Juba palju aastaid on Eesti koondise fännid nõutult küsinud: mis küll saab pärast Konstantin Vassiljevi lõpetamist? Tänaseks on teema laualt maas, sest esiteks liigub maestro igiliikurina siiani ning teiseks näitas Markus Poomi ulmeline 40-meetrine sööt võiduväravale Belgradi Partizani vastu, et maailmalõppu ei ole veel karta.

Miks aga on jalgpallikunstnikud ikkagi sellised haruldused?  Selle küsimuseni jõuan ma põgusalt loo lõpuks, aga kõigepealt jätkan sealt, kus eelmisel nädalal pooleli jäin.

• Kui ettearvamatu on jalgpall tegelikult? Osa 1: kasiinost maleni
  

Meenutuseks: ma kirjutasin kasiinomängude näitel sellest, kuidas lühikese plaani õnnefaktor ei oma pikas plaanis tähtsust, kui selle õnnefaktori jaotumise tõenäosused on eelnevalt teada. Kihlveokontorite edukus jalgpallitulemuste ennustamisel viitab, et ka jalgpallis on tegeliku ettearvamatuse roll väga piiratud. Samas näeme otseses võrdluses malega, et jalgpallis on tõelistele juhustele siiski suhteliselt palju ruumi.

Jätkan seda arutlust nüüd mündi teise poolega. Kui kasiino tähistas kohta, kus juhuslikkus on sisuliselt välistatud, siis mis sellele vastandub? Lähtudes jällegi Nassim Nicholas Talebi eristusest, siis tegelik juhuslikkus avaldub keskkonnas, kus sündmused ei allu abstraktsele prognoosile.

Taleb pidas silmas sotsiaalset sfääri üldiselt, sest ühiskondlikud nähtused kujunevad irratsionaalsete toimijate tohutus vastastikmõjude võrgustikus, kus väikseimgi nihe võib omada kaugeleulatuvaid ja täiesti ettearvamatuid tagajärgi. See selgitab muuhulgas sotsiaalteaduste kurikuulsat suutmatust tuleviku arenguid ette ennustada.

Niisiis peaks ka jalgpallimängu tegelik ettearvamatus sõltuma ennekõike sellest, mil määral lubavad mängureeglid avalduda inimvabadusel. Seda kõike muidugi vaikival eeldusel, et inimese vaba tahe on üldse olemas ning just seal peitub autonoomne ruum, kus sündmused ei ole põhjuslikult fikseeritud ja matemaatiliselt ennustatavad.

Reeglite ja loovuse vaheline pinge

Mängudele üldiselt on iseloomulik pinge reeglite ja loovuse vahel. Ma lähtun siinkohal David Graeberist, kes eristas oma raamatus "Utopia of Rules" mõisteid game ja play kui erinevaid mängu aspekte. Eesti keeles see eristus nii hästi ei toimi, nii et ma jään siin originaalsõnade juurde. Game viitab reeglitele, play vabavormilisele loovusele.

Game allub täielikult reeglitele, see on ajas ja ruumis selgelt piiritletud ning sisaldab selgeksmääratud mängijaid, reegleid ja panuseid. Ühest küljest näib see kirjeldus väga piiravana, aga samal ajal on see justnimelt põhjuseks, mis muudab mängud nii haaravaks – game pakub meile ainulaadset kogemust, kus igasugune mitmemõttelisus ja suhtelisus on eemaldatud. Erinevalt pärismaailmast on game puhul olemas konkreetsed reeglid, mida reaalselt ka järgitakse ja mis selgitavad vaieldamatud võitjad.

Play oma puhtal kujul eeldab aga loova energia puhast väljendust. See on vabadus vabaduse nimel, aga play viib paratamatult välja ka vähemalt mingite minimalistlike reeglite kujunemiseni, sest vastasel juhul ei saaks me üldsegi rääkida vabadusest, vaid tegu oleks täieliku juhuslikkusega.

Vabadus, leiab Graeber lõpuks, ongi pinge inimese vaba loovuse ja nende reeglite vahel, mida see pidevalt toodab. Vabaduse (ja sellest tuleneva ettearvamatuse) määr sõltub niisiis sellest, milline on tasakaalupunkt game ja play vahel.

Sportmängudes domineerib ilmselgelt game aspekt, kunstimaailmas võimutseb aga play aspekt. Kunstnikud tegutsevad küll kunstiliikide ja žanrite kontekstis, kuid nende loovust ei saa piirata ükski reegel peale füüsiliste piirangute (nagu inimeste poolt tajutavate värvitoonide või nootide hulk). Kunstiloomingut piiravad seega ainult üldine inimvõimekus ja kunstniku isiklik võimekus.

Ent täpselt samamoodi nagu reeglite puudumine kaotab loomingust piirid, kaotab see ka kriteeriumid, mille alusel loomingut üheselt hinnata. Muidugi leidub eksperte ja rohkem või vähem aktsepteeritud aluskriteeriumeid, millega vähemalt žanrite siseselt kunstiteose väärtust määrata. Lõpuks taandub väärtus aga ikkagi subjektiivsele hinnangule ning kõik lepivad, et ilu on vaataja silmades.

Jabur oleks kutsuda kokku tunnustatud kunstnikud üle maailma, anda neile ülesandeks maalida 60 minutiga mingit konkreetset stseeni ning siis korjata tööd ära, et žürii või publikuhääletus võiks selgitada välja maailma parimad kunstnikud aastal 2022.

Tulemussport aga põhimõtteliselt just nii toimibki, kuna kogu see maailm on rajatud võistlussituatsioonile ja fikseeritavatele tulemustele. Et tulemussport saaks toimida, on vajalik ulatuslik standardiseerimine, tagamaks võrdsed tingimused ja üheselt mõistetavad reeglid. Inimvabadus saab siis avalduda ainult nende raamide sees, mis jätab loovusele ja ettearvamatusele napilt ruumi. See selgitabki, miks suudavad kihlveokontorid spordivõistluste tulemusi üldiselt nii hästi ennustada.

Niisiis: mida selgemates ja kitsamates raamides on jalgpallimäng ja kogu seda ümbritsev jalgpallimaailm, seda vähem jääb ruumi tõeliseks ettearvamatuseks.

Miks jalgpall ei saa toimida nagu rula?

Ühelt poolt näib, et jalgpalli suhe raamidega on eriti piirav, sest nagu ma kirjutasin varasemas mõtiskluses moraali ja bürokraatia teemal, siis tänane (tipp)jalgpallur on nii ulatuslikult allutatud detailsetele käitumisreeglitele, et väga vähe näib leiduvat eluvaldkondi, kus toimijate argipäev koosneks samal määral reeglite pidevast järgimisest ja kontrollist. 

Teisest küljest, nagu ma eelmisel nädalal jalgpalli malega võrreldes järeldasin, siis jalgpalli kui sportmängu iseloom võimaldab oluliselt rohkem ruumi vabaduseks ja loovuseks. Oluline osa jalgpalli ettearvamatusest tuleneb kollektiivsetest meeleseisunditest, mida võimendab ka sotsiaalne kontekst, mille sarnast pole ühelgi teisel spordialal ette näidata.

Ometi ei piisa unikaalsetest sotsiaalsetest kihistustest, et viia jalgpalli kõige ettearvamatumate spordialade hulka. On küll tõsi, et bürokratiseerumine (üha hõlmavamatele ja detailsematele reeglistikele allutamine) iseloomustab sisuliselt kõiki spordialasid, kuid osad alad on tänu oma sisemisele loogikale vastupidavamad kui teised.

Näiteks kohtame play domineerimist tihtipeale ekstreemspordis, kus võib olla päris raske vahet teha, kas soorituse näol on tegemist spordiga või kunstiga. Ka iluuisutamises selguvad parimad žürii otsusel, aga ma eeldan (olemata selle alaga üldse kursis), et seal on inimvõimete piirid üldjuhul tänaseks selged ning hinnangud põhinevad valdavalt sellele, kui puhtalt ja kui keerulisi manöövreid uisutajad sooritavad. Ekstreemspordis aga kombatakse pidevalt inimvõimete piire, tulles välja seninägematute trikkidega, mis eeldavad olulisel määral loovust.

Vähe sellest, mõnedel ekstreemspordialadel on võistlusmoment üldse teisejärguline ning sportlaste staatus ja sponsoreeritus sõltuvad pigem hoopis muudest teguritest. Näiteks rulasõit jõudis möödunud aastal küll olümpiamängudele, kuid rulamaailm suhtus sellesse väga polariseeritult. Suur osa rulasõitjatest laidavad olümpial osalemist, vastandudes kogukonnaülestele institutsioonidele – treenerite ja reeglite puudumine on paljude jaoks uhkuse küsimuseks ja oma ala vabaduse tagatiseks.

Watching Olympic Skateboarding Among 20 Skeptical, Aging Skaters https://t.co/Vqgkza6XSU — Bitesize World News (@Bitesizewn) August 5, 2021

Mõnes mõttes ei ole rulamaailmas distsiplineeritus ja pühendumus sugugi vähemtähtsad kui jalgpallis, aga need avalduvad kontrollimatus keskkonnas ja ettearvamatutes arengusuundades – küsimus pole vaid kastist väljas mõtlemises, vaid igasuguste kastide sihilikus vältimises.

Paratamatult tekivad ka sellises keskkonnas ikkagi sisemised reeglid ja arusaamad, aga kuna need ei ole tsentraalselt ühtlustatud, siis võimaldab see tervikuna väga kirevat rulamaailma, mille eri nurgad on nii erinevad, et olümpiasportlast Tokyos ja tänavasõitjat San Franciscos seovadki lõpuks ainult rula kui spordivahend ja mingid elementaarsed arusaamad trikkide nimetustest.

Kas jalgpall võiks põhimõtteliselt samamoodi toimida? Väga raske on seda ette kujutada, sest võitjate selgitamine on niivõrd keskne osa selle toimimisloogikast. Jalgpalli ettearvamatus on piiratud läbi standardiseerituse, mis on omakorda tingitud vajadusest selgitada võitjaid maksimaalselt võrdsetes tingimustes ja erapooletus keskkonnas. Tulemusloogikal põhinevad spordialad on paratamatult allutatud reeglipärasusele ning saavad pakkuda piiratud vabadust vaid selles kontekstis.

Jalgpall peab tulemuspõhiselt toimima, sest võistluslikkus on mitte ainult jalgpalli välise vaatemängulisuse, aga ka sisemise kogemuse loomulik osa. Näiteks Soccerneti suvepäevadel tekitab alatasa nurinat, kui tugevad tiimid tulevad sinna võitma, selle asemel et lasta puujalgadel omavahel kembelda, aga kunagi ei võeta kuulda soovitust tulemuste arvestamisest üldse loobuda. Oleks ju ka variant niisama palli toksida ning võitjakarika asemel premeerida eriauhindadega kõige toredamaid mängijaid.

Ent lõpuks paistab ikka, et puujalgu (sh mind) ei häiri mitte vastaste spordimehelik ambitsioonikus, vaid ainult osade mängijate või tiimide liiga kõrge tase. Ka puujalad tahavad võita või vähemasti osaleda sellise tasemega võistlusel, kus võit on hea õnnestumise korral võimalik. Konkurents võidu nimel näib olevat paratamatu osa positiivsest jalgpallikogemusest.

Aga miks seda loovust üldse vaja on?

Põhimõtteliselt ei pea vabaduse ja ettearvamatuse puudulikkus tähendama, et spordiala oleks kuidagi alaväärtuslik. Tulemusspordi peamist funktsiooni ehk parimate sportlaste väljaselgitamist võimaldab see ju isegi paremini. Samuti aitab maksimaalne standardsus kaasa sellele, et ala iseloom püsib ajas muutumatuna, mistõttu on näiteks 50 aastat vanad malepartiid tänapäeval oluliselt aktuaalsemad kui 50 aastat vanad jalgpallimängud.

Jalgpallimäng on aastatega nii tundmatuseni muutunud, et ajas tagasi vaadates huvitavad meid enamjaolt vaid statistika, tiitlid ja skandaalid. Siiski pakub see piisavalt ühisosasid, et luua üldine arusaam järjepidevusest ja pakkuda pea lõputut andmebaasi kõikvõimalike rekordite ja statistiliste näitajate väljatoomiseks.

Rula puhul on ala muutumise kiirus palju äärmuslikum ja killustunud, isegi sõidupinnad on lühikese ajaga pea tundmatuseni muutunud ning ala areneb mühinal edasi, kümnetesse eri suundadesse korraga. Sellises olukorras jääb järjepidevus puhtalt meenutuste, legendide ja müütide tasandile ning igasugune otsene võrdlus minevikuga muutub mõttetuks. Tulemuskesksetel spordialadel tähendaks see probleemi.

Reeglipärasusega kaasnevad spordiala jaoks ka selged institutsionaalsed eelised, sest see sobitub üleüldiste ühiskondlike trendidega bürokratiseerumise suunas. See lihtsustab ala püramiidi loomist ja pakub turvalist reklaamipinda sponsoritele. Sellist keskkonda on oluliselt lihtsam tsentraalselt kontrollida ja suunata – iseasi kui positiivne see üldiselt on, aga kahtlemata pakub see ala arendamiseks lisavõimalusi.

Samas aga võib ka hoopis vabaduse suurem roll aidata spordiala edasi arendada, kui katseeksitusmeetodil jäetakse uuendustest sõelale kõige kasulikumad. Samuti näib mõistlik eeldada, et tõeline ettearvamatus on mingil määral oluline ka publikuhuvi jaoks. Eriti, kui see ettearvamatus lähtub mingil määral publiku seast ning fännid tunnevad end otseste osalistena, mitte kõigest tarbijatena.

Et maailmas ei ole ühtegi professionaalset kulli ja kirja viskajat, on piisavaks näiteks sellest, et igasuguse juhuslikkuse eemaldamine ei muuda üht tegevust inimestele köitvaks. Pole ka oodata, et malefännid kunagi oma lemmikutega kaasa reisiks ja nende igale käigule massiliselt kaasa elaks. Spordialasid on küll võimalik muuta köitvaks ka muude vahenditega, aga siiski näib selge, et jalgpallgi kaotaks olulisel määral oma vaatemängulisust, kui selle prognoosimatud irratsionaalsed elemendid eemaldada.

Ning lõppude lõpuks rikastab kõrgem vabadusaste ka jalgpallimängu kui sellist, võimaldades sirguda mängijatel keskkonnas, mis soodustab loovaid ja ettearvamatuid lahendusi ja lähenemisi. Kunstnikutüüp on jalgpalliplatsil jäänud üsna haruldaseks liigiks, kuid tihtipeale on ikkagi just nemad edukates võistkondades selleks asendamatuks lüliks, mis võib kogu ründemängu tiksuma panna.

Jätan siia lõppu tükikese Andres Musta paari aasta tagusest loost, kus ta kirjeldas suurepäraselt loovuse probleemi Saksamaa jalgpallisüsteemi näitel:

Kickeri arutelupaneeli esimeses osas teeb pikaajaline treener Hermann Hummels, maailmameister Mats Hummelsi isa, väga võimsa, kujundliku ning probleemi tuuma tabava kokkuvõtte: "Meil on põhjust taga nutta tänaval jalgpalluriteks sirgunud mängijate järele. Just sellises keskkonnas sirguvad isiksused," ütles Hummels ning selgitas, "tänavajalgpalli parimaks omaduseks on täiskasvanute puudumine."

Kogu lugu viie lausega

Mängudele on iseloomulik pinge reeglite ja loovuse vahel. Vabadus seisneb David Graeberi järgi justnimelt selles pinges inimese vaba loovuse ja nende reeglite vahel, mida see loovus ise toodab. Jalgpallimängus domineerib reeglipärasus loovuse üle, mis on tulemusspordi puhul tüüpiline, sest võitjate selgitamise vajadus nõuab ala ulatuslikku standardiseerimist. Suhteliselt madal vabaduse ja ettearvamatuse määr pakub ka mitmeid plusse, mis aitavad ala arengule kaasa. Samas aga muudab jalgpalli täiendav standardiseerimine seda mitmes mõttes vaesemaks, mis väljendub muuhulgas kunstnikutüüpi jalgpallurite nappuses.

Kirjandus

Graeber, D. (2016 [2015]). The Utopia of Rules. On Technology, Stupidity, and the Secret Joys of Bureaucracy, Melville House, New York.