Kes ei mäletaks seda, mida tegi Costa Rica kaheksa aastat tagasi Brasiilias? Nüüd on koondis taaskordselt jõudnud MM-ile ning kuigi meeskond ise on pisut muutunud, siis vastas on jällegi maailmameistriks tulnud koondised.

• Kümme aastat troonilt. Prestiižita Hispaania ihaldab maailma valitsejaks tõusmist
• Sakslaste aiast kostub klähvimist küll - on see näljane lambakoer või lihtsalt mängutujus taksike?
• Neljakordne Aasia meister Jaapan sihib seeria murdmist, aga takistusrada on karm

Kui midagi on viimasel ajal maailmameistrivõistlustel stabiilset juhtunud, siis lisaks sellele, et tiitlikaitsjad langevad kärmelt välja on ka Los Ticos suutnud endale alati leida kaaslased, kes on ise korduvalt kergitanud MM-i uhke karika enda pea kohale. Neli korda (1990, 2002, 2006 ja 2018) on vastas olnud üks suurriik (kolm korda Brasiilia ning 2002. aastal ka Saksamaa), kuid nii 2014. aastal kui ka tänavu on seis pisut keerulisem.

Meenutame esmalt sambamaal toimunut. 2014. aastal loositi alagruppe veel viimast korda geograafia põhiselt ning seega ei saanud Costa Rica kuidagi kokku minna ei mandrikaaslaste ega ka aasialastega. Kuna aafriklasi ning lõuna-ameeriklasi (kes ei mahtunud kaheksa tugevaima sekka) oli liiga vähe, siis tõsteti üks Euroopa meeskond ajutiselt loosimispottides ümber.

Selleks Euroopa meeskonnaks osutus Itaalia (kuigi varasemate reeglite järgi oleks selleks pidanud olema Prantsusmaa) ning kokku läksid nad Uruguayga. Ka ülejäänud Euroopa kausist ei võetud kedagi lihtsat ehk nendega liitus Inglismaa. Kes oli aga salapärane neljas liige? Otseloomulikult Costa Rica!

"Neil on väga head, lausa suurepärased tiimid," sõnas tollaegne koondise peatreener Jorge Luis Pinto kolumblaste ajalehele El Heraldo. Tõepoolest kolmel tiimil oli kokku seitse maailmameistritiitlit ning FIFA edetabelis olid nad vastavalt seitsmendal, üheksandal ja kümnendal kohal. Costa Rica meedias ringlesid väited, et kui turniirilt saadakse kasvõi üks punkt on juba kõik päris hästi ja olgem ausad, eks see seis täpselt selline oligi.

Reaalsus kujunes aga ootamatult teistsuguseks: avavoorus võideti 3:1 Uruguayd, seejärel tehti Itaalia selg prügiseks ning viimases voorus kindlustati väravateta viigiga koht tabeli tipus. Uskumatu, kuid tõsi! Kaheksandikfinaalis mindi kokku Kreekaga, keda lõpuks napilt tänu Keylor Navase tõrjele penaltiseerias ka alistati. Ees ootas koht maailma kaheksa parima seas! Vastu tuli Holland, keda jällegi hoiti 120 minutit kuival, kuid sama seis oli ka Costa Rica ründeliinil. Enam neil fännide kurvastuseks penaltiõnne polnud, aga võimas ajalugu oli tehtud sellegipoolest.

Ameerika mägedega kvalifikatsiooniturniir

Naaseme nüüd aga praegusesse aega. Tänu kõrgele FIFA edetabelikohale ei pidanud Costa Rica oma kodumandri esimesest kahest kvalifikatsioonivoorust osa võtma ning pääsme jahtimine sai alguse Octagonal'is, kus mindi kokku Kanada, USA, Mehhiko, Jamaica, El Salvadori, Hondurase ja Panamaga. Suurele jalgpallipeole sai teatavasti kolm või neli (neljas tiim sai kontinentidevahelisele sõelmängule) koondist ehk parem tuli olla vähemalt pooltest konkurentidest.

Valikturniir ei alanud Los Ticos'e jaoks sugugi hästi, kuna peale kõigiga ühe korra mängimist oli neil tabelis vaid kuus punkti ehk neist jäi maha ainult Honduras (3 punkti). "Meil on pinge peal, see on ilmselge. Aga rahvuskoondise peatreenerina tulebki sellise pingega leppida," tõdes seitsmenda mängu järgsel pressikonverentsil peatreener Luis Fernando Suarez meediale.

Ei teagi, kas oodatigi meelega pingelisemat olukorda või lihtsalt ei saadud esialgu oma mootorit tööle, kuid järgmise seitsme matšiga ühtegi kaotust ei saadud ning 19 (!) lisapunkti kergitasid nad mööda nii El Salvadorist, Jamaicast kui ka Panamast. Seejuures oli neil sama palju punkte kui USA-l, ent kehvem väravatevahe (omavahelistes duellides oleks Costa Rica ees olnud, kuid FIFA vaatab esimesena üldist väravatevahet) andis neile neljanda koha.

Seega pääses koondis teist korda peale 2009. aastat mandritevahelisele duellile. Esimene kord väga edukas just polnud, kuna kokku mindi (taas) kahekordsest maailmameistri Uruguayga. Kahe matši kokkuvõttes jäädi 1:2 alla ehk Lõuna-Aafrikasse neil teatavasti asja polnud. Tänavu ei tulnud konkurent mitte Lõuna-Ameerikast vaid hoopis Okeaaniast, keda esindas neljandat korda järjest Uus-Meremaa.

Matši okeaanlaste vastu alustati suurepäraselt, kuna juba kolmandal minutil mindi Joel Campbelli tabamusest juhtima. Eduseisu kaitsmine polnud sugugi lihtne, kuna vastased tegid neist pea neli korda rohkem pealelööke. Korra lõi Chris Wood palli ka väravasse, ent Los Ticos'i õnneks oli eelnevalt tehtud viga. Seega jäigi seis ainult 1:0 ning kuna tänavu oli duell ühemänguline, siis Costa Rica teeniski viimase koondisena koha maailmameistrivõistlustel.

Costa Rica fans share their excitement for the @FIFAWorldCup following Los Ticos' qualification for #Qatar2022! pic.twitter.com/1SJf3Yg6EN — SC News (@roadto2022news) June 15, 2022

Nagu eelnevast tekstist on aga selgunud, siis ei naeratanud ka sel aastal loosiõnn Kesk-Ameerika nimekaimale jalgpallikoondisele. Costa Rica läks kokku 2010. aastal võidutsenud Hispaania, neli korda maailma parimaks kerkinud Saksamaa ja lähiajaloo Aasia hiiu Jaapaniga. Võrreldes alagrupi keskmist FIFA edetabeli positsiooni teiste gruppide omaga, siis jäädakse alla ainult B-alagrupile, kus on koos Inglismaa, USA, Wales ja Iraan. Lisaks on tegemist ainsa alagrupiga, kus saavad kokku kaks maailmameistrit. Ehk lühidalt on Costa Rica leidnud taas sellised kaaslased, kelle vastu peab oma parimad oskused mängu panema.

Koondise selgroo luigelaul ...

Costa Rica on üks 17 rahvuskoondisest, kes on võtnud osa viimasest kolmest MM-i turniirist. See, et väikeriik - tänavusel jalgpallisõul olevatest riikidest on ainult Kataril, Uruguayl, Horvaatial ja Walesil vähem elanikke - on üldse nõnda stabiilselt suurvõistlustest osa võtnud, on tänu koondise mitmele legendile. Täpsemalt öeldes on kõigil kolmel MM-il käinud kõigest kuus Costa Rica mängijat.

Nendest kogenuim on 37-aastane kapten Bryan Ruiz, kes on ainsana kinnitanud, et tänavune turniir jääb tema viimaseks. "Ma tahan lõpetada aastat võimalikult hästi. Ning kasutan sõna "mina", kuna olen kindel, et Keylor [Navas] ja Celso [Borges] jätkavad natuke kauem, kuid eks see ole ka nende otsustada," seletas koondist siiamaani 144 mängus abistanud Alajuelense pallur TicoTimesile.

Nagu Ruiz mainis, on koondist päris pikalt esindanud ka 34-aastane Celso Borges (koondise rekordinternatsionaal 154 mänguga) ja Euroopaski endale nime teinud 35-aastane Keylor Navas (107 mängu). Kuigi mehed ise pole lõpetamist veel kinnitanud, siis järgmisel finaalturniiril oleksid mehed juba üpriski lähedal 40. eluaastale.

Kolmandatele maailmameistrivõistlustele lähevad ka endine Londoni Arsenali pallur Joel Campbell (30-aastane, 118 mängu), Espanyoli ja Levantet esindanud Oscar Duarte (33-aastane, 70 mängu) ning paar aastat Šveitsis mänginud Yeltsin Tejeda (30-aastane, 73 mängu). Lisaks nimetatud meestele on oma karjääri lõpusirgel ka Johan Venegas (33-aastane, 80 mängu), Kendall Waston (34-aastane, 61 mängu) ja Bryan Oviedo (32-aastane, 74 mängu).

... ja uute meeste esimesed sammud

Kui koondises on vähemalt 30-aastaseid mängijaid üksteist, siis alla 24-aastaseid pallureid on kokku üheksa. Seega ei saa sugugi väita, et koondis oleks täis ainult vanureid, kuna leidub ka üsna mitu noort, kes tahavad näiteks ise järgmisel kolmel MM-il omad õigele teele suunata. Kuigi koondises nad (üldjuhul) pole veel jõudnud tegusi teha, siis nii Jewison Bennette (18), Brandon Aguilera (19), Patrick Sequeira (23) kui ka Daniel Chacon (21) on end suutnud välismaa klubidele maha müüa.

Kõige lünklikum on koondis vanuses 24-29, kuhu leidub ainult kuus pallurit. Kui kaitseliinis seetõttu probleeme pole - nii väravasuul kui ka esikinda ees olevas liinis on niinimetatud vanurid - siis poolkaitses on lugu tsipa keerulisem: tosinast mängumehest on ainult kolmel (Borges, Ruiz, Tejeda) kirjas üle 13 matši ning kuus meest on üldsegi vähem kui neli (!) korda väljakule saanud.

Seega võibki juhtuda nii, et kui kõik mehed on terved, esindab Costa Ricat ääretult kogenud võistkond, mille keskmine vanus võib küündida lausa 30 aastani (tõenäoliselt tõmbab numbrit jõudsalt alla noor Bennette, kes viimasel ajal palju mänguaega saanud), kuid kui mõni peaks neist vigastama saama - eriti keskväljal - võib tulla mõne väiksemate kogemustega mehe tähetund.

Meeskonna staar - Keylor Navas

Kuigi ametlikult on kapteniks meeskonna vanim liige Bryan Ruiz, siis reaalsuses poolkaitsja üldjuhul mänge enam ei alusta. Seetõttu on viimasel ajal oma käele ühe paela saanud esikinnas Navas. Tõenäoliselt tunnevad 35-aastast kollkiiprit igaüks, kuna tegemist on siiski mehega, kes mängis Real Madridis viis hooaega ning aitas kuninglikul klubil võita kolm järjestikuses Meistrite liiga tiitlit.

Kusjuures Madridi sai ta just peale superedukat 2014. aasta MM-i, kus ta kodumaaga esile kerkis. Varasemalt esindas ta Levantet, kelle ridades ta aasta varem Thibaut Courtois' ja Willy Caballero ees liiga parimaks väravavahiks valiti. Hispaaniast lahkus ta kolm aastat tagasi, kui klubisse saabus justnimelt Courtois, kes hakkas ise võistkonna esikindaks. Sealt lahkus ta PSG-sse, kus ta nüüd on jällegi teiseks numbriks langenud.

Viimasel ajal on meest kimbutanud ka vigastused ning seljavalu tõttu pole ta tänavu ühtegi minutit mängida saanud. Lootus, et mees MM-iks siiski terveks saab on olemas ning tõenäoliselt ei pruugi teda ka vähene (täpsemalt öeldes olematu) mänguaeg segada. Näiteks Panama peatreener Thomas Christiansen ütles peale matši Costa Ricaga, et kaotus tuli just tänu Navasele: "Keylorita poleks Costa Rica pääsenud [mandritevahelisele] sõelmängule. Ta teenis neile väga palju punkte. Meie vastu tegi ta lausa seitse või kaheksa head tõrjet."

🇨🇷 🙅‍♂️ Keylor Navas doing what Keylor Navas does.@NavasKeylor | @fedefutbolcrc pic.twitter.com/NcsmIJyQOx — FIFA World Cup (@FIFAWorldCup) June 9, 2022

Silm peale - Jewison Bennette

Kui eelmiste maailmameistrivõistluste ajal vaatas tollal 13-aastane Bennette turniiri televiisorist, siis viimase kahe aastaga on mees kodumaal esile tõusnud ning saanud koondise oluliseks mängumeheks. Ääreründaja esindas veel 2019. aastal Costa Rica U15 koondist, ent ainult kaks aastat hiljem kutsuti ta rahvuskoondise treeningule. Eelmise aasta augustis sai ta ka kirja oma debüüdi, kui jooksis El Salvadori vastu platsile 17 aasta ja kahe kuu vanuselt. Sellega sai temast kodumaa aegade noorim koondislane.

Varakult antud võimalust pole mees kasutamata jätnud - juba paar kuud hiljem võttis ta ka osa MM-i valikturniirist. Kusjuures juunikuises mandritevahelises sõelmängus oli just Bennette see, kes andis matši ainsa väravasöödu Joel Campbellile. Septembris sai mees kirja ka nii oma esimese kui ka teise värava, kui ta sai sõprusmatšis Lõuna-Korea vastu kirja duubli.

Ka klubide eest on nooruk siiamaani kärmelt jala valgeks saanud. Kasvatajaklubis Heredianos läks tal vaja ainult nelja minutit ning Sunderlandis, kellega ta sel suvel nelja-aastase kontrahti sõlmis, sai avavärav löödud teises matšis Watfordi vastu.

Suurim mure - kogemusteta poolkaitse

Nagu paar lõiku tagasi sai ka kirjutatud, siis Costa Rica poolkaitses on enim mänge saanud kirja Bryan Ruiz, Celso Borges ja Yeltsin Tejeda. Kui viimased kaks kannavad nii klubis kui ka koondises põhirolli, siis Ruiz on pigem langenud vahetusmehe rolli. Neile järgnevad vaid kuraditosin korda platsile saanud Gerson Torres ning seitse võimalust saanud Bennette ja Daniel Chacon.

Arvatavasti mängib Costa Rica 4-4-2 formatsioonis, kus algkoosseisu saavad Borges ja Tejeda (keskel) ning Torres ja Bennette (äärtel). Keskväljale võib vahetusest saata Ruizi ja Chaconi ning üheks äärmiseks poolkaitsjaks võib tõusta ka üldiselt äärekaitsjana palliv Keysher Fuller. Mis saab aga siis, kui keegi korjab sellest rivistusest endale punase kaardi või saab vigastada? Platsile tuleb saata mees, kes on koondises maksimaalselt ainult kolm mängu kirja saanud. Kas sellise kogemusega mehel võib aga suurel laval ka keeruliseks minna? Eks seda saab juba jooksvalt teada.

Kusjuures ei saa öelda, et ei leiduks Costa Rica kodakondsusega poolkaitsjaid, kes oleks koondises rohkem mängida saanud. Viimase aasta jooksul on rahvustiimi esindama kutsutud nii Allan Cruz (24 mängu), Randall Leal (26), Alonso Martinez (12), Allen Guevara (15) kui ka Orlando Galo (9), ent ükski neist lõplikku valikusse ei mahtunud.

Treener - Luis Fernando Suarez

62-aastane kolumblane on treenerina rännanud läbi pea terve Ladina-Ameerika. Peale 1995. aastat, mil mees mängijakarjäärile punkti pani, on Suarez vahetanud oma meeskonda lausa viisteist korda. Nendest kaksteist on olnud mõnda klubi abistades, kuid enim kuulsust on mees saanud koondiste eesotsas. Nimelt jõudis ta tänavusega juba kolmandat korda MM-ile.

Esimene kord tuli 2006. aastal, mil ta tüüris Ecuadori MM-ile ning lõpuks lausa kaheksandikfinaali (alistades seejuures ka Costa Rica), kus alistuti David Beckhami täpsele karistuslöögile. Teist korda pidi mees kaheksa aastat ootama, ent siis sai ta Hondurase juhendajana maailma parimatele säru teha. See plaan väga siiski ei õnnestunud, kuna turniir lõppes nulli punktiga (kaotati seejuures ... Ecuadorile).

Kataris ootavad teda seega ees karjääri kolmandad maailmameistrivõistlused. Mees on ka ise tõdenud, et MM-id on tema jaoks ääretult olulised. "Olen oma viimastes intervjuudes kasutanud [MM-ide jaoks] sõna kinnisidee. Mõned leiavad, et see sõna võib tähendada ainult halba, kuid mina nii ei arva. On ka häid kinnisideid. Minu kinnisideeks on minu kolmas MM," seletas mees fifa.com-ile. Peatreener on koondisesse toonud ka uue kombe: nimelt hüütakse iga matši eel ja järel üheskoos bribri keeles "Anita Mikilona!" ehk eestikeelselt "Lõpuni üheskoos!"

¡Añíta Mikilona ! ⚽️🇨🇷 pic.twitter.com/hffUsmiQH0 — Bryan Ruiz González (@bryanruizcr) February 3, 2022

Otto Kase: "Südames tahaks väga, et Costa Rica suudaks taas mingisuguse ime korda saata, ent reaalsuses ei suuda väga uskuda, et midagi sellist ka juhtuks. Vastas on ikkagi nii Euroopa kui ka maailma hiiud Hispaania ja Saksamaa. Tuleb loota, et mingid punktid/väravad saadakse jaapanlastelt, ent eks Samurai Blue meestel on peas täpselt samasugused mõtted."

Mängud alagrupis:

K, 23. novembril kell 18.00 vs Hispaania (Doha)
P, 27. novembril kell 12.00 vs Jaapan (Al Rayyan)
N, 1. detsembril kell 21.00 vs Saksamaa (Al Khor)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Keylor Navas (PSG), Esteban Alvarado (Herediano), Patrick Sequeira (Lugo).

Kaitsjad: Francisco Calvo (Konyaspor), Bryan Oviedo (Real Salt Lake), Oscar Duarte (Al-Wehda), Kendall Waston (Saprissa), Ronald Matarrita (Cincinnati), Keysher Fuller (Herediano), Juan Pablo Vargas (Millonarios), Carlos Martinez (San Carlos).

Poolkaitsjad: Celso Borges (Alajuelense), Bryan Ruiz (Alajuelense), Yeltsin Tejeda (Herediano), Gerson Torres (Herediano), Jewison Bennette (Sunderland), Daniel Chacon (Colorado Rapids 2), Youstin Salas (Saprissa), Roan Wilson (Municipal Grecia), Brandon Aguilera (Nottingham Forest), Douglas Lopez (Herediano), Anthony Hernandez (Puntarenas), Alvaro Zamora (Saprissa).

Ründajad: Joel Campbell (Leon), Johan Venegas (Alajuelense), Anthony Contrearas (Herediano).