Kogu jalgpallimaailma värskeima põlvkonna kuumimaid nimesid Vinicius Junior kannab endas korraga nii Brasiilia mütoloogia kangelase uut kehastust kui sümboliseerib Real Madridi lähimineviku poliitikamuutust. Uue malandro lähitulevik pakub aga kuninglikule klubile kõvasti mõtteainet.

Malandrost, tema mõjust Brasiilia ühiskonnale ja selle loomuliku jätkuna jalgpallile kirjutas oma debüütraamatus "Football Against The Enemy" üks tänapäeva mainekamaid vutiajakirjanikke Simon Kuper.

Malandro on tegelane Brasiilia folkloorist. Tema esivanemad olid orjad ning 1888. aastal orjandusest loobumise järel sai malandro lõpuks vabaks. Distsipliinist malandro suurt ei pidanud, see sobis tema mõttemalli kohaselt keskpärastele. Nagu Leonardo DiCaprio tegelaskuju filmis "Catch Me If You Can", murrab ta vaesuse piiridest välja elukutselise suli ja trikitajana. Ta meelitab ligi kauneid naisi, sööb vaid peeneimates restoranides ning riietub uhkelt. Brasiillased näevad malandros iseend - meest, kes kannab enda vabameelsuses ja piiridevabas käitumismustris väljenduvat rahvuslikku iseloomu.

Malandrod on enamasti mustanahalised ning tulevad faveladest - slummidest, mille prestiiž on pehmelt öeldes madal. Kuid nendele samadele malandrotele, pärit Jumalate Linnast ja teistest kurikuulsatest faveladest, on rajatud Brasiilia vuti hiilgeajad ning sambaliku mängustiili juured.

Kuperile selgitas seda sotsioloog Muniz Sodre: "Kui sa lähed favelasse, siis sa näed majas naist - meest seal ei ole - kes hoolitseb viie või kuue poisi eest. Targemad neist poistest suudavad vajadusel politsei eest põgeneda, osaleda edukalt kaklustes ja olla head jalgpallurid. Ta suudab triblada mööda elu raskustest. Ta suudab tagada leiva oma ema lauale. On sügav side jalgpalliplatsil kaitsjate trikitamise ning päriselus targaks poisiks olemise vahel. See poiss on malandro."

Ning Brasiilia jalgpall tõusiski tippu alles siis, kui mustadel lubati koondisesse tulla. Leonidas oli 1938. aasta MM-i suurim väravakütt, Teise maailmasõja järgsed MM-tiitlid vormistati sambaliku mängustiili ning jalgpalli malandrote - Pele, Didi, Garrincha, Jairzinho ja teiste toel.

"Arheotüüpiline malandro jalgpallur oli Garrincha. Väike mulatist ääreründaja favelast," ütles Sodre. Jalgpalli malandrote jaoks oli hullumeelsus oma mängu ette planeerida. Tuli teha lihtsalt seda, mis pähe torkas.

***

Nii on ka tänapäeva Brasiilia jalgpallis raske leida pallivõlureid, kes poleks oma tehnilisele pagasile aluse pannud favela tänavatel. Ka Vinicius Junioris võiks näha malandrot. Sao Goncalo, Viniciuse sünnilinn Rio de Janeiro külje all ei ole küll päris nii anarhilise ühiskonnakorraldusega kui on Cidade de Deus, kuid "tingimused" - auklikud tänavad ja pidev vägivald -  malandroks saamiseks olid seal piisavad.

Kasuks tuli Viniciuse arengule ka aastaid futsali mängimine. Kasuks tulid ka ülitoetavad vanemad. Üheks näiteks - kui Viniciuse isa töötas majandusliku kitsikuse vähendamiseks Sao Paolos, oli ema selleks, kes sõidutas 10-aastast poega 70 kilomeetri kaugusele Flamengo treeningkeskusesse. Flamengoga sidus Vinicius end juba kuueaastaselt, liitudes Brasiilia suurklubi harukontoriga Sao Goncalos.

"Kurioosne aspekt Viniciuse puhul on, et kui me oleks lubanud, oleks ta treeninud kõikide vanusegruppidega. Ta ei paistnud kunagi väsivat," rääkis Viniciuse üks esimesi treenereid Cacau. Oma kodukohas, kus paljud noored leiavad oma elutee kulgevat kohalikes favela gängides, on ta lootuse ja uhkuse sümboliks. Vinicius hoiab oma juuri au sees. "Kuni tänase päevani tuleb ta siia, toob kaasa medalid ja jagab oma kogemusi lastega. Me tõesti tunnustame seda, et ta tuleb siia alati tagasi," sõnas Cacau.

Brasiilia meedias on ta tavapärasest kõrgemat tähelepanu saanud juba aastaid. 13-aastasena kutsuti ta Brasiilia U15 koondisesse ning tema tähelend jätkus pidurdamatu hooga. 2017. aasta jaanuaris Copa Sao Paolo turniiril pühkis ta endast kuni kolm aastat vanemate mängijatega sisuliselt põrandat. Samal aastal võitis ta U17 Lõuna-Ameerika meistrivõistlused, oli turniiri parim väravakütt ja parim mängija. Euroopa tippklubide jaht tema allkirjale võis alata.

***

Mullu mais, kümme päeva enne Real Madridiga eellepingu sõlmimist, tegi Vinicius Brasiilia kõrgliigas Flamengo eest debüüdi. Inglisekeelse meediaruumi üks Lõuna-Ameerika tituleeritumaid eksperte Tim Vickery nägi toda mängu, kuid noormeest ümbritsenud entusiasmis liiga palju positiivset ei leidnud.

"Teda koheldi superstaarina juba enne seda, kui ta oli esindusmeeskonna eest palli puutunud. Isegi Pele poleks oma debüüdil suutnud tekitada sellist elevust. Need 12 minutit, mil ta platsil viibis, kulgesid koomilises õhkkonnas. Vinicius Junior tegi mõned trikid ja mitte midagi ei tulnud välja," sõnas Vickery oma ESPN-i kolumnis. "Teda on kahtlemata õnnistatud erilise talendiga ja tema kiituseks tuleb öelda, et ta oli täis enesekindlust enda tõestamiseks. Kuid ta paistis olevat pallipoiss, kes oli jooksnud platsile momendil, mil keegi polnud parasjagu jälgimas."

Loomulikult pole Vinicius esimene alaealine superstaar Brasiilia jalgpalli lähiajaloos. Seetõttu on isegi sümboolne, et Viniciuse debüütmängus läks Flamengo vastamisi Atletico Mineiroga - meeskonnaga, kelle ridades mängis omal ajal nii Neymari kui Viniciuse eeskujuks olnud Robinho. Mees, kelle karjääri hiilgeajad jäidki varajastesse 20ndatesse ning just Santiago Bernabeule.

Või siis veelgi ekstreemsem näide on Lulinha-nimeline imelaps kümne aasta tagusest ajast. 2007. aasta maailmajao U17 meistrivõistlustel lõi ta 12 mängus seitse väravat ning teda ümbritsenud melu oli täiesti võrreldav täna Viniciusele osaks saavaga. Viimased aastad on ta aga veetnud Lõuna-Korea, Araabia Ühendemiraatide ja Küprose klubides. Vastupidise sisuga paradoksi võib välja tuua 2009. aasta U17 MM-ilt. Meeskond, mille ründeliini vedasid Neymar ja Coutinho, väravat valvas Alisson ja keskvälja turvas Casemiro, jäi häbisse ning sõitis koju juba alagrupiturniiri järel.

"On väga vähe garantiisid, et nooruke staar suudab oma taset näidata ka täiskasvanute klassis. Võib vabalt juhtuda, et noor superstaar kahjustab enda arengut, luues ebarealistlikud lootused ja saades mittevajalikku tähelepanu. Vinicius Junior peab kahtlemata selliste probleemidega hakkama saama," tõdes Vickery poolteist aastat tagasi.

Kirev algus Hispaanias

Flamengo esindusmeeskonnas veedetud 14 kuuga lõi Vinicius 69 mängus 14 väravat ning tänavu juulis tähistas ta 18. sünnipäeva. See lubas tema 46 miljoni euro suurusel üleminekul Real Madridi ametlikuks saada. Tol hetkel oli tegu kalleima üleminekusummaga, mis on makstud alla 19-aastase mängija eest. Samuti oli ta Neymari järel läbi aegade kalleim brasiillasest mängija. Flamengost sai aga ühe mängija eest suurima üleminekusumma teeninud Brasiilia klubi (Neymari üleminekusummast teenis Santos vaid "kopikad" - M. P.).

Uue koduriigi "traditsioonidega" sai esialgu Reali duubelmeeskonda pidama jäänud Vinicius varakult tuttavaks. Septembri alguses virutas kalleim Hispaania kolmandas liigas platsil käinud mängija miniderbis Atletico Madridi noortele kaks meisterlikku väravat. Kuid oluliselt intrigeerivama intsidendina üritas Atletico kapten Tachi brasiillasest kolleegi kukalt (!) hammustada. Kui midagi sellest järeldada, siis seda, et El Clasico'ks peaks Vinicius karastunud olema.

Tõsi, oma esimest El Clasico't peab noormees veel ootama, sest pärast Celta Vigole noortele kauni karistuslöögi sisse keerutamist sai ta sukeldumise eest teise kollase ja mängukeeld kandub ühtlasi üle ka seeniorite tasemele.

Viniciuse kaks väravat Atletico noortele:

👌🎯 ¡El DOBLETE de @vini11Oficial en el derbi de filiales! ⚽⚽ #LaFabrica | #HalaMadrid pic.twitter.com/YwWRbXjqxo — Cantera Real Madrid (@lafabricacrm) September 2, 2018

Ja karistuslöök Celtale:

⚽ 83' @vini11Oficial 💥 GOLAZO!!!
Celta Vigo B 1-1 Real Madrid Castilla 👈#LaFabrica | #HalaMadrid pic.twitter.com/QBYZw9PB8D — Cantera Real Madrid (@lafabricacrm) October 21, 2018

Ligi kuu pärast Atletico noorukite kollitamist käis ta taas Madridi derbis platsil. Seekord Santiago Bernabeul, kui vahetas 88. minutil pingile Karim Benzema. Kaks mänguminutit viiekordistusid nädal hiljem mängus Alavesi vastu, mille Real 95. minuti väravast kaotas.

***

Viniciuse tulek ja esimesed tuleristsed esindusmeeskonnas annavad järjekordselt aimu, et Real paistab olevat jõudnud "Galactico-järgsesse ajastusse". Möödas on ajad, kui ostupoliitika oli kronoloogiliselt lühidalt kokkuvõetuna selline: 1) Reali spordidirektor Jorge Valdano leiab esmalt Brasiiliast 20-aastase Kaka-nimelise talendi; 2) Valdano kinnitab seejärel president Florentino Perezile, et "meil on sihikul mängija, kes maksab hetkel 12 miljonit eurot ja nelja aasta pärast maksab 60 miljonit eurot"; 3) Perez vastab omakorda repliigiga: "Ära muretse, Jorge. Me ostame ta, kui ta on väärt 60 miljonit eurot." 4) Ning ostab siis loomulikult 2009. aastal 27-aastase Kaka 67 miljoni euro eest. 

Probleem nooremale generatsioonile fookuse pööramisega on aga tõsiasi, et Real ei ole veel päris täpselt mõistnud, milline on parim viis lihvimata teemandite perfektseks lihvimiseks. Loomulikult on ka positiivseid näiteid, kuid samas on ohumärke näha Martin Ödegaardi olukorras, kes mängib juba kolmandat aastat Hollandis ja ei ole suutnud areneda loodetud kiirusel. Nii Sergio Canales, Royston Drenthe kui Lucas Silva on suurte lootustega Reali siirdunud, kuid kõik nad on ka läbi põlenud.

Kuidas läheb Viniciusega? "Klubi on otsustanud, et ta mängib sel hooajal Real Madridi duubelmeeskonnas juhul, kui ta esindusmeeskonda ei mahu. Ning see võib olla esimene indikaator sellest, et Real ei ole kindel, mida temaga teha," märkis oma kolumnis ESPN-i Robbie Dunne.

"Halvim otsus, mida nad teha saaksid, on otsust mitte teha," tõdes Dunne. "Loogika hoida teda enda lähedal ja aidata parimal võimalikul moel kõlab mõistlikuna, kuid reaalsuses võib see tema arengule vastupidiselt mõjuda. Ta treenib tõenäoliselt esindusmeeskonnaga, mängib hulga mänge Castilla eest ja ei tunne end kummagi meeskonna osana. Kui ta mängib Julen Lopetegui meeskonna eest, siis kahe taseme kõikumine võib olla liiga suur. Ja see ei kaitse mängijat, vaid muudab ta avatuks kriitikale."

Mis võiks olla kõige efektiivsem lahendus? Dunne näeb selles mõnda lahjemasse Madridi klubisse laenule saatmist. "Vaadake näiteks Atletico Madridi, kes saatis Diego Costa ja Saul Niguezi arenema Rayo Vallecanosse erinevatel hetkedel oma karjäärides. Nüüd loetakse neid mõlemaid omal positsioonil maailma parimate hulka."