Täna, 1. juunil tähistab Soccernet.ee oma 20. sünnipäeva. Palju õnne meile! Selja taga on pikk-pikk teekond ...

Kõik algas 2001. aastal Soccerneti foorumist. Seal kohtunud jalgpallisõbrad lõid üsna kiirelt jalgpalliklubi FC Soccernet, mis mängib tänaseni Eesti meistrivõistlustel neljandas liigas. Soccernet.ee portaali sünniks peame aga just 20 aasta tagust lastekaitsepäeva, kui algas jalgpalliuudiste vahendamine. Seega oleme tervelt ühe päeva vanem kui Eesti rahvusstaadion A. Le Coq Arena, mis avati ametlikult 2001. aasta 2. juunil MM-valikmänguga Hollandi vastu.

Minust sai Soccerneti kogukonna liige 2006. aasta jaanuaris, kui liitusin sõbra (ja hilisema Soccernet.ee välismaa toimetuse juhi) Tanel Tursa mahitusel foorumiga. Umbes sealt alates muutus ka minu jalgpallijälgimine regulaarseks ja süsteemseks ega polnud enam juhuslik, nagu ta oli olnud alates 2000. aastast, kui läksin jalgpallitrenni ja hakkasin ühes sellega telekast vutti vaatama. Soccernet.ee toimetuse liige sai minust 2008. aasta märtsis, kui asusin kajastama Hispaania jalgpalli. Olin siis veel põhikooli õpilane.

Toona toimis portaal sedasi, et koolipoiste vahel olid ära jaotatud erinevad vastutusvaldkonnad, mille eest igaüks hoolitses siis, kui tal juhtus parajasti aega olema. Tänavu Premium liigas debüteerinud kohtunik Kristjan Lukk meenutab siiani, kuidas ta juba vanema olijana piinles minu lugusid toimetades. Ei tea, kas Lukk tegi toona nii head tööd või meeldib talle liialdada, aga praegu oma esimest lugu vaadates kartsin hullemat.

Kuna ma olen hiidlane, möödusidki minu esimesed Soccerneti-aastad peamiselt välismaist jalgpalli kajastades. Polnud lihtsalt võimalust kuskile mandrile meistriliiga mängudele sõita. Koondisematšideks võtsime sõpradega küll alatasa ette reise Tallinnasse - kust ei jõudnud peaaegu mitte kunagi puuduliku ühistranspordiühenduse tõttu mängu järel enam tagasi koju, mis tähendas järgmisel päeval koolist põhjuseta puudumist -, ent A. Le Coq Arenal sai Eestile kaasa elatud ikkagi fännitribüünilt.

Nihe fännist ajakirjanikuks toimus minu jaoks meie senise vutiajaloo suurpäeval. 2011. aasta 15. novembril EM-i play-off'i korduskohtumisel Dublinis, kus avamängu 0:4 kaotust ei õnnestunud ümber pöörata ja iirlastega lepiti 1:1 viiki, millega jäi Eesti EM-finaalturniirilt kõrvale.

Toonase Hiiumaa gümnasistina käisin esimest korda ajakirjanikuna koondise mängul mõistagi oma rahade eest. Sõitsime sõpradega autoga Riiga. Sealt lendasime Norrasse, kust omakorda Dublinisse. Kohale jõudsime viimasel hetkel ehk kui teised ajakirjanikud olid oma akrediteeringu ja muu olulise saanud kätte juba päev varem mängueelsel pressikonverentsil, tuli mul kuskilt hotellist üles leida toonane jalkaliidu meediamees Lennart Komp. Leidsin ta üles ja sain akrediteeringu kätte. Sellele järgnes aga üks suur segadus.

Esimest korda ajakirjanikuna koondisemängul, mis juhtus olema kohe ka minu jaoks esimene koondise võõrsilmäng. Mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean või kuidas asjad käivad. Mäletan, et toonane Eesti Päevalehe žurnalist Aet Süvari oli väga abivalmis ja aitas mind mõnel korral suunata, kus miski on ja kuhu minema peab. Pressitribüünile Eesti spordiajakirjanduse korüfeede vahele jõudes tundsin siirast rõõmu, kui nägin seal Vikerraadio noort reporterit Alvar Tiislerit - ta on minuvanune ja oli samamoodi uues olukorras. See teadmine, et ma ei ole üksi, tõi kaasa kergendustunde.

Mängust mäletan kõige paremini Konstantin Vassiljevi 57. minuti viigiväravat. Ma hüppasin laua tagant püsti, kaks kätt taeva poole! Sellele reageerisid iirlased, kes viskasid minu suunas pabernutsakaid - magus hetk! Mängu järel tuli pressikonverentsil kirja panna peatreener Tarmo Rüütli mõtted ja seejärel oli võimalik staadionigaraaži juurde üles seatud mixed zone'is vestelda mängijatega.

18-aastane kutt esimest korda sellises olukorras ja diktofoni ees on Ragnar Klavan, Tarmo Kink ja Joel Lindpere, kes oli enne play-off'i koondisest eemal olnud ja keda mälu järgi intervjueerisin täitsa üksinda. Oli alles kogemus! Kuna toona ei olnud ligipääs internetile kõikjal selline nagu praegu, said viimased kaks lugu Dublinist üles pandud alles päev pärast mängu, kui olin jõudnud tagasi Tallinnasse nõbude juurde öömajale, et hommikul suund kodu poole võtta.

Toona olid ikka väga teistsugused ajad. Kogu oma vaba aeg sai kulutatud sellele, et arendada Eesti jalgpalliajakirjandust, olles ise noor naga. Me kõik olime noored nagad. Kuigi aeg-ajalt saime ka mingisugust taskuraha oma tegemiste eest, siis kulud kippusid olema üldiselt suuremad kui tulud. Aga me põlesime soovist teha, astuda samme edasi ja jõuda kunagi selleni, et sõnapaarist "vabatahtlik töö" kaoks see esimene. Ja meil olid ju oma lugejad ja kogukond. Inimesed tahtsid jalka kohta infot saada! Järelikult tuli seda pakkuda.

Eesti kõrgliigakohtumiste tekstipõhised LIVE-ülekanded toimusid toona nii, et keegi meie seast oli staadionil reporterina mängu vaatamas ja sai viie-minutiliste intervallidega kodus arvuti taga olnud toimetajalt telefonikõnesid, mille jooksul oli vaja edasi anda vahepeal staadionil toimunu. Kui löödi värav või toimus midagi muud olulist, helistas reporter ise. Vaene toimetaja, kui samaaegselt oli mitu mängu ning neis hakkas korraga asju juhtuma - telefonikõned olid ootel, käis kibekiire tagasihelistamine ja trükkimine, et kogu info saaks kärmelt ning võimalikult täpselt vutisõpradele edastatud.

Täna on tekstipõhised LIVE-ülekanded meil endiselt alles, ent need sünnivad kas staadionilt kohapealt või otsepildi vahendusel. Seejuures iga mängu jaoks on eraldi inimene. Ajad on üldse edasi läinud.

20 aastat pärast Soccernet.ee sündi on meil suures osas professionaalne toimetus. Me enam mitte pelgalt ei vahenda uudiseid, vaid oleme suurimad eestikeelse jalgpalliajakirjanduse pakkujad. Meil on hommikust hilisööni regulaarne uudisvoog, intervjuud, persoonilood, detailne mängukajastus, oma taskuhääling, erinevad videolugude sarjad, aastas üle 180 kodumaise vutimatši otseülekande koos eraldiseisva TV-lehega, Premium liiga Coolbet Fantasy, foorum, aktiivsed sotsiaalmeediakontod, kogukonnale suunatud üritused ja mis kõige olulisem: pidevalt kasvav külastajaskond.

Oleme aastatega kõvasti kasvanud ja pakutavat kvantiteeti, aga ka kvaliteeti tõstnud. Selle taga on väga-väga suur hulk inimesi. Seejuures ei ole me kunagi oma juurte juurest lahkunud. Kui aastaid olime pelgalt Eesti spordiajakirjanduse kasvulava, siis 2019. aasta alguses toimus esimene nihe, kui meiega liitusid rikkalike kogemustega varem suurtes sporditoimetustes töötanud ajakirjanikud. Samas jätkub selle juures pidevalt uute inimeste koolitamine ja kasvatamine. Tänagi on meil toimetuses kutt, kes õpib alles gümnaasiumis.

Kui Soccernet.ee sai 10-aastaseks, kirjutas toonane peatoimetaja Siim Pulst: "Kümne aastaga oleme tuntavalt küpsenud ja kogu kajastus on professionaalsemaks muutunud, kuid tänu taevale ei ole me veel täiskasvanud ja võime jätkuvalt lubada endale rumalusi, mille järel käsi laiutades öelda: aga me oleme ju iseseisev amatöörportaal ja teeme, mis ise tahame."

Selle tsitaadi lõpp puudutab teemat, mis on viimastel aastatel toonud enim rünnakuid Soccernet.ee ja seeläbi ka meie ajakirjanike aadressil. Minu jaoks kaunis ebaõiglaselt. Soccernet.ee üks asutajatest, pikaaegne tegevjuht Veiko Kampura otsustas 2017. aastal alustada koostööd Eesti Jalgpalli Liiduga, et tagada portaali jätkusuutlikkus ja luua platvorm arenguks. EJL võttis enda hallata reklaamimüügi ja aitas luua näiteks Fantasy. Portaal ise ja ka ettevõte OÜ Vutivõrk on seeläbi saanud tugevama struktuuri.

Näiteks eelmise aasta sügisest on meie ridades tegevjuhina ametis Jonas Grauberg, kes võttis Kampuralt rolli üle, et meil oleks inimene, kes saaks tõesti igapäevaselt portaali asjadega tegeleda ja ei peaks ettevõtte arengusse panustama põhitöö kõrvalt. Sellega ühes naasis muuhulgas ka kogu reklaamimüügi haldamine meie enda kätte.

Täna ei ole me enam amatöörportaal, aga teeme ikka seda, mida ise tahame. Nelja aasta eest, kui Soccernet.ee alustas jalgpalliliiduga koostööd, ütles Kampura, et ajakirjanduslik sisu jääb vastavalt kokkuleppele Soccernet.ee toimetuse otsustada. Täpselt nii on ka olnud. Ei ole mina peatoimetajana ega ka mu kolleegid saanud kuskilt suuniseid, mida või kuidas peaks kajastama või mida mitte. Ei ole käske jaganud ei Veiko Kampura ega keegi EJL-ist. 

Umbes kümmekond päeva tagasi jõudis minuni info, et EJL-ist saab Vutivõrk OÜ ainuomanik. Toimetus laiemalt sai sellest teada alles siis, kui diil senise osaniku Kampura ja EJL-i vahel oli juba sõlmitud. Muidugi oli mul seda kahju kuulda. Ühest küljest selle pikaaegse iseseisvuse tõttu, ent teisalt enamgi seepärast, et Soccernet.ee looja, vormija ja süda Veiko Kampura otsustas elus uue lehekülje keerata ning peame edaspidi temata hakkama saama. Aga see on mõistagi tema õigus ning vabadus ja soovime talle kõik tulevikuks kordaminekuid! Tahan siin ka avalikult tänada teda selle eest, et ta ehitas üles keskkonna, mis on nii paljudele justkui teise kodu eest! Ja aitäh, Veiko, et aitasid täita mu lapsepõlveunistuse saada jalgpalliajakirjanikuks!

Eile astus Kampura tagasi OÜ Vutivõrk juhatusest ja ma ei tea, kes seal tema asemel koha sisse võtavad - võib-olla see iseloomustab seda, kuivõrd olematu on Soccernet.ee toimetuse ja jalgpalliliidu omavaheline suhtlus. Ma ei tea, mida toob meile tulevik. Aga ma olen kindel, et Veiko ei oleks teinud oma kokkuleppeid, kui ta ei oleks veendunud selles, et meie igapäevane töö ei kannata. Ja seepärast ma täna tuleviku pärast ka liigselt ei muretse.

Soccernet.ee on selle tegijatele rohkem kui lihtsalt töö. See on hobi ja armastus käsikäes. Suur osa meist on Soccerneti saatel suureks kasvanud, paljudel seisab see veel ees. Soccernet.ee olemust ei määra see, kes on meid haldava ettevõtte omanikud. Olemuse määravad inimesed. Ja need inimesed kannavad endas Soccerneti vaimu. Ja meie, head sõbrad ja lugejad, seisame selle eest, et saaksime teha sellist Soccernetti, nagu me ise tahame, nagu oleme unistanud. Meie ajalugu, taust ja südametunnistus ei lubaks teha midagi muud, kui oma oskustest sõltuvalt nii head eestikeelset jalgpalliajakirjandust, kui suudame.

Aitäh kõikidele, kes on senise 20 aasta jooksul oma panuse andnud, paneme nüüd edasi! Palju õnne meile kõigile! Nii neile soccernetlastele, kes on läbi ajaloo pakkunud sisu kui ka neile soccernetlastele, kes te meid igapäevaselt külastate ja loete! Elagu Soccernet.ee!

* * *

20. sünnipäeva vaimus saadab meid sünnipäevakuul väikese modifikatsiooniga logo, mida näete nii brauseri kui ka nutirakenduse päises. Lisaks tõstame juunis iga päev esile artikleid, mis valmisid täpselt 20 aastat tagasi - sealt leiab nii põnevaid teemakäsitlusi, amatöörlikke kirjavigu kui ka lihtsalt Soccernet.ee-d oma alguspäevade robustsuses.

Lisaks paneme siinsamas mõneks päevaks püsti tekstipõhise LIVE-ülekande, kus Soccerneti tegijad meenutavad seiku ja erinevaid lugusid, jagame vanu artikleid, heidame pilgu telgitagustele ja vastame ka lugejate küsimustele.

Soccernet.ee 20. sünnipäevale pühendatud tekstipõhine LIVE-ülekanne: