Eesti naiste meistriliiga viimaste aastate hõbedanaiskond Saku Sporting alustab uut hooaega täiesti uue näoga. 2009. aastal noorte tüdrukutega alustanud ja nendega lõpuks meistriliigasse välja sõudnud peatreener Jan Harend pani ameti maha, tema suured saapad tuleb täita Johan-Kaspar Ivaskil. Seni kehalise ettevalmistuse treenerina töötanud Ivaskil tuleb kärmelt harjuda hoopis teistmoodi vastutusega.

Vabariigi aastapäeval 30. sünnipäeva tähistanud Ivaski teekond praeguse ameti juurde ei ole käinud traditsioonilist rada pidi. Gümnaasiumi lõpetamise järel siirdus ta kõrgharidust omandama Walesi, kui asus õppima treeneritöö ja spordiarengu erialal. Värske Sportingu peatreener tunnistas, et noorena välismaale minek oli üpris suur katsumus.

"Ma eriti täpselt ei teadnud, mis seal juhtuma hakkab, aga kuna mulle sport väga meeldis, siis mõtlesin, et miks mitte proovida ja välismaale õppima minna," sõnab ta. Ülikooliõpingute ajal tekkisid Ivaskile võimalused, millest ta kohe kinni haaras. Nimelt pakuti talle võimalust tegutseda Cardiff City U19 võistkonna juures, kus ta sai paar kuud olla sporditeadlase töövari. Ivask räägib, et kuigi ta oli ülikooli minnes jalgpallitaustaga, siis tol hetkel ei olnud ta täielikult veendunud, et jääb tulevikus jalgpalli juurde. "Esimene aasta oli üsna laiapõhjaline. Meile anti eri spordialade treeneripabereid, näiteks tennises sain tunnistuse," meenutab ta.

2016. aastal, pärast ülikooli lõpetamist naasis Ivask kodulinna Paidesse. Sinna kutsus teda Paide Linnameeskonna toonane noortetreener Liivo Leetma. Lühikese aja järel liitus Leetma Tallinna Kalevi esindusvõistkonna treeneritiimiga ning koos temaga jõudis Kalevisse ka Ivask. Kui Kalevi peatreener Argo Arbeiter liikus Soome esiliigaklubisse KTP, siis võttis ta Ivaski endaga kaasa fitnessitreeneriks. Kesk-Eestist pärit mees leiab, et 25-aastasena välismaa meeskonnas kehalise ettevalmistuse eest vastutada on päris suur tunnustus. "Kuigi tegu oli Soome esiliigaga, siis ma õppisin seal veedetud aja jooksul meeletult," räägib Ivask. "Kui sa oled välismaalane ja töötad teises riigis, siis sinult oodatakse palju. Sarnaselt mängijatelepead olema parem kui kohalik."

Õppis õiget mõtteviisi Rogicilt

Töö põhjanaabrite juures kestis vaid pool aastat – siis naasis Ivask omal soovil kodutandrile. Suurt rolli mängis otsuse langetamisel pere, millest igapäevaselt eemal olla ei kujunenud lihtsaks. Ivask tõdeb, et Eestisse tagasi jõudnult kaalus ta, kas jätkata tegutsemist jalgpallimaailmas või panna end proovile mõnes teises valdkonnas. Sellel ajal tekkis tal soov alustada uue projektiga ning ta hakkas mängijatele andma individuaaltreeninguid, mis hõlmasid endas nii jalgpalliväljakul tehtavaid kui selleväliseid, täiendavaid harjutusi.

2019. aasta suvel arvas Ivask, et lähiajal ta mõne klubi ridades tööd ei alusta, kuid siis tekkis võimalus liituda Tallinna FCI Levadiaga, mida juhendas kõrgelt hinnatud serblane Aleksandar Rogic. "Mõtlesin, et sellist võimalust võib-olla rohkem ei tule. Pidin selle pakkumise vastu võtma, et kogeda temaga koos töötamist." Ivaski ja Rogici vaheline koostöö jäi küll kõigest paari kuu pikkuseks, kuid eestlase sõnul andis see talle palju – näiteks õpetas mõtteviisi, mida läheb vaja, et tippu jõuda ja seal läbi lüüa.

Serbia peatreeneri lahkumise järel lõppes ka Ivaski teekond Levadia ridades ning ta liitus selle linnarivaali FC Floraga. 15-kordse Eesti meistri koosseisus veetis ta seniste töökohtadega võrreldes enim ehk kolm ja pool aastat. Floras oldud aja jooksul tuli klubi kaks korda Eesti meistriks, ühe korra karikavõitjaks ning lisaks tagati ajalooline pääse Konverentsiliiga alagrupiturniirile. Seepärast vaatab meeskonna endine kehalise ettevalmistuse treener Floras tehtule tagasi rahulolevalt. "Arvan, et klubi esindusmeeskonna saavutusi selle aja jooksul on üsna raske korrata," ütleb ta.

Meeste fitnessispetsialistist naiste peatreeneriks

Kogu kirjeldatud aja jooksul tegi Ivask endiselt mängijatega individuaaltrenne ning need jätkusid ka pärast 2023. aasta märtsi, kui ta Florast lahkus. Praeguseks töötabta finantstehnoloogia ettevõttes Wise, kuid peale selle asus seni kehalise ettevalmistuse spetsialistinategutsenud mees tööle Saku Sportingu naiskonna peatreenerina. See käik sai alguse vestlusest Sportingu noortetööjuhi Andres Koogasega, kellega esialgu arutati, kuidas Ivask saaks klubi mängijaid aidata. Osa Sportingu naiskonna mängijatest oli huvitatud lisatreeningutest ning nii tekkiski tal möödunud suvel esmane kontakt praeguste hoolealustega.

Sel hetkel töötas ta paralleelselt ka teiste võistkondade mängijatega, nii naiste kui meestega. "Need naised, kes soovivad jalgpalli mängida kõrgel tasemel ja mõtlevad saada elukutseliseks, on vähemalt sama püüdlikud ja sama palju nõus panustama kui mehed. Võib-olla mingis mõttes isegi rohkem," on ta tähele pannud.

Saku naiskonna uus loots avaldab, et tal oli kahe hooaja vahel ka teisi pakkumisi ning nende hulgas oli lisaks Sportingu naiskonnale ka meeskondi, kellele ta jäi silma varasema tööga kehalise ettevalmistuse treenerina. Esimest korda Sportingu naiskonna peatreeneriks saamise ideega tutvudes ei näinud ta end sellel kohal töötamas. "Mina pigem mitte, aga ma võin mõelda, kes see võiks olla!" meenutab ta naerdes oma vastust. "Ma mõtlesin, kas ma olen selleks valmis, aga täiesti valmis ei saagi kunagi olla."

Mõne aja järel leidis Ivask siiski, et pakutud roll tuleks kasuks tema enda arengule, sest juhtimiskogemus tal varasemast puudus. "Ma olen küll näinud, kuidas protsessi juhivad Eesti ja välismaa treenerid, ja olen selle juures olnud spetsialisti rollis, kuid nüüd saan seda ise kogeda, kõikide raskuste ja rõõmudega," räägib Ivask. Tema jutust selgub, et klubi ei kahelnud kordagi, et temast võiks saada Jan Harendi mantlipärija, ning see lisas kindlust ja motivatsiooni. Samuti oli uus töökeskkond juba võrdlemisi tuttav, kuna mitut mängijat oli ta individuaalselt aidanud. "Mul oli mingi arusaam ja mõned mõtted, mida saaks paremini teha, ja jätkuv tahe jalgpallis sees olla ning seda arendada teistsuguse nurga alt, kui ma olin seda varasemalt teinud," selgitab ta tagamaid, miks ta lõpuks Sportingu naiskonna juhendamise üle võttis.

Ivask tunnistab, et tal pole kunagi olnud selget eesmärki ühel hetkel peatreeneriks saada. Temale on olulisem tunne, et oled ükskõik mis rolliga panustades kasulik. "See on üks asi, mida spetsialistina olen õppinud – kõik osad on tervikus olulised," räägib ta. Küsimusele, kas 30-aastane värske peatreener kujutab end tulevikus ette ka meestejalgpallis peatreenerina, vastab Ivask, et hetkel sellist konkreetset mõtet peas ei ole. "Kui pakutakse midagi huvitavat, mis paneb sisemiselt põlema, siis võib-olla küll, aga hetkel pole üldse selle peale mõelnud," ütleb ta.

Uue näoga Sporting

Kahe hooaja vahel muutus Sportingu naiskonna koosseis märkimisväärselt nooremaks, sest koondise rekordinternatsionaal Kethy Õunpuu, Kristina Bannikova ja Berle Brant lõpetasid mängijakarjääri. Lisaks siirdus võistkonna kapten Grete Daut Norra naiste esiliigaklubi FK Fyllingsdalen ridadesse.

Sportingu tänavuse koosseisu keskmine vanus on veidi üle 20 aasta, kuid peatreeneri sõnul on naiskond endiselt tugev. "Meil on noori, kes on kaua sellel tasemel mänginud, ja paar kogenumat naist ka, mis annab kokku ühe hea mängijate segu," arvab Ivask.

Sportingu järgmise hooaja konkreetsed võistkondlikud eesmärgid pannakse paika nädal pärast intervjuud, kuid Ivaski iseendale seatud ülesanne on pigistadauuel hooajal hoolealustest välja maksimum. "Eesmärk on, et ma suudaks terve hooaja luua väljakutsuva keskkonna, kus saab pingutada ja õppida. Samas peab neile meeldima trenni tulla ja võistkonna eest mängida," sõnab ta kokkuvõtvalt.