Eduka restoraniäri kõrvalt jätkab kunagine kõrgliiga tasemel jalg- ja korvpallur Mikk Valtna JK Welco treeningutel käimist ja on pärast jalaoperatsiooni pääsenud ka väljakule. 36-aastase Valtna ellu kuulub ka kitarrimäng ansamblis Forest Kämp, reisimine ja palju muud.

• Lugu ilmus algselt septembrikuu Jalkas.

"Ma olen noorem kui Cristiano Ronaldo!" põrutab Mikk Valtna vastuseks sageli esitatud küsimusele, miks ta ei suuda loobuda jalgpalli mängimisest. "Mul kriibib väga hinge, et Eestis peetakse 28–30-aastaseid mängijaid jalgpalli jaoks liiga vanadeks. Ma pole sellega nõus ja minu jätkamises on küllap ka sees väike protest sellise suhtumise vastu."

Valtna on mänginud meistriliiga tasemel nii jalg- kui korvpalli ja arutleb tagantjärele, et võib-olla pidanuks keskenduma ühele alale, et jõuda vähemalt Eesti koondisse. Tema esimene ala oli korvpall, aga koolieas oli ta lühike ja see sai otsustavaks.

"Mul polnud kõrval kedagi, kes oleks öelnud, et võin veel kasvada," räägib 188 sentimeetri pikkune Valtna, kes on enda sõnul flirtinud mõttega, et ühe ala juurde jäädes oleks võinud kaugemale jõuda. "Eestis võinuksin oma praeguse kasvuga vabalt tagamängija positsioonil hakkama saada."

Tartus Forseliuse gümnaasiumi kõrval elanud Mikk tagus õhtuti koos poistega nagunii vutti ja kui linna legendaarseim jalgpallitreener Hillar Otto kutsus, läks ta rõõmuga jalgpallitrenni. Nii sai Valtnast kahe ala mees.

"Suures plaanis neil kahel alal erinevusi pole," räägib mõlemal alal ka treeneriametit pidanud Valtna. "Sarnasus on see, et mõlemad on võistkonnaalad. Pole vahet, mitu meeskonnakaaslast sul kõrval on, sest vastutus meeskonna ees on sama. Minule on jalgpall raskem olnud, sest väljak on suurem ja mänguaeg pikem.

Korvpallis vahepeal aeg seisab – kui on vahetused või vabavisked –, mis võimaldab anaeroobsele pingutusele pausi teha. Jalgpallis on pingutus kestvam. Kui mängid tugevama vastu, jooksed terve mängu palli järel. Taktikalises mõttes on sarnane see, et on rünnak ja kaitse. Jalgpallis on nüansse rohkem kasvõi keskväljamängu näol.

Korvpallis on asjad lihtsamad – kui oled ülitugev üks-üks mängija, siis suure tõenäosusega võidad. Jalgpallis on võimalik tugevama vastase vastu rohkem oma puudusi lappida."

Valtna käib tänaseni igas Welco trennis ega oskagi teistmoodi. Paus tuli sisse vaid aasta esimesel poolel, kui ta sai jaanuaris elu suurima vigastuse: palju vatti saanud hüppeliigest pidi opereerima. Augusti lõpus tegi ta hooaja eduka debüüdi, kui skooris Welco duubelmeeskonna eest Eesti meistrivõistluste II liigas.

"Kodus meid vennaga väga ei suunatud, meil oli vabakasvatus," selgitab Valtna. "Mind on väga palju vorminud sport, mille kaudu olen avastanud iseend ja kujundanud reeglid. Oma treeneritelt olen saanud kohusetunde, harjumuse mitte kunagi hilineda ja teha kõike maksimaalselt.

Olen lapsest saadik olnud võistkonna liige ja võin lapsevanematele soovitada, et pange laps kindlasti võistkonnaala tegema – seal õpitakse üksteisega arvestama. Olen pidevas liikumises, tegelen kogu aeg millegagi, olgu selleks töö või kõrvaltegevused. Proovin teha, mis endale huvitav tundub ja mis hoiab toonuses. Pulbitsen iga päev energiast. Hommikul kella seitsmest lähen teele ..."

Suure osa Mikk Valtna elust moodustavad baar Väike Kuuba ja restoran Kolm Tilli, mille üks omanikest ta on. Jalgpallurist üliõpilasena sobis Valtna elustiiliga just baarmeni ja ettekandja amet, sest see võimaldas oma aega paindlikult planeerida.

"Mul olid trennid ja mängud ja kuna olin kohusetundlik, siis mind hoiti ja mul lubati alati kõige esimesena töögraafikus ajad paika panna," meenutab kehakultuurlase kõrgharidusega Valtna. "Nagu sellisel puhul ikka – kui töö huvitab, hakkad mõtlema, et teeks ise!"

2015. aastal tegi Valtna koos Karl Astoki ja Joel Ostratiga Emajõe äärde baari Väike Kuuba. Sellele järgnes kolm aastat hiljem restoran Kolm Tilli, mis on peale Tartu olemas ka Tallinnas. Valtna sõnul on Kolm Tilli Eesti suurim restoran nii töötajate arvu (65) kui ka käibe poolest. Restorani loomist alustati kõige tähtsamast – inimestest.

"Kõige alguses on inimesed, mitte ruumid ega miski muu seesugune," selgitab Mikk Valtna. "Pead teadma, mida tahad, ja valima selleks parimad tegijad. Siirus ja ausus jõuab inimesteni. Kindlasti on oluline omaniku kohalolu. Kaugelt restorani juhtida pole võimalik. Mina näiteks olen igal nädalal vähemalt korra teenindaja rollis.

Tahan teada, kuidas asjad toimivad, tahan anda külalistele seda omaniku kohalolu tunnet ja kõigele lisaks mulle meeldib see töö! Teen jooke, pitsasid ja kannan neid ette! Kui olin aasta Hispaanias vahetusüliõpilane, proovisin seal ka teenindajana tööd saada, aga Lõuna-Euroopas on see väga prestiižne töö, mille jaoks puudus mul vajalik kogemus, ja küllap jäi puudu ka keeleoskusest."

Valtna rõhutab iga tegevuse puhul enesekriitika tähtsust. Ilma kriitikata pole arengut. Ilma kriitikata ei toimi asjad nii, nagu nad peaksid. Alati leidub vaatenurk, mille järgi saaks asju veel paremini teha. Ei saa leppida, et oled kõik saavutanud.

Jalgpallis ei tee Valtna pikki plaane, vaid püüab jälgida, et noorematele jalgu ei hakkaks jääma: "Päris kõigist enam mööda ei jaksa joosta ja peab rohkem mõtlema, aga samas pakub mulle rahuldust mängida ikka võimalikult kõrgel tasemel. Mida kõrgem tase, seda rohkem pinget. Küll elu selle paika paneb, millal pean liigajalgpalliga lõpetama. Seni naudin mängu ja seda vaba olemise tunnet, mida mäng mulle annab."

Trummarist isalt on Mikk Valtna saanud huvi muusika vastu. Isa kõrval õppis trumme mängima ka vend Siim, kel on jalgpalli meistriliigas kirjas Mikust mõnikümmend mängu rohkem. Kolmekesi koos sisustati bändi prooviruum, mis sai nimeks Juss, Pane Biiti.

"Sellest prooviruumist sai meie Welco kogukonna keskus," räägib Mikk Valtna. "Siin on peetud palju Welco ja Tammeka pidusid, vaadatud koos EM- ja MM-finaalturniiri mänge. Welco algaastatel oli sel prooviruumil klubile tugev tähendus, see on osa Welco folkloorist ning sidunud erinevaid inimesi ja tegevusi."

Praegu mängib Mikk ansamblis Forest Kämp soolokitarri. Paljude esinemiste kõrval on eestikeelset kantrisugemetega indie-muusikat viljelev bänd välja andnud ka plaadi. Laulmisest Valtna hoidub: "Bändimehed on öelnud, et kui võimalik, siis ära laula! Olen püüdnud nende soovitusest kinni hoida, aga staadionil jalgpallimängule kaasa elades ikka laulan, siis häbi kaob!"

Loe ajakirja Jalka vanemaid numbreid siit.