Kuidas saab jalkafänn töölt tulema, kui koondisel on samal ajal mäng? Kuidas tööajal välismaale lemmikuid toetama pääseb? Legendaarsel Papal oli selleks tööandjaga lepingulisas erikokkulepe, Žurawskil aga toimib kõik ka ilma kirjaliku kinnituseta, kirjutab veebruarikuu Jalka.

"See oli üheksakümnendate aastate keskel, kui ütlesin tööl, et Eesti koondise mängupäeval ma lihtsalt ei tule tööle!"meenutab tuntud kokk Frank Kolde, kes vutiilmas on tuntud Papana. "Et no okei – hommikul võin ju läbi astuda, aga siis lähen mängu vaatama. Õnneks käisin tööl graafiku alusel ja see andis võimaluse tööaega sättida. Tööandja oli väga mõistlik ja me tegime lepingulisa, mille kohaselt oli mul Eesti A-koondise kodumängu päev vaba."

"Paari kodumängu järel täiendati seda lepingupunkti ja anti ka mängupäevale järgnenud päev vabaks," muigab Papa. "Kuna olin tol ajal alkoholiga sina peal, siis järgmisel päeval pärast mängu ma väga pädev töömees polnud. Köögis pead ikka selge peaga olema."

Kuigi mängud toimusid läinud sajandi viimasel kümnendil Kadrioru staadionil ja puuduva valgustuse tõttu päevasel ajal, läksid mängujärgsed "arutelud" Papa sõnul alati käest: "Jalgpallifännil on väga lihtne: kui võistkond kaotab, jood kurvastusest, kui võidab, siis rõõmust. Kusjuures tol ajal olid viigid ka kõvaks sõnaks. Nii ütlesingi tööandjale, et järgmine päev peab ka vaba olema."

Papa ei mäleta, et tema nõudmiste puhul oleks jutuks tulnud vallandamine: ju oli teda ettevõttele vaja. Pealegi polnud töögraafiku muutmine kuigi keeruline, sest mängukalender oli enamasti ligi pool aastat ette teada ja inimesed said asjast aru. Muidugi käis asja juurde ka aasimine.

"Meid peeti ... no eks me olimegi natuke haiglased inimesed," naerab Papa, kelle sõnul on ta näinud ka seda aega, kui restoranis Troika oli tööl kari jalkafänne ja kui saabus mängupäev, oli õhus tõsine küsimus – kes tööle jäävad? "Eks seda lõõpimist ja ilkumist oli, sest eriti tollal oli jalgpallifänn üks kummaline olend. Praegu on staadion täis, mis on normaalne, aga kui me Soomelt Kadriorus 0:7 sauna saime, siis ma võiksin seal abitribüünil olnud seitse fänni nimeliselt üles lugeda!"

Et kolleegid tema kättevõidetud õigustega libedamalt lepiksid, õhutas Papa oma paarilist endale ka hobi välja mõtlema: "Mu paariliseks oli siis üks nõukaaegse mõtlemisega vanem daam, kellel oli igasugu asjade kinnituseks kangesti paberit vaja. Talle oli tähtis töötada siis, kui paber seda kinnitas. Me tekitasime selle paberi, et tal midagi öelda poleks.

Ütlesin talle, et sa võid ju siia oma kudumisringid ka kirja panna! Kui sul aga mingit hobi pole, mõtleme selle välja ja mina võin siis sinu eest tööl olla. Aga seda ma talle rõhutasin, et kuna mina olen oma nõudmistega enne välja tulnud, siis Eesti koondise mängu puhuks on vabadeks päevadeks eesõigus minul ja siis pead sina tööle tulema."

Välisreisi tarvis võeti puhkus

Taasiseseisvunud riigi vutikoondise esimesel kümnendil oli reisimisega kitsas käes. Eelkõige takistas rahapuudus. Papa meenutab, kui Valgevenesse mindi läbi Vilniuse, kust edasiliikumiseks hakati hääletama. Sihtkohta jõudmiseks mõeldi välja igasugu marsruute ja kombineeriti rahaga. Tänapäeval on inimeste ootuseks otselend ja kui seda pole, võib sõiduhimu raugeda.

Välisreiside puhuks – kui neid endale rahaliselt lubada sai – võttis Papa tavaliselt puhkuse. Ühel korral õnnestus tal aga töö ja hobi ühendada.

"Meenutan hea sõnaga oma tööandjat AS Restorit, kelle restoranis Teater töötasin," räägib Papa. "Suutsin neile selgeks teha, et mina ja üks kelner peame Viini saama, kuna peame nägema, kuidas välismaa restoranid ja kohvikud töötavad. Tegelikult oli reisi sihiks muidugi Eesti koondise valikmäng Austriaga, mida ma Restori juhile Arsi Koogile ka ausalt ütlesin. Aga selle kõrvalt külastasime usinasti kohalikke söögikohti ja nad maksid osa meie kuludest kinni! Meile vormistati komandeering! Ma käisin 1997. aastal komandeeringuga jalgpalli vaatamas! Olen tegelikult igal oma jalgpallireisil suure huviga käinud söögikohtades ja igal pool on mind ka kööki lastud, mis minu jaoks on eriti põnev. Ainult üks kord ei lastud mind kööki: see juhtus 2004. aastal Krasnodaris, kui olime ostnud hulgaliselt vähke ja palusime neid meile küpsetada."

Papa sõnul on Eesti koondise fännil iga kahe aasta tagant üks väga tähtis päev: loosimine. Vaheldumisi toimuvad MM- ja EM-valikgruppide loosimised selgitavad, kellega peab Eesti koondis kokku minema. Fännid, kes soovivad oma lemmikuid minna toetama võimalikult paljudesse välisriikidesse, vaatavad loosimise tulemusi teise pilguga. Eelkõige huvitab neid, kui taskukohaseks ja logistiliselt lihtsaks valikgrupp osutub.

"Nüüd on selline kord, et võõrsil ja kodumängud toimuvad paaris ja ajaliselt nii lähedal, et on suur tegu, kuidas näiteks võõrsilt mängult õigeks ajaks kodumängule jõuda," seletab Papa. "Sellepärast loodadki, et saaksime vastasteks palju naabreid. Praegune süsteem on fännidele logistiliselt väga raske. Ma ei vaata, kas valikgrupp on meile jõukohane ehk siis mängitav, vaid mind huvitab esmajoones, kas ta on sõidetav.

Meil näiteks seekord isegi vedas, aga vaata Läti valikgruppi: ühes otsas on Island ja teises Kasahstan! Hea on see, et välisreisid on meie fännide jaoks viimase kümmekonna aasta jooksul rahaliselt kättesaadavamaks muutunud. Muidugi on lihtsam sõita ka odavlennufirmadega, mida vanasti üldse polnud: siis logistasid bussiga mööda Euroopat, kus oli sada piiri vahel, ja igasse riiki pidid viisa hankima."

Käib tööl ja staadionil, nagu ise tahab

Tuntud vutifänn Žurawski on oskustööline, kes käib Eesti koondisele kaasa elamas kodus ja võõrsil. Lisaks valikmängudele käib ta rahvusmeeskonda piiri taga kannustamas ka tavalistel maavõistlustel. Ükski tema sõit pole jäänud töö taha.

"Mul on väga hea kontakt ülemusega, kes on õnneks ka ettevõtte omanik, ja saan endale ise töögraafiku teha," selgitab Žurawski. "Kunagi päris alguses oli teemaks, et aasta alguses on loosimine ja siis saan öelda, millal mind pole. Aga hiljem lõi ülemus ka maavõistluste puhul käega – käin ära, kui tahan. Itaalias Modenas käisin 2011. aastal ära nii, et ülemus sai alles pärast jutu sees teada, et mind nädal aega tööl polnudki. Kui tööl kõik sujub, siis pole ülejäänu kellegi asi."

Tänapäeval peetakse kodumängu hilja õhtul ja selleks puhuks ei pea Žurawski vaba päeva võtma, aga temagi tõdeb, et probleeme on järgmisel päeval töölejõudmisega: "Kui me Hollandiga 2:2 mängime, siis kuidas sa lähed kohe magama? Olen selleks puhuks varakult kõiki tööl hoiatanud, et võibolla ma järgmisel päeval tööle ei tule."

Žurawski, kelle enamik kolleege on venelased, tõdeb, et tema on kollektiivis ainuke vutifänn, kes ka ise staadionile kohale läheb. See asjaolu teeb talle rõõmu, sest siis puuduvad ka konkurendid, kes samu hüvesid taotleks.

Samas kadestavad teda paljud teised Eesti koondise fännid, keda pole sellise töökoha ja ülemustega õnnistatud. Žurawski mõistab neid täielikult: "Ma ei saa aru, kui keegi ütleb, et peab töö juures küsima! Mõnigi sõber on küsinud, kas ma käin tööl või lasteaias? Kui mul näiteks reedel kopp ette tuleb, lähen töölt lihtsalt minema.

Ma ise ka kadestaks ennast, kui töötaksin mujal ja poleks sellist kokkulepet, mis võimaldaks niimoodi ära minna. See on oluline just maavõistluste puhul, mis võivad kalendrisse tekkida ootamatult. Minu headeks kaaslasteks vutikoondise reisidel ongi need fännid, kes käivad vahetustega tööl ja saavad ise aega planeerida."

Žurawski usub, et temagi saaks kirjaliku lepingu, mis tagaks talle õiguse Eesti koondise mängu minna vaatama, aga selleks pole lihtsalt vajadust. Suuline leping on sama hea kui kirjalik. Isegi kui tal oleks tööandja, kes teeks talle takistusi, leiaks Žurawski ikka võimaluse, kuidas haiguslehe või muu sellisega oma tahtmine saada.

"Kui töö juures hakataks mulle nii-öelda keerama, siis kindlasti hakkaksin uue töökoha suhtes ringi vaatama – see on põhiasi, miks ma seal olen!" põrutab Žurawski, kes on koondist toetanud alates 1992. aasta esimesest mängust alates. Tõsi, vahele tuli paar aastat, kui jalgpall millegipärast ei tõmmanud, aga nüüd üritab ta ära näha peaaegu kõik kohtumised.

"Mul pole põhimõtet, et pean kõik mängud ära nägema, aga vastavalt võimalusele proovin kohal olla," räägib ta. "Eks loeb ka riik, kus mäng toimub, ja muidugi seltsielu, mis vutifännidega on hea. Mängu järel on sageli masendus ja paljud lubavad pärast kaotust, et enam nad ei tule. Aga lõpuks on kõik lennukis!"