Suur jalgpall tekitab sügavaid tundeid. Armastus ja vihkamine nende seas. Õhtuses Meistrite liiga finaalis kohtuvad Dortmundi Borussia ja Madridi Real ehk kaks vastaka mainega klubi. Romantiline vutikants ja kõikvõimas vallutaja. Või on säärased hinnangud 2024. aasta kevade seisuga ebatäpsed?

• Borussia boss Terzic: meid ei huvita, et Real on favoriit
• Schlotterbeck: Reali imelise ründeliini peatamise valem on meil selge!
• Julian Brandt manitses Borussiat: harukordses olukorras tuleb olla nagu käsn!

Tennisist Rafael Nadal on Reali suur fänn, tõeline madridista. Kui tema oma tähelendu alustas, oli Šveitsi džentelmen Roger Federer juba orbiidil, kus kogu maailm tema filigraansust imetles. Äkilisema stiiliga Nadal pakkus teistsugust lähenemist ja tennisesõprade seas tekkis selge lõhe – ühed eelistasid Nadali, teised Federeri.

Kusjuures nende tagumiste silmis oli Nadal tõeline antikangelane, sest ohustas etaloni. Federeri stiili, kus tennis näis kõige elegantsema ja kaunimana. Mida kauem kahe kange vastasseis kestis, seda malbemaks see muutus. Nadali antikangelase kuvand taandus ja on praeguseks kadunud.

Kui Nadal mängis esmaspäeval Alexander Zverevi vastu oma Prantsusmaa lahtiste avaringikohtumist, mille osas kõik said aru, et see võib olla turniiri 14-kordse meistri viimane mäng sel võistlusel läbi aegade, olid tribüünil kohal tiitlikaitsjad Novak Djokovic ja Iga Swiatek ning Hispaania uus esireket Carlos Alcaraz. Tšempionid tunnustasid neile eelnenud tšempionit.

Sarnaselt Nadaliga on viimaste aastatega muutunud ka tema lemmikklubi Madridi Reali kuvand. Eks jalgpall vajab alati ka antikangelast, aga Reali kunagise koha on hõivanud naftarahadega ülespumbatud Pariis Saint-Germain ja Manchester City. Just need kaks jõudu, kellel ühel Meistrite liiga endiselt vallutamata, aga teine viimaseid tunde tiitlivaldaja staatuses, on kaasaja jalgpallis üksused, kelle vastu olla on popp.

• Mister andis Wembley'l monoetenduse ehk Ancelotti tuli, nägi ja ütles
• Modric, Carvajal, Kroos ja Nacho võivad tõusta kõigi aegade kõige-kõigemaks

Reali pidev võitmisvõime tekitab kadeduse, pahameele ja viha asemel nüüd hoopis rohkem imetlust. Et kuidas nad ikka ja jälle suudavad keerulisest olukorrast, viimati poolfinaalis Müncheni Bayerni vastu, võidu välja võluda.

Nagu peatreener Carlo Ancelotti eile sõnas: "Meie klubis peitub midagi erilist. Ma ausalt ei oska öelda, mis täpselt, aga kindlasti pole need viimaste hetkede võiduväravad juhus. Võib-olla on see eriline asi meie ajalugu või kvaliteet või iseloom. Või midagi muud. Aga see pole juhus." See salapärane miski on üks põhjus, miks Reali imetletakse.

Bellingham ja Vinicius kui Reali maine uuendajad

Teine on praegune mängijate valik. Luis Figo eest aastal 2000 Barcelonale makstud 60 miljonit eurot avasid Galacticote ajajärgu. 2001 maksti Juventusele Zinedine Zidane'i eest 73,5 miljonit, 2002 Milano Interile Ronaldo eest 45 miljonit ja 2003 David Beckhami eest Manchester Unitedile 37,5 miljonit. Reali plaan rivaalid toore rahaga laiaks litsuda tekitas nende suhtes sügava antipaatia. Nende altminekuid tähistati kui võite.

Uus superstaaride ostmise laine vallandus 2009. aastal, kui Kaka, Karim Benzema, Cristiano Ronaldo ja Xabi Alonso eest käidi ühel suvel välja 226 miljonit eurot. 2013 osteti 100 miljoni eest Gareth Bale ja 2014 76 miljoni eest James Rodriguez. Nimed olid uued, aga stiil oli sama – ränga raha eest osteti end juba superstaarina tõestanud jalgpallureid.

Suurt raha kulutab Real ka praegu, sest Jude Bellinghami eest käidi mullu suvel välja 103 miljonit. Aga esiteks ei ole see enam erandlik käitumine, vaid sarnaseid üleminekuid lubavad endale ka teised tippklubid. Ning teiseks sümboliseerib nii Bellingham, aga ka teised Reali viimase aja täiendused (Vinicius, Rodrygo, Edouardo Camavinga, Aurelien Tchouameni) nooruslikkust ja töökust.

Bellingham ja Vinicius on jalgpallurid, kelle mängu on ju võimatu mitte nautida. Bellingham on aktiivselt tegelemas moodsa aja nr10 rolli defineerimisega ning Viniciuse virtuooslikkus on ekstraklassist. Just need kaks mängijat sisustavad praegu Reali avalikku kuvandit, mis on ilmselt parem kui kunagi varem sel aastatuhandel.

Ja seda vaatamata tõigale, et just Reali president Florentino Perez oli kolm aastat tagasi Euroopa jalgpalli solidaarsuse uppi lükata ihanud, aga nüüdseks õnneks surmatud Superliiga-idee autor ja peamine tagant nügija. Ancelotti juhendatud Reali, mis kombineerib Bellinghami ja Viniciuse nooruslikkust Luka Modrici ja täna klubijalgpalli lahkumisetenduse andva Toni Kroosi kogemustega, on võrratu vaadata. Ja see vaatepilt varjutab Perezi sigadused.

Kokteilimeister Terzic miksib päraseid komponente

Real on 14-kordne Euroopa meisterklubi, kusjuures finaalides erakordselt edukas. Nad on kaotanud vaid kolm Meistrite liiga finaali (1962, 1964, 1981) ja võitnud kaheksa eelmist, kus nad osalenud. Borussial on vastu panna vaid kaks finaali – 1997 alistati Juventus tänu Karl-Heinz Riedle ja Lars Rickeni väravatele 3:1, 2013 kaotati sel samal Wembley'l 1:2 Müncheni Bayernile.

Kui tõmmata Euroopas joon, mille ühele poole jäävad absoluutsed tippklubid, kusjuures lisaks sportlikule edule tuleb võtta arvesse ka klubide majanduslikku võimsust, siis mahub Borussia napilt sisse. Tiitleid on neil vähevõitu, aga üksusena on nad Saksamaal selge number kaks Müncheni Bayerni järel. Nad teevad asju teisiti kui enamik absoluutseid tippe, aga see ei neil poleks võimu, jõudu ja raha. On küll.

Ent Borussia ei kuluta seda nii nagu Real või Manchester City või PSG, vaid eelistab tegeleda jalgpallilise alkeemiaga. Nad korjavad kokku ülejäägid (praeguses kooseisus näiteks Mats Hummels, Niklas Süle, Marcel Sabitzer ja Jadon Sancho) ja lisavad sinna noori talente (Ian Maatsen, Karim Adeyemi).

Saadud segu blenderdatakse kokku kodukandi jalgpalliraudvaraga (Niclas Füllkrug, Marius Wolf, Julian Brandt) ja nopitakse siit-sealt veel miskit juurde (Nico Schlotterbeck, Julian Ryerson). Kogu seda kokteili serveerib jalgpallisõpradele väga väheste kogemustega peatreener Edin Terzic. Ent tulemuseks Meistrite liiga finaal. Voila!

Borussia identiteedi ülioluline osa on ka nende koduks olev Westfalenstadion ja seal asuv Kollane sein ehk otsatribüün nimega Die Gelbe Wand. Kuna Saksamaal ei luba seadus jalgpalliklubide erastamist, vaid nende enamus peab kuuluma kogukonnale, on side fännide ja meeskonna vahel teistsugune kui Inglismaal, Itaalias, Hispaanis või Prantsusmaal.

Borussiat imetletakse ja armastatakse, sest nende pakutav jalgpallikokteil sisaldab mitmeid ebatraditsioonilisi, kohati suisa pöörasena tunduvaid komponente, ent on sellele vaatamata edukas, tähtis, oluline, kõnetav ja kuulus.

* * *

Kas peale jääb alati armastatud Borussia või viimasel ajal armastatuks kerkinud Realm, selgub õhtul Wembley staadionil. 69. Meistrite liiga finaal Dortmundi Borussia – Madridi Real algab Wembley staadionil laupäeval Eesti aja järgi kell 22. Otsepilti näitab TV3 Sport Extra.