Läti jalgpall teenib palja EM-finaalturniirile pääsemise eest 75 miljonit krooni. Kui Euroopa meister peaks võitma ka kõik kolm alagrupimängu, saab ta summa, mis on topelt suurem võrreldes finaalturniiriga neli aastat tagasi – 275 miljonit krooni. Mulle teeb see heameelt, sest nii ei liigu raha ainuüksi klubijalgpallis.

Rahvuskoondisele, nagu rahvusele üldse, tulebki kõige suurem oht sealt, kus liigub palju raha. Euroopa, maailma jalgpalli Meka, on suutnud üles ehitada võimsa ja rikka klubijalgpalli võistlusüsteemi. Champions League on sõnapaar, mis kipub täna võistlema pigem rahvuskoondiste EM-, MM-i ja olümpiamängudega, kui teiste pallimängualade analoogidega. Tippmängijad valivad selle järgi klubisid, kas nende tulevane tööandja mängib Meistrite Liigas või mitte. Klubijalgpalli hoogne areng on varjutanud mõneti rahvuskoondised ja aina suurem globaliseerumine hägustab piire maailma riikide ja rahvaste vahel.

Konservatiivina on rahustav tõdeda, et nii pole kõikjal maailmas. On üks väga oluline vutiregioon, kus rahvuskoondis on raudne prioriteet – Lõuna-Ameerika. Rikka Euroopa suurliigades on staadionid puupüsti täis ka koduste liigamängude ajal. Vaene Lõuna-Ameerika külastab liigamänge tunduvalt harvemini. Põhjuseks juba nimetatud rahapuudus, kartus seal laialt levinud staadionivägivalla ees ja tähtmängijate puudus – vähegi silmapaistev talent leiab end peagi Atlandi kohal lennukis. Näiteks Argentiina meistrivõistlusi külastas mullu keskmiselt ... 7000 pealtvaatajat.

Lõuna-Ameerika puhul on täheldatud veel üht inimlikku põhjust, miks inimesed väldivad tribüünile ronimist. Ei taheta olla kaotaja poolel, ebameeldiv on suhelda naabrite või kolleegidega, kelle klubid jätkavad võidulainel. Seega on staadionile mitteminek ka omalaadne enesekaitse.

Rahvuskoondised ja nendele kaasaelamine on teine tera. Siin põksuvad südamed töökaaslaste ja naabritega samas rütmis. Suuremate riikide meeskonnad on valikturniiril enamasti edukad ja pääsevad MM-finaalturniirile. Edu jalgpallis on üks väheseid rõõmsaid uudiseid, mida Lõuna-Ameerika suudab maailma meediale edastada. Ajakirjas World Soccer kirjutab vutivaatleja Tim Vickery, et tänapäeval, kus paljud rahvuslikud sümbolid on kadunud, hoiavad inimesed kõvemini kinni nendest, mis alles.

"Paljudel riikidel pole enam isegi oma lennukompaniid," kirjutab Tim Vickery. "Seega on neile senisest tähtsam omada rahvuskoondist."

Rahvuskoondis on oluline ka meile. Flora, Levadia ega TVMK läbilööki Meistrite Liigas on raske ette kujutada tingimustes, kus kohalik linnavõim ignoreerib jalgpalli ja vaatab A. Le Coq Arena närbumist rahulikult kõrvalt. Pealegi ei saa me väikeriigina loota püsivale osalemisele Champions League'is. Meie šanss end märgatavaks teha ja maksma panna on olla edukas koondisega. Sinimustvalged vutimehed on juba alistanud Venemaa ja kunagi võetakse veel väärikamad skalbid. Läbi koondise jõuavad meie poisid ka välismaiste klubide vaatevälja. Esialgu ehk Skandinaaviasse, aga küll jõuab järg ka tähtsamate liigade kätte. Kui tugevate klubide põhikoosseisus mängivad lisaks väravavahile ka kaitsjad, poolkaitsjad ja ründajad, annab see rahvusmeeskonna peatreenerile suurema valiku. Ja toob meie õuele peagi suurema rõõmu.

Usun, et vana hea pendliseadus kehtib ka koondise- ja klubijalgpalli kohta. Klubijalgpalli äkiline tõus toetus suuresti rahale. Raha pole aga kunagi olnud ustav sõber ega kaaslane. Praegune madalseis maailma klubijalgpallis on ju põhjustatud finantskriisist. Koondisele saab aga toetuda ka rasketel aegadel. Ja headel aegadel teenib koondis hästi. Näiteks 75 miljonit palja osalemise eest finaalturniiril.Läti jalgpall teenib palja EM-finaalturniirile pääsemise eest 75 miljonit krooni. Kui Euroopa meister peaks võitma ka kõik kolm alagrupimängu, saab ta summa, mis on topelt suurem võrreldes finaalturniiriga neli aastat tagasi – 275 miljonit krooni. Mulle teeb see heameelt, sest nii ei liigu raha ainuüksi klubijalgpallis.

Rahvuskoondisele, nagu rahvusele üldse, tulebki kõige suurem oht sealt, kus liigub palju raha. Euroopa, maailma jalgpalli Meka, on suutnud üles ehitada võimsa ja rikka klubijalgpalli võistlusüsteemi. Champions League on sõnapaar, mis kipub täna võistlema pigem rahvuskoondiste EM-, MM-i ja olümpiamängudega, kui teiste pallimängualade analoogidega. Tippmängijad valivad selle järgi klubisid, kas nende tulevane tööandja mängib Meistrite Liigas või mitte. Klubijalgpalli hoogne areng on varjutanud mõneti rahvuskoondised ja aina suurem globaliseerumine hägustab piire maailma riikide ja rahvaste vahel.

Konservatiivina on rahustav tõdeda, et nii pole kõikjal maailmas. On üks väga oluline vutiregioon, kus rahvuskoondis on raudne prioriteet – Lõuna-Ameerika. Rikka Euroopa suurliigades on staadionid puupüsti täis ka koduste liigamängude ajal. Vaene Lõuna-Ameerika külastab liigamänge tunduvalt harvemini. Põhjuseks juba nimetatud rahapuudus, kartus seal laialt levinud staadionivägivalla ees ja tähtmängijate puudus – vähegi silmapaistev talent leiab end peagi Atlandi kohal lennukis. Näiteks Argentiina meistrivõistlusi külastas mullu keskmiselt ... 7000 pealtvaatajat.

Lõuna-Ameerika puhul on täheldatud veel üht inimlikku põhjust, miks inimesed väldivad tribüünile ronimist. Ei taheta olla kaotaja poolel, ebameeldiv on suhelda naabrite või kolleegidega, kelle klubid jätkavad võidulainel. Seega on staadionile mitteminek ka omalaadne enesekaitse.

Rahvuskoondised ja nendele kaasaelamine on teine tera. Siin põksuvad südamed töökaaslaste ja naabritega samas rütmis. Suuremate riikide meeskonnad on valikturniiril enamasti edukad ja pääsevad MM-finaalturniirile. Edu jalgpallis on üks väheseid rõõmsaid uudiseid, mida Lõuna-Ameerika suudab maailma meediale edastada. Ajakirjas World Soccer kirjutab vutivaatleja Tim Vickery, et tänapäeval, kus paljud rahvuslikud sümbolid on kadunud, hoiavad inimesed kõvemini kinni nendest, mis alles.

"Paljudel riikidel pole enam isegi oma lennukompaniid," kirjutab Tim Vickery. "Seega on neile senisest tähtsam omada rahvuskoondist."

Rahvuskoondis on oluline ka meile. Flora, Levadia ega TVMK läbilööki Meistrite Liigas on raske ette kujutada tingimustes, kus kohalik linnavõim ignoreerib jalgpalli ja vaatab A. Le Coq Arena närbumist rahulikult kõrvalt. Pealegi ei saa me väikeriigina loota püsivale osalemisele Champions League'is. Meie šanss end märgatavaks teha ja maksma panna on olla edukas koondisega. Sinimustvalged vutimehed on juba alistanud Venemaa ja kunagi võetakse veel väärikamad skalbid. Läbi koondise jõuavad meie poisid ka välismaiste klubide vaatevälja. Esialgu ehk Skandinaaviasse, aga küll jõuab järg ka tähtsamate liigade kätte. Kui tugevate klubide põhikoosseisus mängivad lisaks väravavahile ka kaitsjad, poolkaitsjad ja ründajad, annab see rahvusmeeskonna peatreenerile suurema valiku. Ja toob meie õuele peagi suurema rõõmu.

Usun, et vana hea pendliseadus kehtib ka koondise- ja klubijalgpalli kohta. Klubijalgpalli äkiline tõus toetus suuresti rahale. Raha pole aga kunagi olnud ustav sõber ega kaaslane. Praegune madalseis maailma klubijalgpallis on ju põhjustatud finantskriisist. Koondisele saab aga toetuda ka rasketel aegadel. Ja headel aegadel teenib koondis hästi. Näiteks 75 miljonit palja osalemise eest finaalturniiril.