"Mis sa selle raha eest ostsid sihukese asja või?!" Vähemalt teoorias võiks Kreisiraadio legendaarne küsimus olla kõlanud nii mõnegi jalgpalliklubi kontoris. Manchester Unitedis silmapaistvalt põrunud Antony saaga valguses tasub meelde tuletada, millised on olnud tippliigade suurimad läbikukkumised.

100 miljonit eurot. Sada miljonit. Täpselt nii palju käis United 2022. aastal Ajaxile brasiillase eest välja. Arvata võib, et Hollandi klubi raamatupidajad lasid tšekiga pangakontori poole joostes laia naeru, sest niisugune summa saadi kätte mehe eest, kes ei olnud ühelgi varasemal hooajal jõudnud isegi kahekohalise väravate arvuni.

Ometigi arvas Unitedi eelmine peatreener Erik ten Hag, et just Antony on mees, keda klubi vajab. Algus oligi ilus, sest kolmes esimeses liigamängus Arsenali, Manchester City ja Evertoni vastu lõi värske täiendus värava. Ainult et järgnenud kahe aasta ja kolme kuu ehk 62 liigamänguga on tabamusi juurde tulnud ... täpselt kaks.

Kui sai selgeks, et United saadab Antony hooaja teiseks pooleks Real Betisi ridadesse laenule ja sellega on tema karjäär Manchesteri meeskonnas ilmselt ka lõplikult läbi, tõi The Guardian välja kaunis iroonilise, ent sellegipoolest väga kõneka fakti – brasiillane on kogunud Premier League’is kahe ja poole hooajaga rohkem kollaseid kaarte (10) kui väravaid (5) ja väravasööte (3) kokku. Seejuures ei saa öelda, et talle poleks võimalust antud, sest debüüthooajal kuulus ta algkoosseisu 25 ja mullu 29 mängus.

🚨🟢⚪️ Official, confirmed. Antony leaves Man United to join Real Betis on loan until June. pic.twitter.com/KEnw11b7Pa — Fabrizio Romano (@FabrizioRomano) January 25, 2025

Ent pigem on kõik need minutid rõhutanud seda, kui ühekülgse mängijaga on tegemist. Antony on tugevalt vasakujalgne äärepoolkaitsja, kes on küll võimeline palliga efektselt trikitama, kuid efektiivsust on selles minimaalselt. Kõigi seniste liigamängude peale on tema triblingute õnnestumisprotsent vaid 38,4. Taustsüsteemi loomiseks – käimasoleval hooajal on Premier League’i mängijatest vastav näitaja 50% või kõrgem koguni 19 mängijal. Seega: kui Antony ei löö väravaid, ei anna väravasööte ega suuda ka rünnakute ülesehitusse panustada, siis milles tema kasutegur üldse seisneb?

Muidugi tuleb tema üüratu ostusumma puhul arvestada, et sellele lisandus automaatselt "Unitedi koefitsient". Pikalt Inglismaa jalgpalli valitsenud suurklubi on juba kümmekond aastat mõõnas, mis peegeldub muuhulgas selles, et neilt küsitakse müügitehingute puhul rohkem kui teistelt, sest müüjad teavad hästi, et United on sunnitud uusi staare otsima.

Ent suure raha eest on saadud väga vähe või üldse mitte midagi. Klubi ajaloo kuus suurimat ostu on praeguse seisuga Paul Pogba, Antony, Harry Maguire, Jadon Sancho, Romelu Lukaku ja Angel Di Maria, kellest vaid Maguire on lõppkokkuvõttes hinnalipikut mingilgi määral õigustanud. Ning ka tema elas üle sügava kriisi, mille käigus oleks klubist peaaegu lahkunud.

Aga mida lugeda ikkagi ebaõnnestunud tehinguks? Kas näiteks Neymari eest Barcelonale maailmarekordit tähistavad 222 miljonit eurot loovutanud Paris Saint-Germain sai seda, mida tahtis? Objektiivselt võttes oleks vastus justkui "ei", sest Meistrite liiga on klubil siiamaani võitmata ja Neymari-Messi ajastu sai kiirelt läbi.

Kõigi aegade üleminekutabelis on kolmandal kohal Philippe Coutinho siirdumine 2018. aastal Liverpoolist Barcelonasse, mille eest inglased kasseerisid sisse vähemalt 145 miljonit eurot ja koos kõigi klauslitega märksa enamgi. Brasiillane veetis Kataloonia suurklubis neli hooaega, aitas nad kahe meistriitlini, aga käis ka laenul Müncheni Bayernis ja Aston Villas, enne kui viimastega 20 miljoni euro eest püsivalt liitus. Kui Barcelona lootis temas leida meeskonna uue liidri, siis see soov kindlasti ei täitunud.

On this day, exactly 7 years ago, Barcelona signed Philippe Coutinho for €145M. pic.twitter.com/eRlgLG0pBt — Managing Barça (@ManagingBarca) January 6, 2025

Siiski: kas Neymari ja Coutinhot saab lugeda täielikeks põrujateks? Samuti mitte. Pigem tuleb Antonyga võrdväärseid äpardujaid otsida meeste seast, kes ei suutnud endast uues klubis üldse mingit märki maha jätta.

Siinkohal tuleb mängu veel üks faktor – Antonyt pole takistanud vigastused. Näiteks Eden Hazardiga Real Madridis juhtunut võib lugeda ebaõnneks, aga vahel peavad klubijuhid ja treenerid peegli ees seistes siiski ausalt tunnistama, et uue mängija valikul hüpati lihtsalt kahe jalaga ämbrisse. Enamiku selliseid lugusid leiab väga lihtsal põhjusel Premier League’ist – just seal on "rumalat raha" viimaste aastakümnete jooksul kõige uljamalt välja käidud.

Ning paratamatult on allolevas nimekirjas enamasti ostjate seas suured klubid – mitte tingimata tulemuste, aga rahakoti poolest. Esiteks on nende finantsvõimekus vägevam ja teiseks kaasnevad suurte ostudega ka suuremad lootused. Samas mahub ritta ka paar kurioosset lugu, kus mängija osutus nii kehvaks, et teda ei päästnud isegi väike või suisa olematu hinnasilt. Et iga ülemineku taga peitub omamoodi lugu ja pingerida luua on seetõttu üsna mõttetu, on mehed jaotatud mõttelistesse kategooriatesse.

SANTLAAGER

Mõni mees võiks olla väga hea, aga keha ei pea tippjalgpallile lihtsalt vastu. Või siis peab, aga ainult mõnda aega. Ja kui üks häda juba külge tuleb, ei ole järgminegi kaugel ...

Hazardi üleminek oli tagantjärgi hinnates katastroof. Ostuhetkel maailma kümnekonna parema mängija hulka kuulunud belglasest sai kuninglik klubi nelja aastaga kätte täpselt neli liigaväravat. Kõigi sarjade peale käis Hazard 220 võimalikust mängust platsil vaid 76-s, lõi seitse väravat ja andis 12 väravasöötu. Teisalt loendati pärast seda, kui ta oli 2023. aastal klubist lahkunud ja karjääri vaid 32-aastasena lõppenuks kuulutanud, kokku, et Realis veedetud nelja aasta jooksul pidi belglane ravima koguni 18 traumat.

Wesley Fofana – 2022. aastal 80,5 miljoni euro eest Leicesterist Chelseasse

Londoni klubiga seitsmeaastase lepingu sõlminud prantslane oli vigastustega hädas juba Leicesteri päevil ja paraku see mure vaid süvenes. Ühele tõsisele põlvetraumale järgnes peagi teine ja nii jäi Fofana saldoks kahe hooaja peale 20 mängu. Tänavust hooaega alustas prantslane tervena, sai kirja 12 liigamängu ja ... läks uuesti katki.

Jean-Kevin Augustin – 2020. aastal 21 miljoni euro eest Leipzigist Leeds Unitedisse

🚨 FIFA has ruled that Leeds must pay Jean-Kévin Augustin £24.5m for breach of contract over a 2020 loan move.

This is in addition to £15.5m the club has already had to pay to RB Leipzig. 😱

Total of £40m spent on a loan move that didn’t work out. 🤦🏻‍♂️

(Source: @David_Ornstein) pic.twitter.com/X8tMI5IYP4 — Transfer News Live (@DeadlineDayLive) April 11, 2023

Kunagi end PSG-s ja Leipzigis lootustandvast küljest näidanud ründaja tundus olevat mees, kellega kõrgliigapääset püüdnud Leedsil tasus riskida – seda enam, et esialgu sõlmiti temaga vaid pooleaastane laenuleping. Paraku osutusid Marcelo Bielsa nõudmised liiga karmideks ning varemgi vigastustele aldis Augustin pidas neile vastu vaid kolme mängu ja 48 minuti jagu.

Tagasi Saksamaale? Ei, sest algses lepingus oli klausel, mis kohustas Leedsi välja käima 21 miljonit eurot, kui kõrgliigasse tõustakse. Miskipärast arvasid inglased, et Covid-pandeemiale apelleerides õnnestub neil sellest pääseda, aga FIFA ja CAS andsid õiguse siiski Leipzigile – Leeds pidi sakslastele välja käima 21 miljonit eurot. Nagu sellest oleks veel vähe olnud, kohustas FIFA neid ka Augustinile välja maksma kogu lepingus ette nähtud palga ehk 28 miljonit eurot. Kogukulu seega umbes-täpselt üks miljon eurot iga mänguminuti kohta ...

Jonathan Woodgate – 2004. aastal 16 miljoni euro eest Leeds Unitedist Real Madridi

Happy 45th birthday to Jonathan Woodgate. Run it back to his Real Madrid debut:

😳 24': Own Goal
🚫 44': Booked
👋 66': Sent Off

🗣️ "F**k me. F**king hell. Where do I start? What a debut. After the yellow and own goal, I thought: 'Don't get sent off' and then I got sent off." pic.twitter.com/wb163xnQCl — Football Tweet ⚽ (@Football__Tweet) January 22, 2025

Miskipärast leidis Real Madrid 2004. aasta suvel, et kõige paremaid mängijaid saab Inglismaalt. Michael Owen oli vähemalt Ballon d’Ori võitja ja Thomas Gravesen suutis samuti platsil koha välja mängida – vähemalt seniks, kuni ta trennis meeskonnakaaslase Robinhoga kaklema läks –, aga Woodgate’i palkamine oli suur küsimärk. Mitte et keskkaitsja oleks olnud halb mängija, aga ta oli juba lepingu sõlmimise hetkel vigastatud ega pääsenudki esimesel hooajal väljakule. Kui debüüt 2005. aasta septembris viimaks teoks sai, osutus see ajalooliseks. Woodgate lõi esmalt omavärava ja saadeti tagatipuks 65. minutil punase kaardiga platsilt minema. Lõpuks jäidki tema arvele ainult üheksa liigamängu ja päevalehe Marca küsitluses teenitud "21. sajandi halvima ülemineku" kaheldava väärtusega tiitel.

Vahel ei klapi treeneriga. Vahel ostab sind üks juhendaja, aga siis tuleb tema asemele teine. Ja mõnikord ei istu ühes liigas säranud mehele kuidagi teise liiga stiil.

Nicolas Pepe – 2019. aastal 80 miljoni euro eest Lille’ist Arsenali

Kolme hooajaga 16 liigaväravat pole ju ka kõige hullem näitaja? Seejuures jõudis Pepe neist hooaegadest keskmisel 10 liigaväravani ja kõigi sarjade peale 16 tabamuseni. Mitte just päris Antony tase, aga ka mitte midagi sellist, mille eest nii suur summa välja käia – eriti, kui Lille’is oli elevandiluuranniklane viimati hiilanud 22 tabamusega.

Andrii Ševtšenko – 2006. aastal Milanist Chelseasse 44 miljoni euro eest

Ševtšenko eest Milanile makstud summa oli toona Premier League’i üleminekurekord, aga näis, et Chelsea lüke oli iga senti väärt. 29-aastasena parimas mängijaeas ukrainlane oli löönud Milani eest 296 mänguga 173 väravat, miks ei oleks ta pidanud suutma seda korrata? Tegelikkuses motiveeris Ševtšenko saabumine hoopis Didier Drogbat veel kõvemini pingutama, ukrainlane ei suutnud tema positsiooni meeskonnas kõigutada ja lõi kahe hooaja jooksul 48 liigamängus vaid üheksa väravat.

Romelu Lukaku – 2021. aastal 115 miljoni euro eest Interist Chelseasse

Ja teie arvasite, et Lukaku kaks hooaega Manchester Unitedis olid kesised. Aga väravaid tuli punases särgis lõpuks ikkagi 28 ja suurema osa Evertonile makstud 85 miljonist eurost sai United seejärel Interilt suisa tagasigi. Itaalias oli Lukaku kaks aastat järjest suurepärases hoos ja Chelsea leidis, et võiks oma endise ründajaga teist korda õnne proovida.

Ei olnud üleliia hea mõte – esmalt vigastuste küüsi langenud belglane läks seejärel meeskonnakaaslastega tülli ja lõi lõpuks ainsa Londonis veedetud hooajaga vaid kaheksa liigaväravat. Järgnesid laen Interisse, laen Romasse ja lõpuks müük Napolisse, aga omal ajal kulutatust teenis Chelsea sellega tagasi vaid veerandi.

Angel Di Maria – 2014. aastal 75,6 miljoni euro eest Real Madridist Man Unitedisse

Argentina koondise legend on säranud karjääri jooksul kõikjal, aga mitte Unitedis. Põhjus oli kaunis lihtne – ta nimelt ei tahtnudki tegelikult Inglismaale minna. Või ei tahtnud seda tema naine? "Püüdsin talle küll selgeks teha, et mitte mingil juhul, aga ta muudkui korrutas, et tänu sellele on meie tulevik rahaliselt kindlam," meenutas Di Maria kallim Jorgelina mõni aasta hiljem üleelamisi. "Selgitasin talle, et kallis, Manchesteris läheb juba kell kaks pimedaks! Aga ma ei süüdista teda, ehkki elu oli seal lihtsalt kohutav." Pole siis ime, et vaid aasta hiljem ronis Di Maria USA-tuurile siirdunud Unitediga liitumise asemel hoopis Pariisi viivale lennukile ja lõi käed PSG-ga.

Davy Klaassen – 2017. aastal 28 miljoni euro eest Amsterdami Ajaxist Evertoni

Hea näide sellest, kuidas mängija lihtsalt ei sobinud sel hetkel sellesse võistkonda. Ainsaks jäänud hooaja jooksul käis Klaassen Evertoni eest väljakul kõigest seitsmes liigamängus, kuuludes algkoosseisu kolmel korral. Järgmisel suvel Bremeni Werderisse siirdunud, seejärel korraks Ajaxisse naasnud ning alates 2023. aastast Milano Interis mängiv Klaassen on end ebaõnnestunud Inglismaa-seikluse järel siiski tõestanud igati tasemel mängumehena.

Jadon Sancho – 2021. aastal 85 miljoni euro eest Dortmundi Borussiast Manchester Unitedisse

Oh üllatust, aga taas üks Manchester Unitedi ebaõnnestunud suurost. Dortmundis täht, Inglismaa koondises ja praegu Chelseas tubli, aga Unitedis 007 ehk seitse mängu, null väravat, null väravasöötu, nagu üks Saksa telesaade ta ristis. Krobeline algus röövis enesekindluse, tüli peatreeneriga mänguaja ning ehkki Sancho on viimastel aastatel hakanud aeg-ajalt näitama samasugust vormi nagu Dortmundi päevil, saadab 24-aastast mängumeest endiselt ebastabiilsuse taak.

Fernando Torres – 2011. aastal 60 miljoni euro eest Liverpoolist Chelseasse

Suurepärane väravalööja samast liigast – igati loogiline, et tema eest võib tasuda Briti saarte üleminekurekordi väärilise summa? Vale. Vigastused olid röövinud hispaanlaselt enesekindluse ja kuigi tema soolovärav aitas Chelsea dramaatilisel moel Meistrite liiga finaali, suutis Torres 110 liigamänguga lüüa vaid 20 väravat, kõige krooniks uskumatu eksimus Old Traffordil tühja värava ees. Kes otsib, see leiab, et Torres ja "viga 404" käivad tänase päevani ühte jalga isegi Soccernet.ee portaalis!

LAISKVORSTID JA JUHMAKAD

Kes tegi – ise tegi! Või kuidas saaks teisiti iseloomustada profijalgpallurit, kes on unistuste lepingu kätte saanud, aga ei suuda hoiduda maitsvast söögist-joogist või ööelust? Ja mõnele on lihtsalt lusikaga antud, aga kulbiga võetud ...

Kalvin Phillips – 2022.aasta 50 miljoni euro eest Leeds Unitedist Manchester Citysse

Phillips paistis silma mitte ainult Leedsi, vaid 2020. aasta EM-il ka Inglismaa eest. Nii et City sai ta suhteliselt odavalt kätte? Ei, sest tugevas konkurentsis ei suutnud Phillips põhimeheks murda. Selle asemel lajastas Pep Guardiola poolkaitsjale hoopis avalikult: "Ta jõudis tagasi trennidesse ülekaalulisena. Ma ei tea, miks, aga ta ei ole valmis treenima ega mängima." Phillips sai City eest kirja vaid kuus algkoosseisumängu, laenati (edutult) West Hami ja sealt käimasolevaks hooajaks (veidi edukamalt) Ipswich Towni. Aga Citys läbilöömise šanss on kardetavasti pöördumatult läinud.

Danny Drinkwater – 2017. aastal 42 miljoni euro eest Leicesterist Chelseasse

Hooajal 2015-16 üllatuslikult liigavõitjaks tulnud Leicesteri tähtedest osutus Drinkwateri käekõik vaat’ et kõige õnnetumaks. Ülemineku hetkel koputas ta Inglismaa koondise uksele, kuus aastat hiljem kuulutas vaid 33-aastasena karjääri lõppenuks. Süüdi olla olnud teiste seas näiteks Maurizio Sarri, kes teda kasutada ei tahtnud ja müüa proovis. Ega Drinkwater küll ka ise hiljem saladust teinud, et nimele mittevastava tegevuse ehk peopanemisega tegeles ta Chelsea-päevil omajagu. "Püüdsin sel moel peast pühkida kogu seda jama, mis mu karjääris toimus," õigustas mees ise lullilöömist. Nojah.

Kepa Arrizabalaga – 2018. aastal 71,8 miljoni eest Athletic Bilbaost Chelseasse

Maailma kalleim väravavaht! See taak ei olnud 23-aastase hispaanlase jaoks kerge kanda, nagu järgnenud hooaeg veenvalt näitas. Kepa avahooaeg jäi Chelseas kõigile meelde prohmakatega ning lõpetas aasta Premier League’i ajaloo kõige kehvema tõrjeprotsendiga. Mälestusväärseks osutus ka 2019. aasta liigakarika finaal, kus Maurizio Sarri tahtis teda vigastuse tõttu välja vahetada, ent Kepa saatis treeneri pikalt ja Chelsea kaotas mängu.

Kahel viimasel hooajal on jätkuvalt noor hispaanlane siiski suutnud Chelsea, Real Madridi ja Bournemouthi särgis tõestada, et võimete poolest on ta tippklassist. Ent baskidele hiigelsummat makstes lootis Chelsea leida aastateks esiväravavahti ja seda pole siiani juhtunud.

Robinho – 2008. aastal 42 miljoni euro eest Real Madridist Man Citysse

Kas enda arvates liitus Robinho toona hoopis Manchester Unitediga? Rumal kõlakas, ei muud. See, et brasiillane teatas pressikonverentsil, kuidas tal on "rõõm liituda Chelseaga", pole aga enam kuulujutt, vaid puhas fakt. Olgu nende lugudega kuidas on, aga City uue omaniku šeik Mansouri esimene glamuurne ost osutus esimeseks aiataguseks vasikaks. Esimesel hooajal mängis Robinho enam-vähem, siis hakkas aga jonnima ja nõudis enda müümist kodumaale. Lõpuks jõudis ta otsaga Milanosse, kus käitus veelgi ülbemalt ja mõisteti lõpuks koos sõpradega süüdi peoõhtu käigus aset leidnud vägistamises. Kümme aastat hiljem ehk mullu veebruaris jõuti nii kaugele, et Robinho asus kodumaal talle mõistetud karistust kandma.

Mario Balotelli – 2014. aastal 19 miljoni euro eest Milanist Liverpooli

Pätt? Paharet? Kloun? Super Mario kohta on igaühel oma arvamus, aga igav temaga kindlasti ei hakanud. Manchester Citys ja Milanis läks tal ju kõigist tempudest hoolimata lõppkokkuvõttes ikkagi hästi, miks siis mitte ka Liverpoolis, kes otsis asendust Barcelonasse kolinud Luis Suarezile? Sellega pani Brendan Rodgers paraku puusse. Balotellile ei meeldinud eriti joosta, küll aga alatasa mitmekümne meetri kauguselt peale lüüa, mis kaaslasi mõistagi ei rõõmustanud. Kui ründaja asus Meistrite liiga mängu vaheajal Pepega särke vahetama, sai Rodgersil mõõt täis ning 939 minutiga vaid ühe liigavärava löönud Balotelli saadeti tagasi Milani.

Ei, päriselt, see juhtuski. Tegelikult ka! Vahel suudab elu kokku kirjutada selliseid lugusid, et isegi Ted Lasso hõõruks arusaamatusest silmi.

Ricky Alvarez – 2015. aastal 10,5 miljoni (ja lõpuks 23 miljoni) euro eest Interist Sunderlandi

Ricky misasi? Ehkki võrreldes teiste selle artikli nimedega on 36-aastane argentiinlane pea tundmatu, on tema üleminek Itaaliast Inglismaale üks kurioosseimaid – eeskätt põhjusel, et alge ostusumma kasvas lõpuks kahekordseks ja pärast selle tasumist ei mänginud ta "ostja" eest enam ainsatki mängu.

Argentina koondisega 2014. aasta MM-il käinud ja seal ühes alagrupimängus Lionel Messile endale puhkust andnud Alvarez liitus suurturniiri järgsel suvel laenulepingu alusel Sunderlandiga. Põlvevigastuse tõttu tegi ta lõpuks kaasa vaid 13 liigamängus, aga kuna inglased jäid kõrgliigasse püsima, aktiveerus poolkaitsja väljaostuklausel. Kuna Sunderland kahtles tugevalt Alvarezi tervislikus seisundis, keeldusid nad Interile seda summat maksmast.

Pika vaidluse käigus jõudsid Inter ja Alvarez ise kohtusse kaevata Sunderlandi, Sunderland aga omakorda mängijat ravinud arsti, kuid lõpuks otsustasid CAS ja FIFA, et inglastel tuleb vastupunnimine lõpetada ja rahakotirauad lahti lüüa. Koos kohtukuludega tuli Sunderlandil mehe eest, kes nende särigs peaaegu platsil ei käinudki, tasuda mitukümmend miljonit.

Ali Dia – 1996. aastal tasuta ehk vabaagendina Southamptonisse

Mees, müüt, legend. Kui maailma parim mängija George Weah helistab Inglismaa kõrgliigaklubi Southamptoni peatreenerile Graeme Sounessile ja soovitab oma sugulast, kes on mänginud nii Paris Saint-Germainis kui ka Senegali koondises, siis mida seal veel mõelda? Ainus häda: Souness ei kõnelenud telefonis sugugi mitte Weah’ga, vaid ... jah, kellega? Dia sõbraga? Agendiga? Või koguni Dia endaga?

Igatahes saabus Prantsusmaa ja Saksamaa madalamates liigades mänginud ning korraks isegi Soome põiganud Dia Southamptonisse, sõlmis kuuajalise lepingu ja saadeti Leeds Unitedi vastu 32. minutil vahetusest platsile. 85. minutiks oli Sounessil selge, et teda oli ninapidi veetud, ja väljakult ära kutsutud Dia tippjalgpalluri karjäär sai otsa sama kiiresti kui algas.

Bebe – 2010. aastal 9 miljoni euro eest Guimaraesi Vitoriast Manchester Unitedisse

Kas Sir Alex Ferguson tegi selle tehingu pärast põhjalikku veinidegustatsiooni või siis soovist kauasele abimehele Carlos Quierozele rõõmu valmistada, jääbki ilmselt teadmata. Raskest lapsepõlvest hoolimata tippjalgpalli jõudnud Bebe suurim õnn oli osava agendi otsa sattumine. Hirmkõva pommlöögi, aga kasinate jalgpalliteadmistega portugallane mõjus Manchester Unitedis nagu portselanipoodi sattunud elevant, mistõttu tema arvele jäi vaid kaks liigamängu. Aga Bebe üle naermine oleks samuti kohatu, sest praeguseks on ta jõudnud pidada Hispaania kõrgliigas üle 160 mängu. Tehtagu järgi!

Carlos Kaiser – tosina aasta jooksul ... igale poole

If you ever wondered how far, frame and networking can get you

Brazilian "Footballer" Carlos Kaiser managed to have a 13 year pro football career without ever playing a game (he wasn't very good) and managed to convince the biggest clubs in Brazil to sign him

Yes really pic.twitter.com/5nWXoZQ0UI — Lawrence King (@lawrencekingyo) December 8, 2024

Brasiilia naljamees erines kõigist eeltoodud kolleegidest selle poolest, et tal polnud kordagi tõelist tahtmist tippjalgpalluriks saada. Või õigemini – ta tahtis küll saada jalgpalluriks, aga ei viitsinud mängida jalgpalli! Osav petis sõbrunes kodumaal paljude mängijate ja ajakirjanikega, kelle soovitustele toetuda, ja nii õnnestuski tal alustada ringreisi mööda Lõuna-Ameerikat, põigates korraks isegi Euroopasse.

Nutti oli tal seejuures piisavalt palju, et hakkama saada. Kui füüsiliselt heas vormis, aga kasinate mängijaoskustega Kaiser pidi treenima, teeskles ta lihtsalt vigastust. Prantsusmaa klubi Ajaccio tahtis teda rahvale esitleda, aga trikitama pidanud Kaiser tagus kõik pallid lihtsalt publikusse ja suudles kirglikult klubi vappi – fännid juubeldasid.

Kodumaale naasnuna sai Bangu peasponsoril tema lollitamistest villand ja ta käskis peatreeneril Kaiseri otsemaid mängu saata. Halba aimanud Kaiser leiutas uue triki – ta läks soojendusala kõrval mängijatele roppusi karjunud pealtvaatajatega kaklema ja teenis punase kaardi. Karjääri viimase lepingu teenis Kaiser aga Vasco da Gamas õige omapärasel põhjusel. Kuna ta oli karsklane, pidi ta ühte alkoholiga pahuksisse sattunud meeskonnakaaslast lihtsalt joonel hoidma.

Teinekord pole asi üldsegi mängijas, vaid klubis. PSR ja FFP? Käsku tuleb täita, aga kuhu on tehtud reeglid, seal leitakse ka võimalus neist kavalalt mööda hiilida. Ja mängija muutubki etturiks.

Odysseas Vlachodimos – 2024. aastal 24 miljoni euro eest Nottingham Forestist Newcastle’isse

Odüsseia missugune? Hea küll, see halb nali kirjutas ennast ise. Aga kreeklase saatust on kujundanud ülim pragmaatilisus. Nimelt pidi Newcastle rahalise jätkusuutlikkuse reeglite järgimiseks müüma läinud suvel mõne oma kasvandiku. Forest huvituski poolkaitsjast Eliot Andersonist, aga seadis omalt poolt tingimuse – raha võime maksta, kuid lisaks peate võtma vastu Vlachodimose.

Mõeldud, tehtud, sest kokkulepe sobis mõlemale. Newcastle sai Andersoni (ja Forest Vlachodimose) eest teenitud raha kanda tänavusele eelarvereale, väravavahi eest makstud miljonid oli Kirde-Inglismaa klubil aga võimalik järgmiste hooaegade peale ära jaotada. Vlachodimose jaoks tegi asja nukraks see, et Nick Pope’i ja Martin Dubravka järel ei jäetud talle vähimatki võimalust esiväravavahiks tõusta. Mitukümmend miljonit mehe eest, keda sul polegi kavas mängitada? Mis teha, kui seadus nõuab ...

Arthur Melo – 2020. aastal 72 miljoni euro eest Barcelonast Juventusesse
Miralem Pjanic – sama tehingu käigus 60 miljoni euro eest Juventusest Barcelonasse

Üks ei tahtnud Barcelonast ära minna. Teisele meeldis Juventuses. Aga kes see mängijalt ikka küsib! Pimegi pidi mõistma, et kumbki mees ei olnud kaugeltki sellist summat väärt, kuid rahalise ausa mängu reegel ehk FFP pani klubid sundseisu. Ehkki reaalselt vahetas omanikku vaid 12 miljonit eurot, said nii katalaanid kui ka torinolased oma raamatupidamises read klappima ja olid rahul.

Mängijad ... mitte nii väga. Juventus proovis Arthuri paari aasta eest laenata Liverpooli, kus ta mängis aasta jooksul vigastuste tõttu vaid ühes mängus 13 minuti jagu, ning saatis ta seejärel hoopis Fiorentinasse. Pjanic oli Barcelonas kahvatu, kolis sealt peagi Türgi kaudu Araabia Ühendemiraatidesse ja mängib nüüd hoopis Venemaal.

Winston Bogarde – 2000. aastal tasuta Barcelonast Chelseasse

Selles loos osutus osavaks skeemitajaks hoopis mängija ise. Või kas ta üldse oligi süüdi? Hollandlase tõi Chelseasse toonane spordidirektor ja peatreener Gianluca Vialli ei teadnud asjast midagi, seega polnud ka väga üllatav, et ta ei näinud kaitsjale meeskonnas kohta. Nelja aasta jooksul käis Bogarde platsil vaid 11 korda ja ehkki klubi otsis korduvalt võimalusi tema minemasaatmiseks, ei tahtnud megapalka teenivat meest keegi.

Bogarde treenis usinalt iga päev isegi siis, kui ta noortevõistkonna juurde saadeti, ja selgitas teguviisi nii: "Miks peaksin loobuma 15 miljonist eurost? Alates hetkest, kui lepingule allkirja panin, on see minu raha. Lapsepõlves polnud mul vähimatki, aga kogu maailm keerleb raha ümber. Nimetage mind kelleks tahes, mind ei huvita." Ja kumb on õigupoolest rumalam – kas see, kellele ülemäära palju makstakse, või see, kes jabura pakkumise vastu võtab? Mõnele teisele klubile võiks ehk isegi kaasa tunda, aga ...

Pall põrkas imelikult, muru oli liiga pikk, juuksed jäid silmade ette ... Vabandusi võib otsida, aga vahel pole mingist keerutamisest kasu ja pimegi mõistab, et mängija oli lihtsalt märksa kehvem kui ostuhetkel arvati.

 Andy Carroll – 2011. aastal 42 miljoni euro eest Newcastle’ist Liverpooli

On this day in 2011, Liverpool signed Luis Suárez for £22.7m & Andy Carroll for £35m. ✍🏻 pic.twitter.com/frbEELX0pp — SPORTbible (@sportbible) January 31, 2020

Kui mõistlik on osta talvise üleminekuakna viimasel päeval kallis ründaja seetõttu, et ta lõi poole aastaga palju väravaid? Mitte väga, sai Liverpool kiiresti teada. Tehingu hetkel kõige kallima briti mängija sildi kaela saanud Carroll oli Newcastle’i eest skoorinud esiliigahooajal 17 ja seejärel kõrgliigas poole hooajaga 19 mängus 11 korda, Liverpoolis tuli järgmise 44 liigamänguga juurde vaid kuus tabamust. Kahekohalise väravatearvuni pole ta järgnenud karjääri jooksul enam ühelgi hooajal küündinud, aga see pole ka ime, kui arvestada Carrolli pidevaid vigastusi. Samas pole halba ilma heata – samal talvel tõi Liverpool Carrollist kõvasti odavamalt endale Luis Suarezi ja edasine on ajalugu.

Tiemoue Bakayoko – 2017. aastal 48 miljoni euro eest Monacost Chelseasse

Monacost Chelseasse, Chelseast Milanisse, Napolisse ja uuesti Milanisse, seejärel ... Lorienti ja PAOK-i?! Bakayoko on järjekordne tõestus, et ühe hea hooaja pealt ei ole mõtet kellelegi suurt lepingut lauale visata. Chelseas prantslane ei kohanenudki, ka ükski neljast laenust ei lõppenud ostuga ja lõplikult suutis Chelsea Bakayokost, kes ostuhetkel oli olnud väärtuselt klubi kõigi aegade teine täiendus, lahti saada alles 2023. aasta suvel.

Donny van de Beek – 2020. aaastal 42 miljoni euro eest Ajaxist Manchester Unitedisse

Meistrite liigas Ajaxi eest säranud van de Beek pidanuks olema universaal, aga ei leidnudki ühegi Unitedi peatreeneri käe all õiget rolli. Samas – miks oli vaja palgata number 10 kohale mees, kes jäi igas elemendis Bruno Fernandesile natuke alla? Siiski pidi van de Beek ka ise peeglisse vaatama, sest võistkonnasisestes kiirustestides jäi ta pidevalt viimaste hulka. United sai hollandlaselt 35 miljoni naela eest kätte 35 liigamängu ning kuna ka laenud Evertoni ja Eintrachti olid kehvad, müüdi ta lõpuks läinud suvel Gironale. Hind? Ostusummaga võrreldes tühine ehk pool miljonit eurot.

Tanguy Ndombele – 2019. aastal 62 miljoni euro eest Lyonist Tottenhami

Spursi tollane rekordost suutis potentsiaali realiseerida vaid üksikutel hetkedel. Põhjus? Mitme peatreeneri arvates jättis prantslase füüsiline valmisolek ja töössesuhtumine omajagu soovida. Ndombelet solgutati laenulepingutega sinna-tänna ja seejuures üsna edukalt, sest tal õnnestus tulla Napoliga Itaalia ja Galatasarayga Türgi meistriks, aga sellegipoolest ei soovinud kumbki klubi teda pikemaks endale. Spursi eest mängis Ndombele lõpuks küll kõigi sarjade peale ligi sada mängu, aga Harry Kane’i kõrval meeskonnas suurimat palka teeninud mehelt oodati palju enamat.

Mõhhailo Mudrõk – 2023. aastal 70 miljoni euro eest Donetski Šahtarist Chelseasse

Kas keegi on siiamaani aru saanud, miks Chelsea ukrainlase eest sellise summa välja käis? Ainult selleks, et Arsenal teda endale ei võtaks? Jah, Mudrõk on Inglismaal näidanud, et ta on kiire, aga soovida jätab nii otsuste langetamine kui ka võime jõuliste kaitsjatega hakkama saada. Kaheksa-aastane leping tundus olevat Chelseale kasulik, aga ripub neil nüüd veskikivina kaelas. Põhjuseks ei ole ainuüksi Mudrõki kesine vorm, vaid ka tõsiasi, et detsembris leiti tema dopinguproovist meldooniumi jälgi. Halvimal juhul võib sellega kaasneda nelja-aastane mängukeeld.

Õnneks on keskmise jalgpalluri karjäär piisavalt pikk, et üks ebaõnnestumine ei pruugi seda täielikult rikkuda. Ja võib-olla ei ole ka selle artikli "inspiratsiooniallika" Antony jaoks veel kõik päästmatult kadunud. 2013. aasta suvel hääletasid Hispaania päevalehe Marca lugejad iga-aastasel küsitlusel ülekaalukalt lõppenud hooaja halvimaks ostuks poolkaitsja, kes ei suutnud kuidagi Real Madridis oma kohta leida. Teda peeti füüsiliselt nõrgaks ja koguni 32 protsenti hääletajatest leidis, et tema palkamisega tegi Real suure vea.

Kes oli see mängija, küsite?

Luka Modric.