Martin Käose nimi pole Eesti jalgpallisõbra jaoks eales tuttavam olnud kui peale 2023. aasta hooaega. Asi pole lihtsalt selles, et veel 36 vooru jalgpalli sai mängitud, aga suuresti hoopis selles, et 25-aastane paremkaitsja lõi tõeliselt särama, aidates Pärnu JK Vaprusel teha ajaloolisi karutegusid. Käos on selline mängija, kes põikleks meeleldi igasugusest valgusvihust mööda, kuid hinges põlevast tõelisest leegist ei saa üle ega ümber. Ehk et kui tahe palli taga ajada ning ennast (teistele) tõestada on nii suur, võib Käos uhkusega kanda ka nende klubide särke, kelle ta tegelikkuses juba ammu maha kandis.
Tallinna FCI Levadia ridades profimängijaks tõusnud Käos tegi debüüdi Eesti kõrgliigas 2018. aasta mais. Kuigi äärekaitsja kuulus sel aastal veel 11 kohtumises meeskonna pingile, polnud tal väljakule rohkem asja. 2019. aastal ei arvestatud meniskivigastusest taastunud Käosega üldse ning ainsaks madistamispaigaks jäi Esiliiga. See viiski põlise Tallinna poisi kodust enam kui 200 kilomeetri kaugusele: 2020. aasta veebruaris teatas JK Narva Trans, et Käosest saab nende mängija.
Just see, esimene hooaeg Transis, meenub Käosele, kui arutame, kas 2023 oli tema jalgpallurikarjääri säravaim. "Profikarjääris kindlasti [oli see minu üks parimaid hooaegu]. Jään esimest aastat Narvas ka väga heade mõtetega meenutama: jõudsime karikafinaali – tegin seal ühe oma parima esituse Narva särgis," analüüsib Käos teisel pool videosilda.
"Aga lõppenud aasta oli kindlasti väga suur edasiminek. Ma ei ütleks muidugi, et see tuli üllatusena, sest tundsin juba varasematel hooaegadel ka, et minus on see olemas. Ma ei taha nüüd muidugi üleolevalt ka kõlada," räägib ta. "Mulle on lihtsalt vaja natuke vabadust anda, et ma saaks näidata, kuidas saan meeskonda aidata nii ründes kui kaitses. Pärnu pakkus mulle seda. See, kuidas me mängime – läheb vaja palju loovust –, sobib mulle väga hästi. Ja eelmine hooaeg näitas ka, et selline lähenemine kannab vilja."
Kuigi pärast Transist lahkumist polnud suvepealinlaste vutiklubi nime Käose laualgi, siis elu mängis vajalikud kaardid ise ette. Ta räägib, et pisut enne teda jõudis Igor Prinsi juhendatavasse Pärnu Vaprusesse Transist tuttavaks saanud vasakkaitsja Kevin Aloe – nii läks kollase särgi selgatõmbamine päris ludinal.
"Kui Igor mulle helistas ja oma plaanidest rääkis, hingasin kergendatult. Eks natuke ärevust oli ikka – Pärnul polnud tegelikult ju hästi läinud," meenutab ta eelmise aasta algust. "Kui Äl (Kevin Aloe – L. J.), kes oli Vapruses juba mõnda aega treeninud, minu situatsioonist kuulis, võttis ta ka kohe ühendust ja rääkis, kuidas asjad siin on muutunud. Ilmselgelt enne, kui see reaalselt tulemustes ei kajastu, on raske midagi uskuda."
Äärekaitsja meenutab, kuidas toona oli üheks kannustavaks jõuks motivatsioon. "Ma tulin sellise … ma ei ütleks, et kurva, aga pigem enesekindla tundega. Tahtsin näidata, et mõned teised klubid on oma valikus võib-olla vea teinud. Mul oli palju tõestamiskohta teistele ja endale ka. Ega ma ei ole väga rahul nende hooaegadega, mis Narvas mängisin. Tahtsingi tulla siia ja näidata, kes ma tegelikult olen," oli plaan justkui kindel.
Selles mõneti muinasjutulises loos on muidugi kamaluga irooniat ka, tuleb kiirelt välja. Käos ei varja, et tegelikult polnud tal eales mõtteiski kanda ei Transi ega Vapruse särke. "Eks ma aeg-ajalt tuletan endale meelde ja perekond ka, et kui Levadias olin, siis ütlesin pere keskis välja, et kaks klubi, kuhu ma kunagi minna ei soovi, on Narva ja Pärnu. Nüüd olen ainult nendes mänginud!" naerab ta. "Kindlasti ma ei kahetse Narvat, kindlasti mitte! Oli raskeid aegu, olen seda ka varem välja öelnud, aga ma ei oleks siin, kui poleks seda teekonda läbinud," toonitab mängija, kes mõistab, miks saatus oma käe järgi nii mõndagi sättis.
Oli keemiat, oli fänne ning nõnda Vaprus mängima hakkaski
Eelmisel hooajal näitas Vaprus ahhetamapanevat hoogu: kui varasemad aastad on jätnud nende täita viimased tabelikohad, siis tänavu ähvardati kolmandakski tulla, lõpptasuks jäi siiski kuues rida. Käos mõtleb tehtule tagasi ning jõuab ühte konkreetsesse punkti, mis on kergelt hinge nõelama jäänud. Samas pakub ta endale ise kohe ka leevendust.
"Kindlasti on mänge, kus tunnen, et ma oleks pidanud võtma rohkem initsiatiivi ja meeskonna raskest seisust välja aitama. Koheselt meenub võõrsilkohtumine Kaleviga, kus nad said punase kaardi ja domineerisime terve mängu. Just mõtlesin ka sel ajal, et vot, see on see koht, kus pean meeskonnale võidu ära tooma, aga ei tulnud välja," meenutab Käos oktoobris peetud madinat, mis lõppes pärnakate jaoks 0:1 kaotusega.
"Aga üldiselt ei jää midagi kripeldama: mingit sellist puudujääki ei olnud. Andsime kollektiivselt endast kõik ja seda näitasid ka tulemused. Meil oli ju väga palju mänge, kus tulime teisel poolajal tagasi ja saime kätte viigi või isegi võitsime. Jah, alati saab midagi paremini, aga see on jalgpall – kõik pole alati sinu enda kätes. Vastasmeeskonnas on ka inimesed, kes tahavad mänge võita," lööb paremkaitsjas välja kamraadlik joon.
Kuidas juhtus ikkagi nii, et Vaprusel õnnestus 2023 hooajal võita rekordiliselt palju mänge – 12 – ehk varasemast palju tihedamalt jätta vastane pika ninaga? "Minult on seda jalkaringkonnas küsitud mitmeid kordi. Aga mul on sellele tegelikult raske vastata, sest ma ei tea, kuidas elu siin varasemalt oli. Olen ainult kuulnud, et riietusruumis ei olnud just kõige parem keemia ja ehk eelmiste treenerite taktika ja mängujoonis ei klappinud mängijate karakteriga," mõtiskleb Käos.
"Minu meelest ongi asi keemias. Kõik, kes treeningutega liituvad, näiteks ka noored duubli kutid, sulanduvad väga-väga hästi. Meil ei ole mingisuguseid gruppe, nagu tippmeeskonnas tavaliselt on. Seal on need nii-öelda egod nii suured ja see võib tekitada lõhesid, ollakse noorte vastu karmid. Eks see on ka osalt õige: olen väga tänulik, et ma kasvasin üles nii, et riietusruumis olid [Dmitri] Kruglov, [Artjom] Artjunin, [Igor] Dudarev, [Rimo] Hunt, [Ingemar] Teever – kõik sellised legendid. Nad pididki mind natuke push'ima, mis tegelikult ju aitas, nad tahtsid mulle head. Me Pärnus push'ime ka üksteist, aga keegi ei ole selline staar, et saaks endale lubada üleolevat suhtumist. Me oleme kõik ühe asja eest väljas ning kõigil on võrdne võimalus mängida," selgitab ta.
"Ja kindlasti-kindlasti on asi fännides ka. Sain esimest korda reaalselt kogeda seda tunnet Pärnu Rannastaadionil ka kodumeeskonna särgis. Ma olen Narva ultraga küll väga hea sõber, saame väga hästi läbi, aga isegi tema saab aru, et Pärnus on asjad vähe paremini," lõõbib Käos. "See aura annab nii palju juurde. Seda on võib-olla raske mõista neil inimestel, kes jalkaskeenes sees pole ja jälgivad mängu läbi ekraani. Aga kogu see keemia ja fänlus ongi vast eelmise aasta võti."
Mäletatavasti fännasid Transi lisaks ühele ainsale ultrale ka Käose vanemad, kes olid plaguga platsis põhimõtteliselt igal mängul. Paremkaitsja räägib, et nüüd on nad koduseks jäänud. Seda tänu Vapruse poolehoidjatele! "Nad ütlesid, et Pärnul on nii-nii palju fänne, et kahte silmapaari lisaks ei ole vaja. Nad vaatavad mänge kodust, soojast," usaldavad mängija vanemad "põhikohaga pöidlahoidjaid".
Esimesele väravale järgnes kiirelt teine - miks just nüüd?
Kui Käos tõi Vapruse eelmise hooaja edu valemis välja keemia ja fännid, siis aeg-ajalt on välja käidud ka seda, et asi oli kahes liitujas – parem- ja vasakkaitsjas ehk Käoses ja Aloes. Noorem ametivend räägib, et talle jäid need spekulatsioonid silma muidugi, kuid suurt numbrit ta neist meelsasti teha ei tahaks. Kõik taandub ikka meeskonnale ja aastate jooksul tehtud tööle.
"Seda on muidugi meeldiv lugeda ja aeg-ajalt tuletavad sõbrad väljaspool Pärnut seda ikka meelde. Aga noh, ma ei tea. Tegelikult on see töö, mida tiimiga teinud oleme ja jätkuvalt teeme, nii-nii suur. Jah, võib-olla ongi lihtne tuua seda võrdusmärki varasemate hooaegadega, et polnud puhtaid äärekaitsjaid ja sellist winger’it nagu Sannu (Sander Kapper – L. J.). Ma ei ütleks, et selline jutt on päris jama, aga see on lihtsalt väga väike osa suurest pildist," näeb Vapruse augustikuu parimaks mängijaks valitud Käos. "Kas see motiveerib mind? Pigem mitte, olen rohkem sisemiselt motiveeritud. Tegelikkuses on vastupidi – sellised jutud panevad kohati pinge peale."
Neile võimalikele pingetele vaatamata jõudis Käos eelmisel hooajal kahe suure tähiseni: pea kõikides kohtumistes kaasa teinud paremkaitsja jõudis oktoobris 100 Premium liiga mänguni ning augustis oma esimese väravani. Ligi kuu aega hiljem sähvatas ta taas. Kui jutt läheb väravatele, ei suuda Käos näole tekkinud sära kuidagi peita. Muidugi, ei ole vajagi! "Ma olin seda väga kaua oodanud!" rõõmustab ta siiralt.
"Otseselt ma ei lähe mängule ju mõttega, et tahan nüüd väravat lüüa. Meeskonna edu tuleb ikka esimesena. Ja tegelikult, olen seda varem ka öelnud, et väravasöödu andmisega saan kaifi isegi rohkem kui värava löömisega. Aga see (esimene värav – L. J.) tuli väga ootamatul ajal. Kahjuks ka sellises seisus, kus mul ei olnud aega tähistada. Võtsin lihtsalt palli ja jooksin tagasi, et davai, mängime, meil on vaja veel lüüa," meenutab Käos vastasseisu, kus kahel korral kaheväravalisse kaotusseisu jäänud pärnakad said Nõmme Kalju FC vastu lõpuks kirja 3:3 viigipunkti.
"Kure vastu [löödud värav] oli isegi ilusam. Ja see oli ka väga-väga vajalik mäng, kus pidi võitma," läks Käose jaoks ajalukku ka septembrikuine 3:1 võidumatš saarlaste üle. "Samas ega värava löömine ole ühe mängu edu. See, kuidas me vastasele läheneme, kuidas treenerite staff motivatsioonikõnet peab, eriti vaheajal – Prins oskab mängijaid üles kruttida –, ja toetus, mis meie tiimis valitseb, annab mulle julgust minna ja luua midagi meeskonna jaoks. Sealt see värav lõpuks ka tuli," kuhjab Käos tänusõnadega üle ikka kogu meeskonna.
Eriliselt kiidab ta siinkohal klappi oma äärepoolikute – Kevin Kauberi ja Sander Kapperiga. Kokkumäng neist just viimasega tõigi kauaoodatud esimese tabamuse. "Kui keegi liigub kuskile mujale positsioonile või taskusse, peavad teised seda kohta lappima. Peame väga ühtselt hingama – seda me tegime," kirjeldab paremkaitsja. "Hooaja esimeses pooles mängisin Kauberiga ääre peal. Teame üksteist tegelikult juba Levadia ajast, meil on väga sarnased mängustiilid. Sama ka Sanziga. See oli minu jaoks väga kasulik, et sain klapi enda äärepoolikuga põhimõtteliselt kohe."
Aga! Kas Käos oskab ikka ennast ka kiita ja tähistada? Tuleb välja, et 100. Premium liiga kohtumise puhul käidi perega väljas õhtust söömas. Esimene värav tõi sootuks teistmoodi sündmuse. "Üks hea lapsepõlvesõber tuli oma perega meile külla ja kinkis väikese jalgpalli, kus oli number 1 peale kirjutatud. Ta pidas suure kõne ka. Siis kohe varsti lõin teise värava ka, aga number 2 palli ta mulle ei kinkinud," on Vapruse pallur justkui pettunud, samas peidab ta selle naeru taha.
Mis on maailmas tähtsaim ja suurim asi? Igatahes mitte jalgpall!
Aastakese suvepealinnas veetnud 25-aastase kaitsja jutust kiirgab terve vestluse jooksul meeldivat küpsust ja elutarkust. Seda kinnitab ka vastus küsimusele, mil määral erinevad Transi Käos ja Vapruse Käos. "Ennast on alati raske analüüsida, aga kindlasti olen muutunud palju-palju rahulikumaks. Kui mõelda tagasi viimasele aastale Narvas, siis pool aastat oli väga-väga hea, siis tekkis mõningaid probleeme. Peale seda olengi teinud väga palju tööd ka mentaalse poolega. Et leida rahu ja vabadus enda peas – see ongi profispordis üks kõige olulisemaid aspekte. Kui suudad selle ka väljakule kanda, on üks nii-nii suur trump lisaks," räägib ta.
Käos jätkab: "Ma olen aeg-ajalt ühenduses ka oma hea sõbra Cem Felekiga – ta ju käis ka Narvas mängimas. Ta on mind väga-väga palju aidanud just selle vabaduse leidmisega, inglise keeles tuntakse seda kui football with freedom. Ma arvan, et seda aspekti olengi kõige rohkem arendanud. Ülejäänud tuleb enesekindlusest koos selle tööga, mis ma nii vaimselt kui füüsiliselt olen teinud."
Justnimelt vaimne kindlus näib tõesti olevat võtmekohaks. Novembri keskel, pärast liigahooaja lõppu, tegi Käos Instagrami emotsionaalse postituse. 2023 aasta parimatest hetkedest kokku lõigatud video all seisis jõuline tekst, mille suund näis olevat eriti konkreetne. "Olen viimastel aastatel puutunud kokku inimestega, kes proovivad mu enesekindlust maha suruda, kes ei usu minusse ning kes tunnevad mu kannatustest rõõmu. Tahtsin sel aastal tõestada, et nad eksivad," on vaid tükike sellest, mille pallur endast välja lasi.
Mis selle kõige taga oli? Käos räägib, et konkreetseid nimesid ta parem välja ei käi, sest need inimesed on jätkuvalt jalgpalliringkonnas. Ent tegemist on nii meedia poolel töötavate inimeste kui ka treeneritega. "Ma ei tahtnudki mingeid nimesid nimetada. See postitus oli selleks, et ma saaks selle kõik hingelt ära öelda. Mille jaoks meil ikka see konto on, kui ei või midagi sellist üles panna. Kuna need inimesed jälgivad mind igapäevaselt, siis tahtsingi neile kinnitada, et jätkan oma töö tegemist. Nad võivad rääkida, mis tahavad, ja ma teen oma asja edasi," on Käos varasemate juttudega võrreldes vähemalt pool tooni tõsisem.
Vapruse pallur räägib, et asi pole vaid selles. "Usun, et fännid soovivad ka teada, mis toimub kulisside taga. Kuidas me tegelikult elame. Meid jälgivad ju ka väikesed lapsed. Kui nad suudavad näha meid mitte kui mingisuguseid meeletult müstilisi-maagilisi olendeid, kes teevad imelisi asju ja kõik kiidavad, vaid võrdsetena, siis nemadki saavad hästi palju juurde. Nad saavad aru, et meie elus on ka inimesi, kes mõnikord ei usu meisse. On oluline, et need lapsed teaksid, et nad ei ole selles maailmas üksi."
See, kas Käosele pahameelt valmistanud inimesed oma teost aru said, pole teist hooaega alustava pärnaka sõnul oluline. "Ma ei tea ja arvan, et mind isegi ei huvita see. Eks need, kes reaalselt on minu kohta mingeid halbu lauseid öelnud, said ikka aru," usub ta. "Samas me ei peaks sellesse ka liialt kinni jääma. Kokkuvõttes on see lihtsalt jalgpall. Elus on nii palju olulisemaid asju. Selles momendis, jah, ilmselgelt tahad midagi vastu öelda ja näidata, et oled sellest üle. Aga kunagi istume ehk ühe laua taga ja viskame nalja, et näe, maailm on suur ja lai ning jalgpall moodustab sellest nii väikese osa, aga ikka tekkis sellest mingi ebameeldiv teema."
Vestlus tuleb lõpetada ikka positiivse noodiga, kuigi justkui pessimismi sugemetega ratsionaalsusele kalduv Käos seda naljalt ei luba. Milliste tippudeni tahaks ta alanud aastal jõuda? Teisel pool videosilda istuv pallur mõtleb hetke. "Minu kunagine treener Liivo Leetma küsis ükskord, kas mul on tulevikuplaane. Ütlesin talle, et ei ole, et võtan aasta korraga. Tema ütles seepeale, et pean tegema nelja-viie aasta plaani, mõtlema, kuhu ma tahaks jõuda. Võtsin teda kuulda ja umbes pool aastat hiljem (2017 - L. J.) läks mul põlve ristatside. Pärast seda sain aru, et ma ei tee enam kunagi pikka plaani," pole lool justkui õnnelikku lõppu.
"Ega ma isiklikus plaanis mingisugust erilist eesmärki ei sea ka, sest plaan on kogu aeg sama: iga aasta areneda jalgpallurina ja inimesena ning töötada nii kõvasti, et teenida koondisekutse. Eks selle nimel töötame Eestis kõik – liiga on täis häid jalgpallureid," põleb Käose hinges ikka koondiseleek ka. "Aga sellele ma otseselt ei keskendu, sest see pole minu kontrolli all – otsustamine toimub ju mujal. Korra, 2021 märtsis (suur osa "õigest" koondisest oli koroonaisolatsioonis – L. J.) sain kutse ning see oli tõesti väga uhke tunne. Tõsiselt lootsin kutset saada ka viimases aknas, aga tehtud valikut tuleb aktsepteerida. Ma jätkan töötamist ja ehk saabub tulevikus mõni võimalus."
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta