Üle-eelmisel pühapäeval kodus Karlsruhe alistanud ning ühtlasi järgmiseks hooajaks pääsu Saksamaa kõrgliigasse taganud RB Leipzig on tõenäoliselt vihatuim võistkond, kes iial Saksamaal palli taga ajanud on.
Austria energiajoogifirma Red Bulli asutatud klubi tekitab fänniomandi etaloniks oleva Saksamaa jalgpallitoetajates põlgust ning seda peetakse vaid suurfirma huve esindavaks hingetuks reklaamimagnetiks, mitte tõeliseks jalgpallimeeskonnaks. RB Leipzigi kiire tõus on aga tõsiasi ning seda kõige kurja juurt seni vaid kaugelt näinud Bundesliga fännid seisavad järgmisel hooajal Ida-Saksamaa klubiga juba liigamängudes silmitsi.
Tiivad ei kõlba kõigile
Red Bull on viimase aastakümne jooksul oma brändi nii edukalt kujundanud, et teist võrdväärset on keeruline leida. Tavapärase reklaami- ja sponsoritöö tegemise asemel on Austria energiajoogitootja võtnud eesmärgiks erinevate võistluste ja ürituste korraldamise ning sporditiimide omamise. Lisaks kahele vormel-1 tiimile kannavad Red Bulli nime muuhulgas ka äsja jäähokis Saksamaa meistriliiga võitnud Müncheni meeskond ning mitmed e-spordi võistkonnad. 2012. aastal finantseeris Red Bull Felix Baumgartneri maailmarekordilist vabalangemist, ekstreemsporditurul on võetud vankumatu ülemvõim, mille kaudu energiajooki noorele sihtrühmale reklaamitakse.
Kui paljud inimesed on ehk nõus, et tänu Red Bullile on nišispordialasid tutvustatud laiemale avalikkusele ning mitmed andekad ekstreemsportlased saanud tänuväärt tunnustust, siis nende trügimine jalgpallimaastikule on tekitanud laialdast vastuseisu. Red Bulli omandis olevad jalgpalliklubid mängivad suurkorporatsioonile omases puna-valges värvikombinatsioonis ning kasutavad Red Bulli logo, kuhu on lisatud ka jalgpall. Saksamaa jalgpallilliidu nõudel kasutab RB Leipzig sama logo, mida Red Bull Salzburg UEFA nõudel Euroopa mängudel – punaste pullide tagant on eemaldatud kollane päike ning punases kirjas olev "Red Bull".
Triviaalne muutus ei peta aga loomulikult kedagi. 2014. aasta septembris mängis RB Leipzig võõrsil Berliini Unioni vastu ning sai eriliselt külma vastuvõtu osaliseks. 20 000 kodufänni olid riietunud musta ning ei teinud esimese veerandtunni jooksul ühtegi häält, lisaks jagati välja pamflette, mis kuulutasid Leipzigi jalgpallikultuuri surma: "Tänane vastane on kõik, mida meie Unionis jalgpalli juures näha ei taha. Finantshuvidel põhinev reklaamivahend, mängijad, kelle silmis on euromärgid ning keda toetavad fänniomandist teadmatud ajupestud tarbijad."
"Mida Red Bull jalgpalliga teeb, ajab mind oksele," oli otsekohene ka Bochumi peatreener Peter Neururer. Sakslased on mures, et Red Bulli ärimudel võib Saksamaal luua ohtliku pretsedendi, mida järgivad ka teised suurfirmad.
Punaste pullide keeruline sünd
Ida-Saksamaa suurlinn Leipzig ei olnud Red Bulli jaoks sugugi mitte esimene variant, kuhu oma klubi rajada. Brändi kaasasutaja Dietrich Mateschitzi juhtimisel otsiti sobivat paika peaaegu neli aastat, muuhulgas tõsiselt kaaludes nii Hamburgi kui Münchenit, enne kui Mateschitz Franz Beckenbaueri antud nõu kuulda võttis ning Leipzigi kasuks otsustas.
Leipzig oli mitme nurga alt vaadates Red Bulli jaoks kõige mõistlikum valik – poole miljoni elanikuga linna tuntakse Saksamaal selle kiire arengu tõttu ka Hypezigi nime all, ümbruskonnas pole ühtegi teist tõsiseltvõetavat jalgpalliklubi ning linna maailmatasemel infrastruktuuri kaunistab kirsina tordil 2006. aasta MM-i jaoks ehitatud 44 000 inimest mahutav modernne jalgpallistaadion.
Saksamaa jalgpallimaastikule trügimine oli aga keeruline protsess, sest mõne nelja kõrgema liiga hulka kuuluva klubi ülevõtmine oleks tähendanud Saksamaa Jalgpalliliidu poolt sätestatud litsentsireeglite rikkumist. Kui aga mõne teise klubi õiguseid poleks ostetud, oleks rajatav uus klubi pidanud alustama Kreisklassest ehk Saksamaa jalgpalli seitsmendalt astmelt. Red Bulli ja Mateschitzi plaan kaheksa aastaga Bundesligasse tõusta oleks seeläbi pidanud kauemaks tallele jääma, misttõttu ostis Red Bull 2009. aastal umbkaudu 400 000 euro eest viiendasse liigasse kuuluva SSV Markanstädti imidžiõigused.
Erinevalt Red Bulli teistest jalgpalliklubidest Salzburgis, New Yorkis, Brasilias ning Sogakope linnas Ghanas, ei tohtinud suurkorporatsiooni nimi Saksa jalgpalliliidu reeglite järgi vastloodud Leipzigi klubi ametlikus nimes seista. Red Bulli omanikud leidsid aga viisi, kuidas klubi sellegipoolest tulevikus RB Leipzigina tuntaks - RasenBallsport (Murupallisport) Leipzig rajati ametlikult 19. mail 2009.
RB Leipzig päris õigused kõigile SSV Markranstädti esindus- ning reservmängijatele ning taustameeskonna liikmetele, kuid vastavalt lepingule Leipzigist 13 kilomeetri kaugusel asuva väikelinna klubiga jäi Markranstädtile õigus klubi noortetiimide üle. See tähendas, et Oberligas (Saksamaa tugevuselt viiendas liigas) mängimiseks pidi RB Leipzig ostma neli noortetiimi rahahädas vaevlevalt Leipzigi Sachsenilt.
Klubi esimesel, 2009/10 hooajal mängis RB Leipzig Markranstädti 5000 inimest mahutanud staadionil, kuid juba 2010. aasta suvel koliti MM-il viite mängu võõrustanud Zentralstadionile, mis kannab pärast nimeõiguste lepingu jõustumist vähemalt 2040. aastani nime Red Bull Arena. Kuigi RB Leipzigi keskmised pealtvaatajanumbrid jäid veel kolmeks hooajaks üsna madalaks ning ei tõusnud üle 7500, siis hooajal 2013/14 mängis Saksamaa tugevuselt kolmandasse liigasse jõudnud klubi juba peaaegu 17 000 inimese ees. Järjekordne liigadevaheline tõus tõstis keskmised pealtvaatajanumbrid 2014/15 hooajal 25 000 näoni ning lõppenud ajaloolisel hooajal meelitati pea igas liigamängus staadionile 30 000 inimest, millega jäädi esiliigas alla vaid Nürnbergile.
Ei suurkorporatsioonidele, jah kogukonnale
Saksamaa on pikka aega olnud fännide kaasamisega klubi tegemistesse eeskujuks kõigile Euroopa riikidele. Saksamaa mudeli aluseks on 50+1 reegel, mille alusel peab vähemalt 51% klubist olema klubiliikmete omandis. Klubi toetajad maksavad igakuist või -aastast liikmemaksu või ostavad hooajapileti, mis teeb neist klubi käekäigus kaasa rääkiva osaniku. Bundesligasse kuuluva klubi juhatus koosneb liikmetest, kelle on sinna valinud toetajad, samuti otsustatakse mitmete teiste oluliste küsimuste üle.
Vastutasuks näidatakse üles vankumatut lojaalsust. Peaaegu kõik Bundesliga klubid suudavad kodumängudele meelitada täismaja (ainsaks suuremaks erandiks on Berliini Hertha, kes täidab 75 000 inimest mahutava Berliini Olümpiastaadioni kahe kolmandiku ulatuses) ning sellega ollakse ka vaadatuim jalgpalliliiga kogu maailmas.
Nii Volkswageni omandis olev Wolfsburg kui ravimifirma Bayeri juhitav Leverkusen 50+1 reeglist kinni pidama ei pea, sest klubid asutati enne reegli jõustumist. Eraomandis on ka Hoffenheim, kelle märkimisväärsele tõusule pani aluse miljardär Dietmar Hopp. Hoffenheim oli siiani vihatuim klubi Saksamaal, sest sarnaselt RB Leipzigile ei peetud Hoffenheimi rahalisi võimalusi ausaks mänguks, kuid vähemalt on Hopp Hoffenheimist pärit ning isegi klubi noortesüsteemis jalgpalli mänginud. RB Leipzig on 50+1 reeglist hiilinud kõrvale nii, et tagasi on lükatud praktiliselt kõik liikmeavaldused. Kui Müncheni Bayernil on mai seisuga 270 000 klubiliikmest osanikku, siis RB Leipzigil on neid kuuesaja ringis. Suur osa neist on Red Bulli töötajad.
Saksamaa jalgpallitoetajate viha, põlgus ja ehk eelkõige - hirm? - on mõistetav. Saksa mudel on siiani mööndustega toiminud ning kuigi liigat domineerivad mõned suurklubid, kelle kõrval on teistel oluliselt väiksemate eelarvetega meeskondadel raske ülejäänud Euroopa rahamasinatega konkureerida, on klubid säilitanud individuaalsuse ja kogukondlikud traditsioonid. "Me ei ole oma hinge müünud," on tavaline slogan nendel mängudel, kuhu RB Leipzig külla sõidab.
Küünilisest vaatevinklist võib öelda, et jalgpall on oma olemuselt kujunenud äriks, millele on sportlik aspekt külge poogitud. Saksamaal on fännid vähemalt siiani karmis materialistlikus võitluses jäänud võitjaks, kuid põhjatute kohvritega korporatsiooniklubi maailmaareenile ilmumine raputab varem või hiljem Saksamaa jalgpallimaastikku põhjalikult. Kuigi igaüks meist võib leida kümneid põhjuseid, miks RB Leipzigi esiletõus on jalgpallile kui sportmängule kahjulik, on kõrbes kuulda ka Leipzigit toetavaid hääli.
Ida-Saksamaa jalgpalli lootuskiir?
Ida-Saksamaa jalgpall kaotas Saksamaa taasühinemisega 1990. aastal tohutult. Talendikad mängijad kolisid piiri avanedes Lääne-Saksamaale ning jätsid endast maha tühimiku, mida pole täita suudetud siiani. RB Leipzigist saab esimene Ida-Saksa meeskond, kes pärast Cottbusi Energie väljalangemist 2009. aastal Bundesligas mängib. 2016/17 hooaega alustab Cottbus juba tugevuselt neljandas liigas.
Saksamaa kahes kõrgemas liigas mängib uuel hooajal vaid neli Ida-Saksamaa meeskonda, lisaks RB Leipzigile veel eelmainitud Berliini Union, Dresdeni Dünamo ning Aue Erzgebirge. Ida-Saksamaa klubide jalgpallifännid on altimad vägivallapuhangutele ning Saksamaa esimese jalgpallimeistri VfB Leipzigi (praeguse Leipzigi Lokomotivi) fänne tuntakse tänapäeval kahjuks nende vägagi paremäärmuslike vaadete tõttu. Ida-Saksa klubidel napib infrastruktuuri ja sponsoreid, kes meeskondi vähegi konkurentsivõimelisemaks aitaksid muuta. Mateschitzi ja Red Bulli rahalised vahendid aga vilgutavad nukra tunneli lõpus valguskiirt.
Leipzigisse rajatud ultramodernne treeningkompleks on esimene selletaoline Ida-Saksamaal. Treeningkeskuse ning klubi noortesüsteemi rajamisele on panustatud ligi 40 miljonit eurot. Kahe silma vahele ei tasu jätta asjaolu, et Ida-Saksamaa noorteklubide andekaimad kasvandikud on RB Leipzigi vaateväljas ning uus klubi võib noored ka endale napsata, kuid üldine treeningvõimaluste paranemine aitab ka üldise taseme paranemisele kaasa. Mitmete Ida-Saksa jalgpallivaatlejate hinnangul on Red Bull teistest noortesüsteemidest üle tulnud mängijate eest maksnud selgelt suuremat hinda, kui nood tegelikult väärt olnud on, saadud raha on mitmed ümbruskaudsed klubid saanud panustada teiste noormängijate arengusse.
Klubi on siiani keeldunud palkamast mängijaid, kes on vanemad kui 25 aastat ning keskendunud noortele mänguaja andmisele. Samal põhjusel ei teinud RB Leipzig pakkumist ka Jamie Vardyle, kuigi tolle agent pakkus ründajat Saksa klubile, kui Leipzig pidas läbirääkimisi praegu Liverpooli esindava Joe Gomezi palkamiseks. Inimesed Leipzigis ning väikeste mööndustega kogu Ida-Saksamaal on konkurentsivõimelise meeskonna järele niivõrd näljased, et Red Bullile vaadatakse sõrmede vahelt ning ollakse vaikselt ootusärevad, mida Leipzig Lääne-Saksamaa gigantide vastu suudab.
Ambitsioonikalt tuleviku poole
Paljude Ida-Saksa jalgpallifännide ning ajakirjanike, eelkõige Frank Willmanni ja Martin Machoweczi arvates on RB Leipzigi esilekerkimine ka keskmine sõrm Lääne-Saksamaa jalgpallisüsteemile, mis on aastaid vaadanud Ida-Saksamaa jalgpalli mandumisele ülevalt alla ning tõstnud pea vaid nüüd, kui Red Bull on tulnud Saksamaale "jalgpalli tapma".
Kapitalism jättis Ida-Saksamaa jalgpalli kahekümneks aastaks tagaajaja rolli ning kui rahakohvrid viimaks mõttelise Ida-Lääne piiri ületasid, ei taha Lääne klubid sellest midagi kuulda. Kuigi Ida-Saksamaad oleks rumal käsitleda ühiselt mõtlevate inimeste kogumina, tekitab selline suhtumine paljudes kahtlemata trotsi ning paneb neid kasvõi salaja Leipzigile pöialt hoidma. Esimest korda ühendatud Saksamaa ajaloos liitub kõrgseltskonnaga Ida-Saksamaa klubi, kellel on võimalused Lääne klubidele konkurentsi pakkuda ning pikemas perspektiivis ka jalgpallijumala poolt maha jäetud regiooni mõne kuldse karikaga kostitada.
Suurkorporatsioonina on Red Bull endast jätnud üsna adekvaatse mulje - vähemalt ei kasutata tiibu andva energiajoogi valmistamisel orjajõudu ega olda seotud kahtlaste offshore-tehingutega. Jääb üle vaid loota, et jalgpallimeeskonda suudetaks hallata sarnaselt.
Me ei saa veel olla kindlad, mida RB Leipzigi pääs Bundesligasse endaga kaasa toob. Ehk kõnnivad vastasmeeskonna fännid nende esimesel kõrgliigamängul staadionilt protesti märgiks välja. Võib-olla jäetakse mängule üldse minemata. Äkki kulutab Leipzig uute mängijate ostmiseks 50 miljonit, kuid lõpetab ikka napilt väljalangemistsoonist kõrgemal. Aga äkki juhtub hoopis nii, et Leipzigi inimesed tulevad koos peredega staadionile ning elavad kaasa Bundesliga kohtumistele, mida pole linnas nähtud enam kui 20 aasta jooksul.
Suurfirmasid ja nende mõju jalgpallimaailmale võib õigustatult vihata, kuid kahtlemata lisab RB Leipzig tulevikus Saksamaa tiitliheitlusesse põnevust ja pakub rõõmu kui mitte tervele Ida-Saksamaale, siis vähemalt ühele Saksamaa jalgpalliajaloos väga tähtsale linnale. Seninähtu põhjal tundub, et Red Bull on Leipzigis mitte kiire reklaamitriki jaoks, vaid selleks, et jääda.
Paslik on lõpetada RB Leipzigi spordidirektori Ralf Ragnicki enda sõnadega: "500 aasta pärast on Müncheni Bayern 600 aasta vanune ning meie 500 aasta vanused. Rohkem pole mul midagi öelda."
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta