Müügimees, raamatupidaja, tisler ja nii edasi. Selliseid loetelusid tehakse ikka vutimeeste ametitest, kui kääbustega kohtutakse. Ent millele on rajatud maailma kõige halvema vutikoondise mäng? Kuidas püüab San Marino edu saavutada?

San Marino on FIFA edetabeli põhjal maailma kõige kehvem jalgpallikoondis, sest pingereas hoitakse viimast, 211. positsiooni. Eesti on samas rivistuses 110. kohal. Täna õhtul kell 21.45 minnakse 34 000 elanikuga riigi põhjaosa katvas ja mäeriigi madalaimas asulas ehk Serravalles omavahel vastamisi.

Kui Eesti koondis koosneb professionaalsetest vutimeestest ning meie jalgpalliajalool on muuhulgas ette näidata 2011. aastal EM-finaalturniirile pääsemise nimel play-off'is mängimine, siis San Marino vutil on võite vähe. Ainult üks! 2004. aastal alistati maavõistluses 1:0 Liechtenstein. Ülejäänud 190 kohtumisest, mis alates 1990. aastast on peetud, on teenitud vaid seitse viiki. Viimati möödunud kolmapäeval Seišellidelt. 2014. aasta sügisel aga ka Eestilt. Kõik muud mängud on nad kaotanud.

Sedavõrd nukker statistika peab mõistagi ka meeste enda jaoks olema rusuv ja kurnav. Suur osa San Marino koondislastest ei ole oma karjääri jooksul kunagi koduriiki esindades ühtki mängu võitnud. Millisena näevad nad aga ise oma rolli maailma jalgpallis?

"Arvan, et nagu teised väikesed jalgpalliriigid, omab ka San Marino selget kohta jalgpallimaailmas," ütleb Soccernet.ee-le nende peatreener, 54-aastane Fabrizio Costantini, kes igapäevaselt töötab mööblivaldkonnas.

"Oleme osa jalgpalliperest ja oleme näidanud mitmel korral, et ükskõik kellega vastamisi läheme, me alati mängime nende vastu ja anname lahingu. Meie lootus on areneda - aeglaselt, aga järjepidevalt ja jõuda lähemale meeskondadele, kes on meile sarnasemad, aga meist veel veidi kaugemal," filosofeerib ta.

Kuigi vaid kaheksal korral oma 32-aastase ajaloo jooksul on San Marino koondis suutnud kaotust vältida, siis see ei tähenda, nagu nad ei tahaks või püüaks võita. Vastupidi. Nende mõttelaad on alati läbinisti positiivne, sest teisiti poleks lihtsalt mõeldav.

Costantini: "Nagu igas teises mängus, mida mängime, ei lähe me kunagi väljakule mõttega, et meil pole võimalust võita. Teame alati, et meil tuleb mängida ja peame selles olukorras mängima oma parima vääriliselt.

Kui alles Eestis kohtusime ja 0:2 kaotasime, mängisime tegelikult teisel poolajal väga võrdselt. Mängijad on rõõmsad, et saame osaleda sellistes duellides. Meie lähenemine on alati postiivne, aga peame olema alandlikud ja austavad, sest näeme ka asjade reaalset külge. Ent võistkond on valmis ega karda midagi."

Kuidas püütakse tulemusi?

San Marino koondis mängib üldiselt 3-5-2 asetuses, kus keskkaitsjate ees patrullib üks alumine poolkaitsja, kelle ees on kaks liikuvamat keskväljameest. Rünnakul on samuti kaks meest, sest kogu mänguplaan on üles ehitatud madalale kaitseblokile ning palli saades viiakse see kiirelt kas kaitsjate või väravavahi poolt pikkade söötudega ründajatele, kes peavad selle säilitama, et löögile jõuda.

Neid hetki, kus San Marino saab ise palliga mängida, on imevähe. Nende keskmine pallivaldamisprotsent oma kohtumistes on vaid 28. Maast söödumängu harrastatakse üksnes juhul, kui vastane survet ei avalda.

Kui San Marinole ruumi jätta, on nad seda varmad kasutama ja vabu tsoone kiirete, sirgjooneliste passidega otsima. Kuna ründajad on harjunud mängima selg ees värava poole, on neil käpas pallide tagasi ja äärtele jagamine. Peamine deviis on Soccernet.ee taskuhäälingulik ehk kui pikk ette pannakse, minnakse kohe ise järele ja püütakse vastane eksima sundida, kui ise palli ei võideta.

Üldisem kaitsetegevus on rajatud aga väga madalale ja kompaktsele meeskondlikule tegevusele. Kuigi sellise teguviisiga ei tohiks vastastele palju võimalusi tekkida, siis reaalsuses ollakse väga haavatavad eelkõige äärtelt. Diagonaalsöödud nurkadesse ja kombineeriv jalgpall äärtel on asjad, millega San Marino ei kipu kuidagi toime tulema.

Kaitsjatel on tihtipeale probleeme üks-üks olukordade ja nende selja taha minevate söötudega. Palju "taskuid" jäetakse ka liinide vahele, mida oskuslikumad vastased üsna hõlpsalt ära suudavad kasutada.

Nõrgemale võistkonnale omaselt väärtustatakse väga standardolukordi, mille teenimisel viiakse vastase karistusalasse suured jõud. Kõige tihedamini rünnatakse tsenderdustega esimest tsooni, kuhu mängijad suunduvad üsna lihtsakoeliste liikumistega.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et maailma kõige kehvem koondis mängib umbestäpselt nii, nagu stereotüüp nõrkade satside puhul ette näeb: tuleb olla madalalt "kaitses kõva", palli võitmisel see kärmelt ette viia ning igasse seisva palli olukorda suhtuda äärmise põhjalikkuse ja lugupidamisega.

Stereotüübist eristab San Marinot aga näiteks see, et hoolimata pidevatest allajäämistest, ei olda erilised lõhkujad. Vigu tehakse vastasega tihti sama palju. Lisaks ollakse suhteliselt kehvad õhuvõitlustes, võites vaid 38% neist duellidest. Eelarvamust murrab aga ka tõsiasi, et kuigi võistkondlikult on õnnestumisi vähe, siis palliga ollakse tegelikult individuaalselt heal tasemel - San Marino triblingutest lähevad läbi enam kui pooled katsed ehk tehnilist oskust neile jagub ning vastupidist eeldades võib omale valusalt näppu lõigata.

Kui tahta aga San Marino maha murda, tuleb olla nende vastu intensiivne. Hooga peale minnes on suur tõenäosus edu saavutada, sest mängu algustes kipuvad nad omale üpris palju väravaid laskma.