Kolme uljas meeleolus jalgpallifänni vigurid laupäevasel Jurmala staadionil tekitasid Eesti veeklaasisuuruses kommentaariumis taas kord tormi, kirjutab Dannar Leitmaa Eesti Päevalehe netilehel avaldatud artiklis.

“Paras nendele värdjatele, oleks pidanud neile jobudele veel üle tati virutama” – nii õigustati kolme fänni peksmist ühes kergekaalulisemas kommentaaris.

Aga vaatame nüüd olukorrale distantsilt tagasi. Kolm inimest jooksevad protestiks väljakule, kus nad kedagi ei ohusta ega lükka. See on täiesti tavapärane kogu maailma jalgpallikultuuris. Järgneb rahvast lõbustav võidujooks korravalvurite ja põgenike vahel, mis lõpeb pea alati korravalvurite võiduga.

Iga jälitamine ajab inimese tigedaks, kuid juba mituteist aastat jalgpalli vaadanuna ei meenu mulle kordagi olukorda, kus seejärel oleks kohe teiste fännide silme all hakatud väljakule jooksjat kumminuiaga pähe peksma. Just see juhtus Jurmalas, kui olukord lätlastel üle käte läks. Kuid kas neil oleks tohtinud olla selleks põhjust?

Fänniringkondades Jansana tuntud “õhtukangelane” jäi lõpuks seisma, tõstis käed ja loobus vastupanust, mille peale vahkvihas politseinik kostitas teda nuialöögiga pähe. Kas kujutaksite ette, kui valest kohast teed ületades politseile vahele jäänule ei tehtaks mitte hoiatust või protokolli, vaid lajatataks niisama, “profülaktika” korras, vastu pead?

Omasid hätta ei jäeta

Tõesti, vutifännid ei käitunud väljakule joostes küll õigesti, kuid sellisel viisil poleks politsei tohtinud reageerida. Sellele järgnenud rahutusi oleks pidanud politseinikud ette nägema, sest erinevalt tavainimestest kehtib jalgpallifännide puhul loogika, et omasid hätta ei jäeta. Eriti kui esialgsele tümitamisele lisaks saavad käeraudus fännid politseibussi najal “füüsilist õpetust”.

Mulle ei meenu varasemast ajast õigupoolest ühtki olukorda, kus Eesti jalgpallifännid oleksid tahtlikult staadionil korratusi korraldanud või mõne muu suurema rikkumisega enda mainet määrinud.

Kurb on selle juures lugeda arvamusi stiilis “paras raiskadele” ja “jalkafännid ongi kõik mingid natsidest jobud, kellele peakski vastu vahtimist virutama”.

Üsna sarnast suhtumist kohtasin ma ka mõni kuu tagasi turvameestelt peksa saanud kunstnikest kirjutades, kui enamik kommentaare olid samuti parastavad ja õelad ning tundsid ilmselget heameelt selle üle, et keegi “võõras ja anonüümne” sai peksa.

Seejuures ei jäägi kuskil linnas hätta sattudes imestada, kui lähedal asuvad inimesed pööravad pilgu kõrvale ja jätavad hädalise üksi, peas mõlkumas mõte “mis ma ikka vahele segan, saan muidu ise ka” või “paras jobule, mis ta jääb teistele ette”. Ma kardan, et need pilgu ära pöörajad olete just teie, anonüümsed parastajad ja õelutsejad. Enne tuleb viis omasid mitte hätta jätvat jalgpallifänni hädasolijale appi kui 500 arvuti taga õelutsejat. Kas ma eksin?