Prantsusmaa on viimase 10 aasta maailma edukaim jalgpalliriik. 2014 MM-i veerandfinaal, 2016 EM-i poolfinaal, 2018 MM-tiitel, 2021 EM-i 1/8-finaal, 2022 MM-finaal, 2024 EM-poolfinaal. Nii eeskujulikku seeriat pole ühelgi teisel meeskonnal. Kodune olümpiavõit passinuks lisandiks oivaliselt, aga jäi serveerimata.

Kui normaalaja lõpus suutis Prantsusmaa Hispaania 3:1 edu kinni tikkida, siis lisaajal oli vastane ikkagi parem ja võitis 5:3. Lõpuvile järel tühjenes Parc des Princes sama ruttu kui Stade de France kaheksa aastat varem, kui Prantsusmaa kaotas koduses EM-finaalis Portugalile. Simman asendus masendusega, millest tõtati eemale kui pidalitõbisest.

Sest olgu see olümpiaturniir meeste jalgpallis, mis ta on – ning ta pole suures plaanis eriti midagi – siis koduplatsil kaotatud olümpiafinaal teeb haiget igale sportlasele. Suur ja kaunis õnnestumine oli ju nii lähedal, aga jäi püüdmatuks. Ning Prantsusmaale oleks seda kulda olnud väga vaja mitte ainult jalgpallile, vaid tervele olümpiale mõeldes.

Nimelt maksab olümpiamängudel reegel, et võõrustaja medalisaak on nende tavapärasest oluliselt rikkalikum. Prantsusmaagi alustas Pariisis võimsalt ja esimese nädala lõpuks oli neil koos kahekohaline arv kuldmedaleid, ent seejärel neid enam sama hoogsalt lisandunud ei ole.

Näiteks meeste 3x3 korvpalli finaalis kaotati lisaajal imeviske sopsanud Hollandile, meeste käsipallikoondis suutis veerandfinaalis viimase 13 sekundiga Saksamaa vastu kaheväravalise edu käest anda. Mõlemad kuulusid kullapretendentide sekka, ent ei suutnud nii enda kui ka publiku jaoks oodatud tulemust ära teha.

Kindlasti oli see kõik Thierry Henry juhendatud Prantsusmaa olümpiakoondisele väga hästi teada ja niigi suur surve – milline sportlane ei ihkaks kodupubliku ees olümpiavõitjaks tulla? – seeläbi veelgi suurem. Kui meeste jalgpalli jaoks on olümpia suhteliselt suvaline võistlus, siis seal osalevatele mängijatele mitte.

Nemad pühenduvad jäägitult eesmärgile ja olümpiakuld, mida kaunistas Prantsusmaa fännide poolt enne avavilet lahti rullitud tifot, tähendaks maksimaalset õnnestumist. Kaunis tifo polnud kaugeltki ainuke atribuut, mille Prantsusmaa meeste jalgpallikulla püüdmise nimel Parc des Prince'i staadionile kohale tõi.

(Spordi)etenduse algust tähistavat tseremoniaalset kolme koputust saabus tegema legendaarne treener Arsene Wenger ja "Marseljees" kaikus võimsalt nii mängu eel kui ka ajal, mil seda mitmel puhul meeskonna ergutamiseks lauldi. Prantsusmaa andis endast igal moel kõik, et meeste jalgpallikuld koju jätta.

11. minutil tundus, et plaan toimib oivaliselt, sest Hispaania väravas seisnud Arnau Tenas pudistas ootamatul kombel sisse Enzo Millot pealelöögi, mille xG tillukesem kükitavast mannaterast. Prantsusmaa juhtis ja enamik Parc des Princes'i staadionil viibinuid hakkas juba õhtust võidupidu kavandama.

Aga Hispaania vastas kiiresti. FC Barcelona mängija Fermin Lopez viigistas 18. minutil ja viis seitse minutit hiljem Hispaania juhtima. Möödus veel kolm minutit, kui Alex Baena vinditas sihile karistuslöögi. Prantslaste võidupeoplaanid tühistati, aga mõni tuhat areenil viibinud Hispaania toetajat asusid neid koostama.

⚽️ HALF-TIME

🇫🇷 France 1-3 Spain 🇪🇸

MASSIVE team-talk needed from Thierry Henry!!!#Olympics2024 #Paris2024 pic.twitter.com/sLTr05CpLY — beIN SPORTS (@beINSPORTS_EN) August 9, 2024

Teine poolaeg kulges eeldatud võtmes. Hispaania toimetas kaitsest lähtuvalt ja Prantsusmaa proovis seda lahti muukida. Manu Kone tabas 57. minutil pealöögiga latti ja 72. minutil tegi Tenas sama mehe vastu väga hea tõrje. Kuigi kohati paistis, et meeskond enam ei usu, siis publik uskus ja kannustas omasid häälekalt.

79. minutil jõudiski Prantsusmaa sihile, kui terava karistuslöögi suunas võrku Maghnes Akliouche. Tagaajajates tärkas lootus, eduseisu kaitsjates aga ebakindlus. Hispaania passiivsus karistati ära 90. minutil, kui Prantsusmaa kasuks määrati VAR-sekkumise järel penalti, mille Jean-Philippe Mateta kindlalt realiseeris.

Normaalaja draama polnud lõppenud, sest lisaminutite jooksul tabas prantslastele penalti kinkinud Benat Turrientes latti. Kuuest väravast enamat normaalajal seekord ei nähtud, ent väike paus mõjus kosutavamalt Hispaaniale, sest 100. minutil lõi Sergio Camello kena kombinatsiooni lõpetuseks 4:3.

Lisaaja teisel poolajal surus Prantsusmaa nii nagu oskas, aga Hispaania kaitse pidas nüüd paremini kui normaalaja lõpus. 120+1. minutil pääses Camello üksinda plehku, lõi 5:3 ja kindlustas Hispaaniale nende ajaloo teise olümpiavõidu.

🇪🇦🥇OFFICIAL: SPAIN DEFEAT FRANCE TO WIN GOLD IN MEN’S OLYMPIC FOOTBALL!

🏆 EURO 2024 champions
🏆 U-19 EURO 2024 champions
🏆 U-19 Womens EURO 2024 champions
🥈 U-21 EURO 2023 finalists
🥇 U-23 Olympics winner pic.twitter.com/WD6qLCZd5t — CentreGoals. (@centregoals) August 9, 2024

* * *

Jalgpallis harjumuspärast fännide eraldamist – ühe toetajad ühes ja teise omad teises otsas, sest muidu läheb asi käest ära – jalgpalli olümpiafinaalis ei praktiseeritud. Fännid istusid mitmel pool läbisegi ja said väga kenasti hakkama. Mõlemad elasid kaasa omadele, mitte ei kiskunud tüli.

Eks olümpiamängude õhkkond olegi Euroopa jalgpallistaadionitel valitsevast täiesti teistsugune. Lisaks ei müüda võistluspaikades alkoholi, mille tulemusel ihkab areenidel viibiv publik vaadata sporti, mitte tegeleda kõrvalisega.

* * *

Veel üks olümpiaturniiri eripära on, et selle järel puudub igasugune põhjus rääkida tiimide edasisest perspektiivist ja tulevikust, sest need meeskonnad lõpetavad käesolevaga oma eksistentsi. Nende tee saab otsa, neil pole tulevikku. Miks nii?

Esiteks on olümpiameeskonnad eksprompt-projektid, mis pannakse kokku vastavalt võimalustele, mitte vastavalt vajadustele. Teiseks peetakse järgmine U23 meeskondadele mõeldud võistlus Los Angeleses 2028 ehk alles nelja aasta pärast. Praegused osalejad seda võistlust enam ei mõjuta. Nende olümpiateekond on läbi.

* * *

Hispaania võit lõpetas Euroopa 32-aastase olümpiakullapõua. 1992. aastal Barcelonas tuli olümpiavõitjaks Hispaania, kelle ridadesse kuulusid praegused tipptreenerid Pep Guardiola ja Luis Enrique. Vahepealsed seitse olümpiakulda võitsid Nigeeria (1996), Kamerun (2000), Argentina (2004 ja 2008), Mehhiko (2012) ja Brasiilia (2016 ja 2021).

Nüüd kuulub olümpiakuld pika pausi järel taas Euroopa meeskonnale, aga erinevalt 1992. aasta Barcelona avatseremoonial oma võrratute lauludega maailma lummanud Sarah Brightmanist ja Montserrat Caballest ei suutnud Pariisis sama teinud Celine Dion kodumeeskonda võiduni laulda.