Erinevatel spordialadel on viimastel aastatel ühtede või teiste meetoditega üritatud piirata sportlaste ja treenerite väljendusvabadust. Osalt põhjendatult, osalt aga täiesti mõttetult.

• Arvamuslugu ilmus algselt ajakirja Jalka aprillikuu numbris. Eile, 14. mail, teatas FIA, et on vormel 1 sõitjatele vandumise eest määratavaid trahvimäärasid tunduvalt alandanud. WRC sõitjate ühendusega jõuti samasugusele kokkuleppele juba mitu nädalat varem.

Spordialade tarbetu nudimine ja võimalikult neutraalseks ja halliks massiks muutmine ei ole midagi uut. 2006. aastal kehtestas Ameerika jalgpalli liiga NFL näiteks lausa absurdselt karmid reeglid selle kohta, mis puudutas touchdown’ide tähistamist: liiga kehtestas pentsikult üksikasjaliku reglemendi, mida mängijad tohivad ja mida ei tohi pärast touchdown’i saavutamist teha (meile tuttavamas jalgpallis saab seda hästi võrrelda väravatähistusega). Näiteks ei tohtinud mängijad tähistades pikali visata ega palli rekvisiidina kasutada.

Ülikarmid reeglid rõõmustamise kohta kehtisid üle kümne aasta, enne kui NFL-ile mõistus pähe tuli ja neid 2017. aastal oluliselt leevendati. Sellise reglemendi kehtestamine ei ole aga pisut laiemalt mõeldes mitte midagi muud kui pintsaklipslaste, klubiomanike ja võistluste korraldajate püüd sportlastele päitsed pähe panna ja neid kontrollida. Peaasi et saaks spordist igasuguse loovuse ja ootamatuse välja juurida – kõik peab jumala eest olema etteaimatav, turvaline ja võimalikult ühesugune!

Kuidas muidu seletada seda, et selle 2006. aasta reeglimuudatusega keelati muuhulgas ära touchdown’i tähistamine lumeingli tegemisega?

"Päris" jalgpallis ei ole väravatähistamise reguleerimisega õnneks veel üle igasuguste piiride mindud, kuigi juba mitukümmend aastat on kohtunikud vastu tahtmist jaganud kollaseid kaarte tähistades särgi seljast rebinud mängijatele – lihtsalt seetõttu, et reeglid nõuavad seda. NFL-iga võrreldes on meie jalgpallis tähistamised aga selgelt vabamad – näiteks eelmisel sügisel oleks toona Paide Linnameeskonna eest mänginud Dimitri Jepihhin pildil nähtava tähistuse eest NFLis kohemaid karistada saanud, sest vägivalda kujutav tähistus (näiteks püstoli- või vibulaskmise imiteerimine) on seal keelatud. Vaadake, et te NFL-i inimestele Usain Bolti videoid ei näita – tema puhul oli kujuteldava vibu pingule vinnamine ju suisa firmaliigutus!

Tähistamispolitsei paistab olevat ennast eriti tugevalt sisse seadnud just USA tippspordis, kus negatiivseid näiteid saab välja tuua ka näiteks NBA korvpalli kohta. Vägeva pealtpaneku või efektse kulbi järel ei tohi tähistades isegi vastase poole vaadata, muidu tuleb kohe tehnilise veaga arvestada. Suurepärase kaitsemängu poolest tuntud tsenter Dikembe Mutombo võis karjääri alguses, üheksakümnendatel blokkide järel vastase poole näpuga viibutada, aga ühel hetkel avastasid kohtunikud, et tegu on vastase liigse pilkamisega, ja keelasid selle ära.

Saan aru, et selliste keeldudega üritatakse vältida platsi peal kakluste tekkimist, kuid kas sel puhul ei ole koos pesuveega ka last õue visatud? Isiklikud vastasseisud, sportlik viha ja sellega kaasnev intriig on ju need, mis teevad spordi vaatamise põnevamaks ja ettearvamatumaks? Ahjaa – ettearvamatus on ju midagi, mille elimineerimise nimel spordijuhid pingutavad.

Tähistamise kõrval on spordialadel hoolega piirama hakatud ka rahulolematuse väljanäitamist. Siinkohal on mõni selle eesmärk, näiteks kohtunike kaitsmine, küll selgelt mõistetavam, kuid mingitel aladel ja mingites olukordades osatakse ka selle piiramisega selgelt liiale minna.

Näiteks autospordis on sel aastal palju poleemikat tekitanud rahvusvahelise autoliidu FIA kord ropendamise suhtes. Sellest aastast peale kehtib FIA võistlustel (meile on nendest tuttavamad peamiselt vormel 1 ja autoralli MM-sari) väga konkreetne ropendamisvastane reglement: intervjuudes roppuste kasutamine toob esimesel korral kaasa 10 000 euro suuruse rahatrahvi, teisel korral 20 000 euro suuruse trahvi koos tingimisi ühekuulise võistluskeeluga ning kolmanda libastumise korral on trahv juba 30 000 eurot koos võistluskeeluga, samuti minnakse sel juhul võistleja teenitud MM-punktide kallale. Muide, peale ropendamise läheb selle punkti alla igasugune muu "ebakorrektsus", mis sisaldab näiteks ka kriitikat kohtunike, korraldajate või FIA enda pihta, samuti poliitilisi või usulisi väljaütlemisi. Ühesõnaga: suukorv pähe.

See on ju lausa drakooniline! Me ei räägi siinkohal veel isegi kohtunike või kaasvõistlejate ropust sõimamisest või millestki sellisest: esimene pääsuke oli prantslasest rallisõitja Adrien Fourmaux, kes söandas ühes kiiruskatsejärgses intervjuus öelda, et tal oli eelmine päev p***e läinud. 10 000 eurot nagu naksti!

Kui räägime sellest, et katusorganisatsioonide juhid soovivad sportlasi kontrollida, siis see FIA korraldus on selle kohta kõige värskem ja halvas mõttes stiilipuhtam näide. Rahvusvahelises meedias on räägitud, et nii karm ropendamisvastane võitlus olevat FIA presidendi Mohammed Ben Sulayemi isiklik võitlus. Tasub ehk märkida, et Ben Sulayem on pärit Araabia ühendemiraatidest, mis ei ole teadupoolest just vaba ühiskonna majakas, samuti on ta varem "silma paistnud" šovinistlike väljaütlemistega ja katsetega vormel 1 võistlustel pädevate kohtunike ja ametnike otsuseid endale sobivas suunas ümber pöörata.

🚨BEN SULAYEM SEEKS POWER TO VETO FIA PRESIDENCY CANDIDATES

FIA President Mohammed Ben Sulayem is pushing for changes to the governing body's statutes that would significantly expand his authority, potentially granting him the ability to block rivals from running for the… pic.twitter.com/yWHszQ8hpH — FullSendF1 (@full_send_f1) May 14, 2025

Mingites olukordades on avaliku ropendamise eest määratavad karistused jõus ka teistel spordialadel, kuid eriti silmakirjalik tundub see autospordis, kus näiteks rallisõitjate puhul tuleb sportlastel kaamerate ja mikrofonide ette tulla sõna otseses mõttes kümmekond sekundit pärast soorituse lõppu ehk kohe pärast seda, kui nad on olenevalt kiiruskatse pikkusest olnud kas mõne minuti või mõnikümmend minutit järjest piirsituatsioonis, olukorras, kus neil tuleb olla vaimselt ja füüsiliselt võimalikult valmis ja fookuses. Kohe selle järel intervjuu võtmise eesmärk ongi ju kätte saada kõige värskem ja toorem emotsioon, mis on ilmselgelt ka vaatajatele kõige huvitavam – kui sinna sisse lipsab ka mõni vägisõna, ei saa see ju ometi olla midagi, mis väärib 10 000 euro suurust karistust või sportlikult teenitud punktide äravõtmist.

Nagu enne mainisin, on emotsiooni väljanäitamisega seotud käitumise piiramine ja karistamine ühel juhul õigustatud – see puudutab kohtunikevastaseid tegusid. Kuid ka siin tuleb vilemeestel ja -naistel leida tasakaal tuima trahvimise ja mängu dünaamika säilitamise vahel. Korvpallis on viimasel ajal näiteks läinud see tasakaal selgelt tuima trahvimise poole kaldu – tehnilisi vigu määratakse aeg-ajalt iga väiksemagi erimeelsuse näitamise või emotsioonipurske eest, samal ajal kui talupojaloogika ütleks nendes olukordades, et palju lihtsam oleks mängija või treener korra maha rahustada, selle asemel et karistustega õli veelgi tulle valada.

Väljastpoolt vaadates tundub olevat lihtne lahendus lubada sportlastele-treeneritele mõne olulise või küsitava kohtunike otsuse järel esimest emotsioonipuhangut, aga jõuda karistuseni siis, kui kohtunike töötlemine või sõimamine selle järel jätkub või inetuks muutub. Kohtunikel peab igal spordialal olema paks nahk, see on justkui tööjuhendisse sisse kirjutatud, ent samal ajal ei saa spordiala endale lubada seda, et kohtunikest saavad peksupoisid või poksikotid, keda on atleetidel lubatud valimatult sõimata või kelle kallal võib alati nokkida.

Pealtvaatajatele võib see ju tunduda vaatemänguline või intrigeeriv, kuid pikas plaanis tähendab see, et huvi kohtunikutöö vastu jääb aina väiksemaks, kuniks tekib tõsine kohtunikepuudus. Jalgpall on sellest korduvalt rääkinud üleeuroopalisel tasandil, väga tõsine kohtunikedefitsiit on parasjagu ka Eesti korvpallis. Seega on reeglite abil kohtunike kaitsmine spordialale hügieeni ja suisa jätkusuutlikkuse küsimus, mitte lihtsalt kellegi kontrollimaania väljendus, nagu mõnest eeltoodud näitest järeldada võib.