MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

ARVAMUS/KOMMENTAAR
1 Link kopeeritud

Raul Ojassaar | Hümnipolitsei järjekordne ohver

1 Link kopeeritud
Raul Ojassaar pilt
Raul Ojassaar
Raul Ojassaar pilt
Raul Ojassaar

Eesti koondise mängijad hümni ajal. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Inglismaal vallandunud hümniskandaal tuletas meelde, et ka Eestis on kindel kontingent jalgpallifänne, kellele on iga koondisematši puhul mängu üks olulisemaid hetki juba enne avavilet.

  • Lugu ilmus esialgselt oktoobrikuu Jalkas.

Pärast Gareth Southgate'i lahkumist sai Inglismaa koondise peatreeneri kohusetäitjaks senine U21 loots Lee Carsley. Inglismaal sündinud ja üles kasvanud, aga mängijana 40 korral Iirimaa koondist esindanud 50aastase Carsley esimene mäng Inglismaa peatreenerina viis ta saatuse tahtel just nimelt Iirimaale. Saatuse ninanipsud ei olnud sellega aga sugugi lõppenud: 2:0 võidumängus lõid inglaste väravad Declan Rice ja Jack Grealish. Rice esindas enne Inglismaa leeri valimist noorena kolmel korral isegi Iirimaa A-koondist, Grealish pidas kümmekond aastat tagasi kokku 19 kohtumist Iirimaa noortekoondiste eest.

Carsleyle on sügisesed Rahvuste liiga mängud sisuliselt üks suur töövestlus – kui need lähevad edukalt, saab ta kõigi eelduste kohaselt koondise peatreeneriameti päriseks endale. Kui väljaku peal on laiemale avalikkusele seni võrdlemisi tundmatu treener teinud seni ainult õigeid ja populaarseid otsuseid, siis enne Dublinis peetud kohtumist kargas osa Inglismaa meediast talle turja.

Põhjus oli väga lihtne: Carsley kinnitas mängueelsel pressikonverentsil, et ei kavatse Inglismaa hümni kaasa laulda. Mitte seetõttu, et ta tunneb end iirlasena või soovib sellega teha mingisuguse avalduse, vaid sellepärast, et tema sõnul viib see ta mõtted ja fookuse algavalt mängult mujale. "Hümni laulmine on midagi, mis on minu jaoks juba Iirimaa eest mängides olnud keeruline. Ma ei ole seda kunagi teinud, olen selle asemel keskendunud mängule ja oma esimestele tegevustele. Olen selle ka treeneritöösse kaasa võtnud, olen sel ajal juba tsoonis. Austan mõlemat hümni ja saan aru, kui palju need riikidele tähendavad," lausus Carsley.

Oleks Carsley siis öelnud, et ta ei laula hümni kaasa, sest ei tunne end päriselt inglasena või midagi sellist – aga Inglismaa meedias avaldati seepeale mitu teda teravalt kritiseerivat artiklit, millest mõni läks koguni nii kaugele, et nõudis tema kohest vallandamist. Kindlasti oli vähemalt osa neist kirjutistest tähelepanu saamiseks pisut üle pingutatud, aga need ei oleks leidnud nii suurt kõlapinda, kui poleks olnud sektorit fännidest, kellele see arvamus nende oma tundeid peegeldas.

Hümnilaulmise fetišeerimist näeme sageli ka Eesti jalgpallikoondise juures. On kindlad inimesed, kes kiruvad iga koondisemängu eel neid, kes hümni kaasa ei laula. Olgem ausad, mittelauljad on peamiselt vene rahvusest mängijad ning hümni mitte laulmine annab neile fännidele alust kahtluse alla seada nende mängijate eestimeelsuse, justkui polekski sinises särgis mängijad jalgpalliväljakul Eesti eest väljas. Kas nad ikka kindlasti jagavad samu väärtusi ja tõekspidamisi kui meie tribüünil või teleka ees?

Ja kõik need küsimused peavad vastuse saama selle minutikese jooksul enne mängu algust.

Personaalne, mitte kollektiivne teema

Peale fännide on hümnipolitseinikke olnud alati ka ajakirjanike seas. Ikka ja jälle kuuleb teatud ajakirjanike kirumist, kuidas üks või teine jälle (nagu see tuleks üllatusena!) hümni kaasa ei jorisenud. Pressitribüünil on mängu eel hümni kaasalaulmine pigem reegel, kusjuures ikka ja jälle leidub reportereid, kes peavad vajalikuks rõhutatult hümni kaasa röökida, mitte lihtsalt laulda. Võimalik, et selleks, et kõik ikka aru saaksid, kui eestimeelsed ja Eesti poolt nad on. Võimalik, et selleks, et lihtsalt tähelepanu püüda.

Olen alati olnud kardinaalselt teises paadis – mind ei huvita karvavõrdki, kas keegi mängijatest või treeneritest laulab mängu eel hümni kaasa või mitte. Esiteks on see täiesti isikliku eelistuse küsimus, mis ei peakski kellegi teise asi olema, teiseks ei ole see minu arust jalgpalluri hindamise puhul kunagi olnud argument. Jah, mängu eel ühiselt hümni kaasa laulmine süvendab kindlasti tiimitunnet ja aitab mõnel mängijal ehk mänguks veel paremini häälestuda, kuid seda vaid siis, kui tahe hümni kaasa üürata tuleb mängija seest. Kindlasti ei sünni mingit kasu sellest, kui kedagi laulma sundida või isegi kaudselt survestada. Pealesunnitud või välise surve mõjul tehtavad asjad tekitavad eelkõige trotsi. Kas me tahame, et meie koondise mängijad peavad vahetult enne mängu tegelema millegagi, mis tekitab neis trotsi ja segab seeläbi mänguks valmistumist ja keskendumist?

Nooremana koondisemängudel ajakirjanikuna käies laulsin alati hümni kaasa, kuid viimasel ajal olen sellest tasapisi loobunud. Esiteks seetõttu, et… ma ei soovi seda teha. Rohkem põhjendusi polegi tegelikult vaja, ent võin ka pisut selgitada: tunnen, et seda mitte tehes alustan mängu vähem emotsionaalselt ja objektiivsemalt; samuti on see justkui väike vaikne protestiaktsioon nende vastu, kes nõuavad kõigilt mängijatelt eranditult hümni ajal suumaigutamist.

Ma ei tunne, et pean eestimeelsust igal võimalikul juhul hümni kaasa lõugamisega väljendama või et see mind kuidagi vähem eestlaseks teeks. Täpselt nagu ei tee särav käekell või kallid firmariided inimest rikkamaks või ilusamaks. Loeb ju sisu, mitte vorm!

Šveitslane Thomas Häberli otsustas Eesti koondise peatreenerina näiteks temale võõras keeles võõra riigi hümni kaasa laulda. Mulle tundus alati, et tegu oli õõnsa või suisa odavat populaarsust taotleva žestiga, aga sain aru, et paljud inimesed läksidki liimile. "Vaata, kui palju Eesti talle tähendab! Ta on südamega asja juures!"

Isegi kui tähendas – mis siis? Kas soovime oma koondise peatreenerilt seda, et ta laulaks mängu eel hümni kaasa ja oskaks peast "Kalevipoega" tsiteerida, või seda, et ta paneks meie koondise jalgpalli mängima? Üks ei välista loomulikult teist, aga mulle jääb endiselt arusaamatuks see haiglane huvi nii väikest detaili kui hümni kaasa laulmist suureks ja oluliseks puhuda. Las igaüks tehku seda, mida tahab.

Lõpetuseks – kui koondisekutseid pidevalt tagasi lükkav Oliver Jürgens mängu eel hümni laulab, aga enam kui 100 mängu koondise eest pidanud Dmitri Kruglov seda ei teinud, siis kumb on või oli rohkem hingega Eesti koondise eest väljas?

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK