värvilisema aia ja suuremate akendega kui teine, õunad puudel ammu küpsed. Google Mapsi sõnul oli suund õige ja kuna rahvast tilkus natuke igalt tänavanukalt peale, usaldasin märke.

Õnneks ei läinud kaua, kui nägin seda ühte ja ainsat legendaarset ülekäigurada, mis on teinud KFUM-ile nime ka piirideüleselt. Ega see nüüd maailma kõige haruldasem värk polegi, aga tore on ta ikka. Nimelt asub KFUM-i staadion ühel pool ja klubihoone teisel pool päris arvestatava suuruse ja liiklusega teed ehk et kui on mängupäev, tuleb seal päris palju oodata kui raudtee taga. Lihtsalt rongi asemel on mitukümmend mängijat ja arvukalt teisi klubiliikmeid, kellel on kuuetriibulisele sebrale astudes alati eesõigus. Isegi linnaliinibussi number 74 ees!

Sain minagi kõnniteelt tulles suu ammuli toimunut jälgida ja peab tõdema, et see tekitas kuidagi erilise tunde. Üldse mitte sellise, et vaata neid superstaare, panevad tee kinni ja teevad kõikide elu keeruliseks, aga hoopis sellise, et minge teie aga, te olete tänased staarid ja mul on aega küll. Selline näiliselt tüüpiline ristumine – olin ju päeval tänaval või ostukeskuseski kedagi mööda lasknud ja vastupidi – omas mingisugust kirjeldamatut psühholoogilist mõju. Äkki midagi selle baasil, et jagasime hetkeks kõnniteed ja oleme kõik päeva lõpuks lihtsad inimesed? Igatahes oli elevus ja ootusärevus rohkem kui laes.

Minu järgmiseks rõõmuks asus pressitribüün KFUM-i fännisektori kõrval ehk iga viimne kui viisijupp jäi kõrvu ning saab kinnitada, et pürotehnika haiseb Norras sama räigelt kui Eestis. Õnneks polnud poistel liiga palju värki kaasas ehk eriliselt said ära märgitud vaid avavile – siit tuleb väike spoiler! – ja esimene värav. Võib-olla polnud nad arvestanud, et täna läheb ajaloo tegemiseks. Noh, eks me kõik õpime iga päev midagi uut.

Minu eriliseks lemmikuks sai üks selline laul, mille kohaselt on KFUM teel Meistrite liigasse. Täpselt ei tea, kuidas ja millal, aga olulisem ongi esmalt eesmärgid valjult välja hõigata ja neisse jäägitult uskuda. Selle tarbeks oli Kåffa-poistel ka vastav lipp – "vi er på vei" (tõlkes - me oleme teel) – mis muutis ambitsioonika plaani veelgi töökindlamaks. Ega lõpus oli minulgi tunne, et võib Euroopasse minna küll!

*

KFUM mängib tänavu täiesti esimest korda Norra kõrgliigas ehk kui tahta kangesti mingeid paralleele tuua, siis võiks neid sarnasesse patta paigutada meie Harju JK Laagri või FC Nõmme Unitediga. Tulid ju nemadki esiliigast tugevate esituste toel üles, rõhusid kogukonnale ja oma (nooruslikule) vutikeelele ning ultrafännideks on entusiasmist toituvad noored. Erinevus on aga see, et kui neil Eesti satsidel pole tippseltskonda sobitumine ülemäära hästi sujunud, siis KFUM on kevadest alates püsinud tublide keskmike seas.

Euroopasse vist selle hooaja toel küll ei jõuta: kui mängitud on 2/3 hooajast, on KFUM seitsmendal positsioonil, mis on kolme võrra madalamal viimasest eurokohast. Tõsi küll, neljas meeskond Molde on viie silma taga ja kolmas sats Brann jääb seitsme punkti kaugusele, aga nad on ka mänguga maas. Siiski, võrreldes linnarivaali Lilleströmiga, kel on asjad totaalselt rappa läinud ning praegu ollakse lausa 15. ehk eelviimasel kohal, on KFUM üks kõva sats.

Sel augustikuu viimasel reedel jäigi ajaloos esimest korda peale KFUM, kes oli hooaja esimeses pooles pidanud vastu võtma 1:2 kaotuse. Sel korral mindi pausile väravateta. Kui mängitud oli pisut enam kui tund, jäi Lilleström arvulisse vähemusse ning saadud penaltist lõi Robin Rasch KFUM-i ette. Punasest ja valgest värvist tekkinud roosa pürotehnikaaeg! Kaks-nulli tegi tiimi suurim skooriäss Johannes Nunez 88. minutil. Ja mullune kuues ning tunamullune neljas Lilleström kukkus kuuenda järjestikuse kaotusega veelgi sügavamale mudasse.

Kõige selle taustal on imetlusväärne, kuidas 800-pealine kolla-must sein otsatribüünil ei jäänud mitte kordagi vakka. Nad tulid, elasid südamest kaasa, laulsid kopsud välja ja hüppasid teised siseorganid krussi, kuid see ei olnud piisav, et jätta Oslo endale. Jalgpall võib teinekord olla üpris karm.

*

Kui mäng sai läbi, tuli KFUM otseloomulikult tänama oma mõnekümnepealist ultrafännide punti. Neid valgetes Kåffa-kübarates noori, kes aitasid meeskonna niigi ajaloolisel hooajal veel ühe kuldaväärt verstapostini. Seltsi tuli ka peatreener Johannes Moesgaard, kes ei pidanud paljuks kõneleda fännidele tänuks. Mida täpselt, jääb norrakate endi teada. Ning siis jäigi kolmekordne "Hei!" Oslo tumesinisesse taevasse kaikuma.

Enne, kui õhtuse mägise Türi vahele silkasin, andsin palluritele veel kord teed. Pean tunnistama, et kuigi sügisjahedus andis kergelt tunda, jäin meelega kael õieli ringi vahtima, et saaks olla veel osake sellest jalkakultuurist ning neist emotsioonidest, mis olid enam kui siirad. Sellised, mis pugesid tahes-tahtmata naha vahele, kuigi ma ei teadnud kaks kuud tagasi põhimõtteliselt mitte midagi klubist KFUM.

Oli teisigi, kes ootasid meelsasti, sest siis sai palluritele veel patsu anda või paremal juhul mõnega paar lausetki vahetada. See kõik oli selline lihtne, heas mõttes omamehelik ning ühendav. Ehk nii polnudki üldse hullu, kui üks noor jalgpallisõber oma rattaga kahe aia vahele - keset pallurite teed! - kinni jäi ning osa ruumist ära võttis. Poisi silmad valgusid hetkeks metskitselikku hirmu täis ja mure haaras mindki, ent ilmselgelt ei juhtunud temaga mitte midagi muud, kui et ta ootas siis seal. Seltsis sõbraliku moega turvamees, kes näis vabandavat, et olukord pisut ehmatava pöörde võttis. Ja siis muhelesid nad juba koos, kuniks tee jälle lahti tehti.

Minu mõningaseks üllatuseks patseerisin trammipeatusesse päris üksi. Suurem hulk rahvast valgus siis vist Ekebergi peale laiali. Tramm oli igatahes päris tühi ning jättis ruumi mõtisklusteks, et kuidas meil seal Eestis ikka on ...