Tarmo Kingi legendaarseks saanud "lutsuviset" mäletate? Just see 2017. aasta viimase vooru mäng on tänaseni tema viimane, aga mängijakarjäär jätkub. Loodetavasti.

Nii mõnigi nõrgema vaimuga spordimees oleks jalgpallisaapad ammu varna riputanud. Kui mitte pärast esimest ega teist operatsiooni, siis vähemalt kolmanda järel. Kaks aastat pildilt maas olnud Kink on aga kogu selle aja elanud sportlasena ehk käinud igapäevaselt trennis ja tegelenud taastusraviga.

Veel eelmisel nädalal käis Kink karguga, aga sel esmaspäeval mängis juba jalgpalli. Lootus ja masendus on teda küll vahelduvvooluna murda üritanud, aga 34-aastane legend proovib endiselt tagasi tulla. Sest "tahtmine on jõhker ja armastus jalgpalli vastu suur".

Mis seisus sa praegu täpselt oled?
Eile (esmaspäeval - R. V.) tegin treenerikoolitusest osavõtjatega trenni ja isegi üllatavalt enam-vähem olin. Tegime palliga erinevaid harjutusi, sai isegi joosta ja midagi kaasa teha. Ma ei teinud küll putsaga, vaid sileda tallaga ja see võib olla petlik, kuna järske stoppe ei olnud. Arvestades seda, et eelmisel nädalal pidin pärast ühte süsti isegi karguga käima, siis on seis hea.

Sa oled nüüd kaks aastat järjest vigastatud olnud. Viimati käisid platsil 2017. aasta hooaja lõpus Flora vastu, kui ütlesid pärast mängu, et hõbemedaliga võib lutsu visata. Räägi see periood lahti.
Ma tegelikult ei ole kindel, et seda medalit isegi näinud olen. Võib-olla öeldi, et pole mõtet anda.

Pärast seda oli jalg valus ja läks järjest hullemaks. Otsustasin, et teen operatsiooni ära, aga siis kukkus jalg õige koha pealt täitsa ära, sidemed ei hoidnud.  Läksin kuus kuud hiljem uuele operatsioonile, puhastasin, sain aru, et midagi on valesti. Jalg ei toiminud nii nagu peaks. Viimane operatsioon oli 2018.  aasta augustis. Siis rekonstrueeriti hüppeliigese küljesidemeid. See pidi jala stabiilselt paigal hoidma.

Pärast seda on olnud töö-töö-töö, aga kahjuks on mingil määral seda tööd ka valesti tehtud. Praegu aitab mind Indrek Tustit, kellel on piisavalt kogemusi ja teadmisi. Oleksin võib-olla pidanud seda vastupanu jalale suurendama. Pärast operatsiooni tekib armkude, mida on vaja lõhkuda, aga oma jõuga seda ei lõhu. On vaja kummiga harjutusi teha, et vastujõud jalga ruumi tekitaks.

Kuidas sa Tustiti juurde jõudsid?
Varem tegin enamasti üksinda, aga siis otsustasin ise Tustiti kontakti küsida. Muidugi Svea Miller on mind ka väga palju aidanud, aga tema keskendub rohkem jala tugevamaks tegemisele. Jalg kindlasti läks ka tugevamaks, aga valu oli nii suur. Ma ei saanud sellest lahti ja ei olnud enam mõtet edasi punnida. Korra läks paremaks, korra hullemaks. See ongi kõige vastikum. See on ikka jõhker, kui palju neid tagasilööke oli. Ma ei soovita seda isegi kõige hullemale vaenlasele.

Kas praegu on järjekordne lootusehetk, et äkki nüüd?
Põhimõtteliselt jah, aga ma võtan ikka väga rahulikult. Praegu on see eelis, et ma tegin selle geelisüsti, mis peaks liigeste ja luude liikuvust aitama. Äkki sellist teravat valu enam ei tule. Nüüd on see probleem, et jalg on nädal aega seisnud ja sellega on vaja kõvasti tööd teha.

Sa rääkisid, et tegid eile juba trenni ja said end natuke liigutada. Kus sa siis sellel skaalal praegu täpselt asetsed?
Eks ma ikka hoidsin end tagasi ka. Ma ei jäänud kuskil hätta, see on selge. Lihasmälu on ikka olemas ja võib-olla füüsilise taha jääks rohkem, aga seal ei olnud asi nii füüsiline, et saanuks muljet jätta. Mul on karjääri jooksul väga vähe vigastusi olnud ja tean, et selle psühholoogilise kartmise saab ühe mänguga kohe pealt ära. Kui sul enam pole aega pabistada, siis käib klõps ja ongi läinud.

Sa oled kaks aastat olnud Levadia nimekirjas, aga mänginud pole kordagi. Kuidas seda kõrvalt vaadata on olnud?
See selleks, et Levadiat pead kõrvalt vaatama. Kõige raskem on see, et sa ei saa täiega trenni teha. Ma olen läbi ja lõhki spordiinimene - ükskõik, kas korvpall, jalgpall või saalihoki. Ma olen ainult paar korda Levadias kohal käinud.

Ehk sa ei tunne end üldse Levadia meeskonna liikmena?
Ei-ei, kindlasti mitte. Ma olen ikka väga kaugel sellest meeskonnast. Ma olen lihtsalt nimekirjas olnud, sest eelduste kohaselt oleksin ma pidanud mängima hakkama, aga seda ei juhtunud.

Kui tänasel päeval keegi küsib, siis oled sa jalgpallur?
Hetkel kindlasti mitte.

Millal sa said end viimati jalgpalluriks kutsuda?
Ilmselt siis, kui sa ütlesid, et mul viimane mäng oli. Siis ma imiteerisin mingil määral jalgpallurit, nüüd imiteerin ka, aga olen ikka väga kaugel sellest.

Aga tahad ikka tagasi tulla?
Tahtmine on jõhker, aga tervis on kõige tähtsam. Lolli pole mõtet mängida. Kui ma tunnen, et ma saan sada protsenti mängida, siis ma proovin trenni teha ja end vormi saada. Kui ma tunnen, et saan jala pealt ainult 50 protsenti ära tõugata, siis ei ole mõtet. Kui mängiksin ülidomineerivas meeskonnas, siis võib-olla saaks ära petta, aga Eestis ei ole sellist meeskonda. Sa pead võitlema ja endast sada protsenti andma, muu oleks teiste suhtes ebaaus.

Hämmastav on kuulata, et sa pole kaks aastat mänginud, aga endiselt on suur soov tagasi tulla.
Muidugi, ma olen ju läbi ja lõhki spordiinimene. Mis mul siis muud teha on? Armastus selle ala vastu on suur. Ma olen ju väiksest saadik spordi- ja jalgpalliperes üles kasvanud. Eemalt on seda raske vaadata.  Kõik, mis meeskonnas toimub - käiakse koos, tehakse kildu, lahe ju. Ega vanus tuleb varem või hiljem peale, aga mul on veel võimalik tagasi tulla. See on minu jaoks elustiil.

Tulles tagasi selle juurde, et kui sa jalgpallur ei ole, siis kes sa oled?
Inimene olen! Tegelikult ma elan ikka nagu sportlane. Elukaaslane on tubli ja kasvatab lapsi, eks ma ise kasvatan ka, aga ta laseb mul iga päev trennis käia ja aitab mul tagasi tulla. Kui ma ka tippjalgpalli enam ei jõua, siis vähemalt saan normaalsesse ellu tagasi. Saan kasvõi poegadega jalgpalli mängida. Hommikupoole tegelen perega, meil käib praegu majaehitus. Peale lõunat lähen trenni ja proovin jalga paremaks saada.

Majanduslikku probleemi ei ole? Jalgpalli eest sa ju raha ei saa.
Kahjuks küll, selle koha pealt on null, aga hullu midagi ei ole.

Said seega oma karjääriga piisava puhvri alla laotud?
Jah, ma arvan, et Eesti mõistes küll. See ei tähenda, et ma võingi nüüd jääda liugu laskma. Eks mul ole midagi varem kogutud ning saan ikka vabalt hingata. Ma saan käia trennis ja teha seda, mida mulle meeldib teha. Ei ole pidanud midagi vägisi otsima.

Mis sind ideaalis pärast jalgpallurikarjääri lõppu ees ootab?
See on hea küsimus. Treeneritöö on väga raske. Midagi peab totaalselt muutuma Eesti jalgpallis. Ütlen ausalt, nüüd, kui ma teen treeneripabereid, siis olen kohustatud minema vaatama noorte mänge ja ma ei uskunud, et seis nii hull on. U19 ja U21 jätsid ikka pigem nutuse mulje.

Räägid U19 ja U21 koondistest?
Jah, mul paluti seal ka midagi positiivset leida, aga see on ikka vägistamine. Eriti just U19, seal tundusid väga paljud olevat võõrkehad väljakul.

Samas räägitakse, et meie U17 on väga hea ja EM tulekul. Kindlasti ongi, ma ei taha kellelegi liiga teha. Kindlasti on häid noori - seda väravavahti (Arsenali väravavahti Karl Jakob Heina - R. V.) ja [Oliver] Jürgensit kiidetakse -, eks neid ükshaaval tulebki, aga ma lootsin ikka, et tänapäevaste teadmistega on meie ajaga võrreldes tase väga palju kõrgemal.

Aeg on edasi läinud, aga tegelikult ei ole Eesti jalgpall kuhugi edasi liikunud?
Aeg ja teadmised on edasi läinud, aga me tammume koha peal või liigume isegi tagasi.

Ei taha nüüd ennast kiita, aga ma mängisin 18-aastaselt Moskva Spartakis. See oli Venemaa täielik tipp. Okei, võib-olla olin ma erand, aga minuvanused mängisid väga okeilt juba kõrgliigas. Klavan, Purje, Vassiljev, Kruglov. Nendest praegustest meestest ei ole keegi kõrgliiga lähedalgi. Selle tasemega ma võrdlengi. Ma ei taha kõlada negatiivselt, aga midagi peab muutuma. Me räägime küll, aga kas me reaalselt ka teeme midagi?

Sul kästi midagi ju positiivset ka öelda, mis sa ütlesid?
Jah, ma ütlesin, et kapten laulis väga hästi hümni. Väga raske oli midagi rohkem välja lugeda. Mulle ei meeldi vägisi tola mängida. Kui ta ei puuduta mängu jooksul põhimõtteliselt palligi, siis mida ma positiivset välja toon? Ma pidin jälgima ühte mängijat ja kui ta ka palli puutus, siis see ei tulnud tal välja. Ma ei saa ju öelda, et ta on halb, sest kahe meeskonna omavaheline tasemevahe on nii suur (jutt on U19 kohtumisest Venemaaga - R. V.). Raske on seda ründajat süüdistada, kui talle reaalselt ei tulegi palle, mida omaks võtta. Ma tahaks seda sama mängijat näha kahes-kolmes mängus, kus ta omasugustega mängib. Hetkel oli see asi nutune.

Tihti, kui sinu suust arvamused tulevad, siis on need negatiivsed. Mis sind Eesti jalgpalli juures rõõmustab?
Kindlasti on positiivset. A-koondis on saanud natuke positiivset hingamist.

Sa räägid praegu A-koondisest positiivses võtmes?
Hetkel küll, on hakatud rohkem jalgpalli mängima. U21 puhul ei olegi asi treenerites, valik ongi nii kesine. Ei olegi ühtegi ründajat ette panna, varust ei ole kedagi võtta. Ma olen kuulnud, et paljud noored mõtlevad juba 17-aastaselt, et kui nad profilepingut ei saa, siis nad ei viitsigi enam. Reaalselt võiks nad olla U21 koondises põhimehed. Miks sellised asjad toimuvad? Miks see omavanustes heal tasemel olev 17-aastane nii mõtleb, see tekitab küsimusi. Miks me teda kinni ei hoia ja teda ei aita?

Kas sul on lahendusi ka tekkinud?
Oleme ausad, siin lühiaajalist ja kiiret lahendust ei ole. Kõik peab hakkama maast madalast ja noortetreenerite tase peab kõvasti paranema. Üks klubi, mille poole peaks kõik pürgima, on Nõmme United. Neil on oma baas ja jõusaal. Nende treenerid olid ka minuga ühel kursusel ja mõtlesid kaasa, seda oli näha.

Lisaks on ka Legion, mis on vana Tallinna Jalgpalliklubi. Neil on ideaalne asukoht. Aga kas me oleme teinud midagi, et klubisid rohkem nii üles ehitataks? Väiksed asjad võivad üleüldist taset oluliselt parandada. Oma baas ja jõusaal - inimesed tulevad juba teistsuguse tundega trenni. Võib-olla Kalev pürgib sinnapoole. Lõpuks me jõuame ikka sinna, et paremaid noortetreenereid peab juurde tulema.

Oleme rääkinud ka sellest, et klubidel peaks olema ühine mängustiil, aga seda on kõikidesse klubidesse raske üle viia, sest igaühel on erinev arusaam. Noortekoondised ja mehed peaks küll mängima sama jalgpalli. Kui on noor hea kutt, kes läheb U17 koondisesse, siis ta kohaneb seal 1-2 aastat ja tal on hea edasi minna. Kui ta lõpuks A-koondisesse jõuab, siis ta on seda asja juba 3-4 aastat teinud ja üleminek on võimalikult kerge.

Kas iga A-koondise treener peab siis mängima sama stiiliga? Või kui vahetub meeste koondise treener, siis muudavad kõik noored ka oma stiili?
Aga vaadake Barcelonat - seal vahetuvad treenerid, aga stiil on sama. Kui meie helged pead eesotsas on mingi stiili vastu võtnud, siis sa otsid treenereid just selle ideoloogia järgi. Kui Barcelona vahetab treenerit, siis ega nad ei hakka ju pikka palli laduma. Treener toob uut hingamist ja muudab ehk väikseid nüansse, aga mitte midagi suurt. See ei ole nii keeruline asi.

Sa rääkisid koondistest, aga kui palju oled sa Eesti liigat kõrvalt jälginud?
Ikka olen vaadanud. Suuremaid mänge olen isegi koha peal vaatamas käinud. Erilisi üllatusi ei ole, oleme ausad. Ainus positiivne üllatus on Paide. Zahovaiko teeb head tööd ja mulle väga meeldib nende komplekteerimine. Kui nad võtavad välismaalt mängijaid, siis need reaalselt aitavad meeskonda. Paljud klubid võtavad välismängijaid, aga ma ei näe selles pointi. Parem võta U21 meeskonnast mõni mees. Tehakse suur lugu, aga tulemus on null. Paide võtab tasakesi, keegi ei tea midagi, ja on väga hästi täkkesse pannud. Ma arvan, et Paide on järgmisel aastal juba kõigile väga ohtlik.

Suurel määral, mis siin ikka - Levadia, Flora, Kalju ja nii ta läheb. Tundub, et kõik on ilus, aga üleüldine liigatase on nii nagu ta on. Väike riik, ei ole kuigi palju profiklubisid ja kõik on tegelikult arusaadav. Kui Araabia šeigid siia kohale ei tule, siis väga suurt muudatust tulla ei saa.

Solidaarsusmehhanismid peaks aitama või ei?
Keda ta aitab?

Väiksemaid klubisid.
Kui sa annad laibale 300 eurot, siis ta jääb ikka laibaks, aga nüüd tal on lihtsalt 300 eurot. Ideetasandil ei ole see paha, saad ju palgata endale paremad mängijad. Halba see ilmselt ei tee, aga kas see nüüd ka taset tõstab või parandab? Eks seda näitab aeg. Nüüd saad ju mingile vennale tonni anda, aga kui ta on lohv, siis ta on lohv. See ei garanteeri veel mitte midagi, sest inimesed peavad vaeva nägema. See võiks ju olla väljateenitud raha.

Sellest on tehtud ikka väga suur asi. Vaatad ja kuulad seda, mõtled, et joppenpuhhen, nüüd me hakkame siin kogu Euroopat keerutama. Päris nii see ikka ei ole. Vaatame ja anname sellele aega.

Mis sa sellest arvad, et järgmistel aastatel noortetöö juhid ja spordidirektorid tulevad?
Nojah, äkki me aastal 2080 võime midagi lootma hakata. Kõige lihtsam on ikka käivitada protsess, kus on head ja kvaliteetsed noortetreenerid. Ma arvan, et see peaks mingi kontrolli järgi käima, kus vaadatakse, kuidas nad tööd teevad. Mängijad peavad juba noorena saama kasulikku ja väärtuslikku infot. Okei, kõrgliigas saad mõnele mängijale raha anda, aga me peame vaatama, mis seal allpool toimub. Vaadates noortekoondiseid, siis me peame seda juba väga kiirelt tegema.

Seega kui nii edasi läheb, siis ei saa me sinu kui treeneriga arvestada?
Kui keegi mõne huvitava pakkumise teeb, siis ma olen alati valmis seda vastu võtma. Tööd tuleb teha inimestega, kes mõtlevad sinuga samamoodi. Ma pole endale veel seda selgeks teinud, et milline treener ma olla tahaksin.

Tegelikult tundub küll, et jalkaga ma ikka seotuks jään, aga mil määral? Seda näitab tulevik.

Oled nii läbi ja lõhki spordiinimene, et ei saagi mujale minna?
Eks ikka saab, võiksin ka muid asju teha, aga pabereid ma juba läksin ju tegema. Miks mitte? Kui ma võtaksin endale noortegrupi, siis nad oleks mulle ju põhimõtteliselt omad pojad. Kui sul on hea grupp ja läheb hästi, siis on ju tore. See pole tegelikult üldse kerge amet, sest iga nädalavahetus on ju kinni, aga ilmselt kasvaksin nendega nii ühte, et ei saaks suurt arugi.

On sul veel midagi hingel?
Ma lihtsalt vaatan ja tundub, et keegi teine ju niikuinii ei sekku. Ma ei pea ka tola olema ja kõigi eest rääkima. Kui inimene saab sada häält sajast, siis tundub, et kõik on hästi. Mis siin ikka kurta, inimesed on ju rahul. Isegi Putin ei saa sajast sada häält, kindlalt ei saa. Kõik on väga rahul ja keegi ei kurda. Imelik lihtsalt, et kui tullakse minuga rääkima, siis on kõigil nii palju kurta. Ajakirjanduses ja hääletusel vaatad küll, et kõik on super.

Kas sa ise ei taha proovida pulti minna?
Ma ei näe küll, et oleksin selleks pädev inimene. Olen liiga noor. Kui keegi kogenum mees on seal ees ja küsiks abi, siis ma oleksin nõus. Aga ärge muretsege, ega midagi ei muutu niikuinii. Jätkame siis nii nagu on, aga proovime midagi paremaks ja efektiivsemaks muuta. Ta ise arvab, et kõik on aus ja õiglane. Eks inimesed näevadki asju erinevalt. Mina näen ühe pilguga, tema näeb oma pilguga. Minu elus ei sõltu sellest inimesest üldse mitte midagi.

Fakt on see, et viimane koondiste väravate vahe oli 0:27 ja see on jõhker. See ei sõltu ainult nendest, kes ees on. Kuskil sees on midagi mäda. Aga kas noortetreeneritelt küsitakse küsimusi? Ma ei ole küll kuulnud, et keegi kuskil midagi räägiks või avaks. Kas ei julgeta või tehakse seda kuskil taganurgas vaikselt.

See U19 koondis, mida ma nägin, on katastroof. Minu käest küsiti selle kohta ja ma ütlesin, et "rahulikult võib ära lõpetada". Vastati, et mängijale ei saa ju nii öelda. No ma siis ei ütle seda mängijale, okei, teeme näo, et kõik on korras, paneme raha alla ja tassime teda edasi. Sellel pole ju pointi, mine õpi ja teeni raha.

Tegelikult võikski treener öelda: "Kuule, pole mõtet aega raisata, minul on valus vaadata. Näe vaeva kuskil mujal." Kõige hullem on, et see vend on koondises. See näitab, et järgmised vennad on veel halvemad. Tegelikult on aeg seal maal, et sellises vanuses mängijad peaksid juba A-koondise uksele koputama. Praegu pole kellelgi variantigi. Võib-olla mõni üksik vend - Jürgens, Šapovalov, Hein - ma ei ole neid palju näinud ja ei taha neile liiga teha. Suurem mass, kahjuks, on läbi põlenud.

Lõpuks tuleb sellest seltskonnast niikuinii 2-3 mängijat, aga seda alles hilisema arengu pealt, kui nad juba 25-aastased on. Aga hetkel? U21 koondises oli ainult Henri Välja huvitav vend. Tal oli eestlase kohta väga hea tehnika, suurepäraselt kattis palli. See on noor kutt, kes mulle väga meeldib. Tema tahaksin positiivselt välja tuua. Tal tuleb saada kiiremaks ja kasvatada lihast. Ta on täiesti mitte-eestlaslik. Ta põhimõtteliselt ei kaota palli, see on väga suur omadus. Kui ta saaks kiiremaks ja teravamaks, siis tuleb kõva mees.

Järvelaid hakkab ka kindlasti mingil määral koputama ukse peale, kui ta teeb sammu edasi ja on hooaja algusest lõpuni kindlalt Flora põhivend. Noh, kaks venda punnitasime kokku.

Tal on sinule sarnane originaalne vasak jalg ka.
Minuni on veel pikk maa. Ütleme lihtsalt, et tal on vasak jalg.

Räägime selle müüdi ka lahti. Kunagi kui sa lõid Tammekale parema jalaga värava, siis sa ütlesid, et oled tegelikult palju paremaga löönud. Miks siis selline mulje jäänud on, et sa ainult vasakuga oskad?
Ma arvan, et see ongi vasakjalgsete häda, sest see on teistmoodi. Kui teha Youtube lahti, siis ma olen löönud nii parema kui vasakuga risti. Kunagi kui mul puhkus oli, siis tegin kasuisa Aivar Tiidusega kahekesi löögitrenni. Esmalt 50 vasakuga ja siis paremaga. Ta ütleski mulle, et ma tehniliselt löön paremaga paremini kui vasakuga. Minu parem jalg on kindlasti parem kui enamuse paremjalgsete vasak jalg.

Tegelikult ei ole vahet, kas ma lähen vasakule või paremale. Võin minna paremale ja ikka vasakuga lüüa. Kui vastane hakkab katma ainult minu vasakut jalga, siis pole probleemi minna paremale ja tsenderdada või lüüa. Kas võiks rohkem minna? Muidugi võiks. Aga kas olete kunagi kuulnud, et mõne paremajalgse vastu mängides hoiatatakse, et "parem, parem!"? Mina pole. Enda vastu aga tuleb alati, et "vasak, vasak, hoia vasakut!". Iga trenn käib see. Müstika. Võib-olla kui ma saaksin 20 vasakjalgset ja ühe paremjalgse kokku, siis mulle hakataks nii kisama. Aga ma pole ausalt mitte ühtegi korda nii kuulnud.

Eks minu puhul teatakse, et ma lähen vasakule. Messi puhul teatakse ka, aga ta ikka läheb. Põhimõtteliselt ma isegi tean, et vastane teab, et ma lähen. Asi on selles, kuidas minna. Ma lähen nii teravalt, et tal pole variantigi. Ta ei saa ju päris sada protsenti ka selle peale minna, et ma vasakule lähen. Kui sa täitsa ära lähed, siis ma lähen paremale. Vahet ei ole. Minu firmakas oli veel nii, et toon palli siseküljega veidi sisse ja siis järsult välja. Selle vastu ei saa, sest eks sa ikka liigud veidi palliga kaasa. Mu liigutus oli nii terav, et ma olengi kaks meetrit vaba. See ongi see vahe. Nii Inglismaal kui Ungaris olin ma kõige teravam mängija. Esimesed neli-viis meetrit polnud kellelgi variantigi.

Kõikide eelduste kohaselt sa ei saa enam kunagi koondises mängida. Kui valus on, et sa ei saanud sadat täis?
Ah, selle sajaga võite lutsu visata, see ei koti mind üldse. Normaalsed vennad ei mängigi sada mängu. Oli ka päris palju mänge, mis ei läinud kirja. Lõin Baskimaale ja Murciale värava, aga need mängud ei läinud kirja, sest olid mitteametlikud.

Sada mind üldse ei koti. Kahju on lihtsalt sellest, et mind 28-aastaselt kõrvale lükati. Öeldi Pehrssoni ajal, et teevad uuenduskuuri ja võtsid 26-aastase Kallaste. Huvitav uuenduskuur. Reimi ajal mängisin ma Ungari kõrgliigas ja mind ei võetud. Suures listis ma olin, aga kohale ei kutsutud.

Kui ma oleksin treener ja sul oleks 28-aastane mängija, kes on mänginud 82 korda koondises, siis ma kindlalt kutsuksin ta kohale. Tegelikult võiks mul neid mänge ju palju rohkem olla, sest ma ka Pijpersi ajal ei olnud mitu aastat koondises.

Praegu koosneb keskmiselt umbes pool koondist Premium liiga mängijatest. Kui meil on välismaa kõrgliigas mängija, kes lööb stabiilselt väravaid, siis oleks see juba automaatselt viie parima CV hulgas.
Ma arvan, et mul ongi üldse läbi ajaloo TOP5 CV. Kui võtta ette ründavad mängijad, siis kas on edukamat meest? Serie B, Inglismaa esiliiga, Ungari meister, Moskva Spartak. Individuaalselt Ungari liiga parim mängija ja mängijate mängija. Sellest polegi keegi rääkinud. Tiitlid seisavad mul kodus kapi peal.

Räägi siis sellest ka lähemalt.
See hooaeg oli mul just enne Inglismaale minekut. Kõik tuli alguses raskelt, mind taheti kõrvale visata. Sain korra põhis proovida, aga võeti poolajal välja, kuna ei teinud mängu piisavalt. Siis sai õnneks üks vend vigastada ja sain järgmises mängus uuesti proovida. Lõin paremaga ette risti ära ja olingi treeneri jaoks A ja O. Kõigepealt pandi Kink platsile ja siis teised järgi. Võib öelda, et joppas.

Minusuguse mängija puhul on treeneri toetus väga vajalik. Ma võisin väljakul ükskõik kuhu liikuda ja mida teha, aga ei tohtinud seda kuritarvitada. See oli minu jaoks väga tähtis. Enamus treenerid teevad minu puhul esimese asjana mööda äärt joone alla. Selle jaoks osta endale kaitsja! Ründajad löövad väravaid. Sa võid ju seda kaitsetööd teha, aga päeva lõpuks võtavad klubijuhid statistika lahti ja näevad, et kurat, null väravat. Fännid ka. Ma ei saa aru, kuidas paljud treenerid ei mõista seda.

Kui sa võtad ründaja, siis sa ei saa talle öelda, et nüüd jooksed kaitses nagu marutõbine, nii, et suust vahtu tuleb. 

Ma ei ole kunagi lonkija mees. Kui mul ükskord Ungaris hästi karm treener oli, siis võeti pärast mängu kilometraažid lahti ja vaadati, et Kink jooksis kõige rohkem. Ma ju teadsin, et jooksin nagu keskpoolik ehk ilma tempovahetuseta. Kui sa võtad minusuguse mängija, siis sa ootad midagi muud. Kui sa ütled mulle enne mängu, et sa tahad, et ma 12 kilomeetrit jookseks, siis pole see mingi probleem. Kas sa jõuad sellega kuhugi? Jooksed küll 12 kilomeetrit, aga jääd igale poole hiljaks. Mina pean spurtima ja saama natuke puhata. Teatud mängijad teevad teatud asju.

* * *

Tarmo Kink

Sünniaeg: 6. oktoober 1985
Vanus: 34
Pikkus: 183 cm
Positsioon: paremäär/ründaja
Klubikarjäär: Tallinna Jalgpalliklubi, SC Real (2001 - 2003), Viimsi (2001, laenul), Narva Trans (2002, laenul), Moskva Spartak (2003 - 2006), Levadia (2006 - 2008), Györi ETO (2009 - 2010), Middlesbrough (2010 - 2012), Lvivi Karpatõ (2012), Varese (2012 - 2014), Györi ETO (2013, laenul), Kaposvari (2014), Inverness (2015), Levadia (2015), SJK (2016), Mezökövesd-Zsöry (2016 - 2017), Levadia (2017 - 2019)
Koondisekarjäär: 82/6