Kui järgnevast päevikusissekandest mingit iva otsida, siis ilmselt mitte teksti sees olevatest mõtetest, vaid pigem üldmuljest selle kohta, kuidas MM-finaalturniiri vaim suudab koondada erinevaid juhumõtteid ning valgustada neid uuest vaatenurgast.

obskuurne <obsk`uur|ne -se 2 adj> (ld obscurus pime, valgusetu)
1. tume, selgusetu
2. tundmatu, silmapaistvusetu

Tõsise jalgpallisõbra jaoks vallutab suurturniir kuuks ajaks peaaegu kogu infovälja. Kõike muud saab vaadelda parimal juhul jalgpalli kõrval, pigem aga isegi läbi jalgpallialase prisma, sest paratamatult tiirleb mõttemaailm selle ümber, mis meie meeled kaheksaks tunniks päevas endale nõuab.

Nii jäi mulle eelmisel nädalal kõrva üks Tomi Rahula mõte, mis pärines Soccerneti MM-podcastist. Ta kaitses muusikalisi tellimustöid, nimetades "romantilist mõtlemist" selle kohta, et muusikapalad sünnivad spontaansest inspiratsioonist, "PR-iks" ehk suhtekorralduslikuks. "Selle inspiratsiooni saanud helilooja maandub ikkagi laua ja arvuti taha. Siis algab muusika produtseering, tootmine," ütles ta. 

Sellises arvamuses pole muidugi midagi uut, nagu ka mitte minu intuitiivses vastuväites, et miks on siis üldse olemas nõudlus mingi eheda vahetu inspiratsiooni järele, mida selle PR-vastusega rahuldada üritatakse?

Ma pean enda muusikamaitset küllaltki obskuurseks, aga võin end rahustada teadmisega, et olemas on veel sada korda imelikuma muusikamaitsega inimesi. Kuni sinnamaani välja, kus kuulataksegi sellist muusikat, mis eirab teadlikult võimalikult paljusid muusikateooria aluseid ja mis treenimata kõrva jaoks ei erine üldse suvalisest mürast. Ometi on inimesi, kes naudivad sellist "müra" täiel rinnal või vähemalt väidavad end seda nautivat. Midagi sellist.

*

Märkamatult kandsin ma neid mõtteid endaga kaasas ja vaatasin rahulikult jalgpalli edasi. Hispaania ja Saksamaa kohtumine eelmisel pühapäeval oli minu jaoks senise MM-i tipphetk (ja on siiamaani). Absoluutsed tipptiimid näitasid oma parimat kvaliteeti ja pineva tabeliseisuga kaasnenud taktikalised nüansid muutsid selle sõelmängude vääriliseks heitluseks.

Ometi valmistas see pettumust, et viigiline lõpptulemus lubas mõlemad lõpuks edasi viia ja Jaapani välja kukutada. Jaapan on Hispaaniast ja Saksamaast selgelt nõrgem meeskond, aga millegipärast hoian ma neile kergelt pöialt juba kolmandat MM-i. Mitte kuna mind Jaapaniga midagi olulist seoks – peale selle, et Jaapani muusika varasalv on minu silmis erakordselt veider ja rikkalik.

Mõned kuulamissoovitused siia vahele – lihtsalt sellepärast, et aga miks ka mitte: Les Rallizes Dénudés (psühhedeelne mürarokk), The Mad Capsule Markets (industriaal-punk?), Kazuki Tomokawa (folk-rokk), Rovo (proge), J.A. Seazer (teatrirokk?), Kimio Mizutani (proge), Shizuka (psühhedeelia), Morio Agata (folk-rokk), Chakra (eksperimentaal-popp), Hara Masumi (eksperimentaal), Toshifumi Hinata (ambient džäss).

Sportlikud või jalgpallilised seosed Jaapaniga puuduvad mul aga peaaegu täielikult, kuigi tuleb öelda, et nende mängustiil on päris äge ja läbi aastate püsiv. Ent ükski Jaapani jalgpallur ei lähe mulle eriliselt korda, enamiku puhul ei tea ma isegi koduklubisid ja tähtmängijate puhul on nende klubid läbi aastate mulle pigem ebasümpaatsed olnud. Ometi kaasneb Jaapani koondisega mingi seletamatu karakter, mis mõjub minu jaoks nii eheda ja erilisena.

やばい森保かっこいい。 pic.twitter.com/csg5utCjZc — R🇯🇵🇵🇹 (@gasiuu7) December 3, 2022

*

Esmaspäeval sattusin YouTube’ist kuulama üht USA rokkalbumit, mille kaanefoto taustaks on juhuslikult(?) suur silt "Soccer Tavern". Täitsa mõnus (ja mitte sugugi obskuurne) kuulamine, võin sedagi soovitada. Selle video kommentaaridest leidsin ma omakorda viite mingi muusikakriitiku arvamusele, mille kohaselt pärineb melomaanide janu obskuurse järele just soovist avastada muusikat, mis oleks "kommertsmasinast reostamata".

Ka selles arvamuses ei ole mõistagi midagi uut, see on poppmuusika aegade algusse ulatuv debatt kommertsi küsimuses. Aga ikkagi: miks on see debatt igavesti aktuaalne? Miks paljud meist janunevad just sellise muusika järele, mis ei meenutaks vähimalgi määral midagi toodetut?

Ma arvan, et me kõnnime poppmuusikast kaarega mööda sellepärast, et meil on lihtsalt kõrini sellest lõputust teineteise imiteerimisest, mis kaasneb paratamatult kunstiväljadega, kus arvatakse, et õiged vastused, õige tee ja õiged võtted on juba avastatud. Iga "tellimustööga" kaasnevad eeldused selle kohta, milline on üks hea töö ja kuidas selleni jõuda. Aga kunstilt ootame ja loodame me ikka midagi uut, midagi värsket, piire ületavat, kinnistunud printsiipidele sülitavat.

Jalgpall ei ole aga kunst, vaid sport, ning tulemusspordis on õiged vastused suurel määral tõepoolest ette kirjutatud. Piiridest ei saa üle ega ümber, sest tee õigsuse üle otsustavad justnimelt tulemused. Muusikas (ja üldse kunstis) võime täie südamerahuga öelda, et meie isiklikud lemmikud on meie arvates ka maailma parimad, olgu need kui obskuursed tahes (ja mõne puhul – mida obskuursemad, seda parem).

Spordis aga nii ei saa, sest südamelähedus on üks asi, kuid objektiivne tase teine asi. Me võime rõõmustada selle üle, kui keegi tuleb välja mõne üllatava lahendusega, omapärase mängustiiliga või erilise taktikaga, ent kuni need tulemust ei too, ei maksa need suures plaanis midagi.

*

Van Gaali Holland võib ajada meid haigutama, aga midagi pole parata – neutraalse vaataja poolest kohtugu Argentinaga pigem nemad kui USA. Tippude omavaheliste mängudega kaasneb selline kvaliteet, mis lõpuks kipub olema ikkagi põnevam kui vaatemängulistele üllatusmeeskondadele kaasaelamine. Sest kuklas on alati teadmine, et tähtis on tulemus ja mitte mänguilu ega omapärane stiil.

Ja ometi hoidsin ma viimases grupivoorus pöialt Jaapanile, tervitades Saksamaa kukkumist. Mine võta nüüd kinni.