Eesti neidude U17 koondis tundus olevat oma EM-finaalturniiri viimase matši eel lõbusas tujus. Kui Soccernet.ee hotelli jõudis, et peatreener Aleksandra Ševoldajevalt pisut luureinfot saada, läksid mängijad parasjagu jalutuskäigule. Juhendaja rääkis kelmikalt, et see on füsioterapeutide jaoks paras koht saada ette viimane pilt - kes on ühes tükis või kes mitmes, aga selliselt, et saab mänguks veel kokku lappida.

Kuidas seis viimase mängu eel ikkagi on? "Üldpilt on pigem positiivne. Aga kui pärast Šveitsi mängu saime Mia (Mia-Lisette Sarapik jäi avakohtumisest haiguse tõttu kõrvale - L. J.) näol mängija juurde, siis praegu see pilt nii hea ei ole. Arvan, et plussi me omadega ei jää. Eks tänane näitab, kuidas [Anna Mariin] Juksaril ja [Karola] Purgatsil seis on. Tõenäoliselt mingid piirangud neile peale tulevad," rääkis Ševoldajeva.

Nii Juksarit kui Purgatsit vaevavad enamasti tuttavad mured, kuid ebameeldiva põntsu pani ka künklik Kadrioru staadion. "Purgats sai tsipakene liiga palju koormust. Tal on varasemalt ka olnud mingisugused murekohad ja mingid asjad lõid välja. Midagi hullu ei ole, lihtsalt peame pisut nuputama. Oleks see hooaja viimane mäng ja peale seda tuleks mõni kuu puhkust, oleks olukord natukene teine. Aga hooaeg on alles algfaasis," lahkas juhendaja.

"Juksar väänas enne Saksamaa mängu soojenduse ajal hüppeliigest - astus seal ühe künka peale. Küsisisid ka eelmine kord, kuidas Kadrioru väljak on ... Ausalt öeldes, kui esimest mängu (Saksamaa ja Hispaania vahel - L. J.) vaatasime, siis ei tundunud see seis nii hull, aga seal on tõesti päris künklik."

Niisiis oli peatreener debüüt Kadrioru staadionil negatiivne nii tulemuse kui vigastada saanud mängija tõttu. "Kui meie üks kõige suuremaid eesmärke on see, et mängijad jääksid terveks, siis seal, kohe soojenduse esimeses osas, astus lihtsalt valesti," vaatas Ševoldajeva tagasi, lisades, et A. Le Coq Arenale naasmist oodatakse väga.

Kuidas viimasele mängule vastu minnakse?

"Mängueelses trennis vaatame esimese asjana, kuidas kõige paremini tulla toime Hispaania erinevate positsioonivahetuste ja kombinatsioonidega - peame oma tsoonid piisavalt kaetuna hoidma. Samas on oluline harjutada ka seda, kuidas olla pallivõitmismomentides võimalikult konkreetsed ja edukad," rääkis Ševoldajeva. "Tahaks üle vaadata ka neid momente, kus meil on võimalik vastast kõrgemale suruda ja ise ohtlik olla. Eks peamine rõhk saabki olema pallivõitmistel ja kontrarünnakutel."

Usutavasti saab viimane mäng olema kõige keerulisem. Esmalt juba seetõttu, et kaks rasket madinat on juba jalgades. Teisalt ka seetõttu, et mängus pole justkui mitte midagi, sest Eestil pole võimalustki kahe kaotuse järel alagrupist välja pääseda. Aga miks siis tribüünidele ikka tulla?

"Äkki me teeme midagi erilist ja ägedat. Kui inimesed kohale ei tule, jäävad nad sellest lihtsalt ilma," valis Ševoldajeva säärase mõjutusvahendi. "Muidugi tahaksime võita. Minu ambitsioon treenerina on alati suur. Minu sõnum ka eelmise mängu vaheajal oli, et kurat, oleksime võinud selle Saksamaa ära suruda. See on see, mida mina näen. Mängijad võib-olla ei tunne seda väljakul nii tugevalt või ei ole veel selles rütmis nii tugevalt sees. Mingites hetkedes võib minu liigne ambitsioonikus tunduda ebarealistlik."

Ta jätkas: "Aga selge on see, et Hispaania näol on tegemist ikkagi maailma parima tiimiga, seal on maailma parimad mängijad. Isegi kui me ei suuda midagi meeletult erilist seal korda saata, siis usun, et tüdrukud väärivad toetust juba kahes esimeses mängus tehtud täiesti uskumatute esituste tõttu. Ja kunagi ei tea, äkki me tõesti teeme midagi ägedat!"