Pühapäeval 100. korda Premium liiga raames mängitav Tallinna derbi FC Flora ja FCI Levadia vahel on olnud eelmised veerandsada aastat Eesti klubijalgpalli kandev narratiiv. Kuigi kohati on mürtsu teinud ka teised, on just kaks rohelist kantsi (üks heledamat, teine tumedamat karva) määranud kammertooni.

Eesti- ja venekeelse jalgpalli vastasseisuna alguse saanud duell on aja jooksul muutunud. Emakeel ja mängijate rahvus on derbis praeguseks vähetähtsad teemad. Muutumatuna on püsinud Levadiat ümbritsev protestivaim. Klubi positsioneerib end endiselt süsteemile (loe: Florale) vastuhakkajatena, kuigi retoorika käredusega on võrreldes derbi algusaegadega oluliselt tagasi tõmmatud.

Peamisi erimeelsusi Flora ja Levadia vahel külvab hetkel vaade (Eesti) jalgpallile. Kui Flora ridadesse kuuluvad ainult Eesti jalgpallurid, siis Levadia tegi tänavu kevadel peetud Premium liiga klubide koosolekul ettepaneku, mille kohaselt oleks praeguse kaheksa välismängija (juriidilise nimetusega mitte-ETM) asemel võimalik meeskonna koosseisu registreerida 15 välismängijat.

Ükski teine Premium liiga klubi seda ettepanekut ei toetanud ja siinses klubijalgpallis kehtiv Eesti mängijate keskne lähenemine jääb seega kestma. See Eesti kõrgliiga selge enamuse tahtel paika pandud raamistik on pea ainus jalgpalliline piirang, mis derbi osalisi nende tegevuses suunab. Ülejäänud otsustes ja valikutes ollakse vabad.

Pilk Tallinna derbi ajalukku viitab, et ootamatult sageli on uue ja võiduka perspektiivi avanud ootamatud valikud. Derbi on pööranud heledama ja tumedama rohelise suunas just siis, kui paistab, et sel teisel leeril on asi kenasti kontrolli all. See on hea tõestus, et Tallinna derbi on tugeva tervisega jalgpalliorganism, sest ettearvamatus on maailma parimasse mängu sisse kodeeritud.

Soccernet.ee vaatab siinkohal tagasi Tallinna derbi esimesele veerandsajale ning jagab selle viide ajastusse. Kestuselt ei ole need võrdsed. Kõigi oluliste pöörete, sündmuste, väravate ja jalgpallurite mainimine ilmselt allpool ka ei õnnestu. Aga üks võimalus Tallinna derbi lugu jutustada on järgnev. 

* * *

1999-2000: Toomas Krõmi väravate ajastu

1999. aasta 4. veebruari Sõnumileht teatas "Sadam vahetab nime". Nii sai alguse Tallinna derbi, sest eelmistel meistrivõistlustel hõbemedali võitnud ja eurosarjakoha pälvinud Tallinna Sadam ühines esiliigast kõrgemale tõusnud Maardu Levadiaga. Juriidiliseks kehaks jäi Sadama oma (sest nii säilis eurokoht), aga nimeks sai Levadia ja presidendiks (loe: omanikuks) Viktor Levada.

Esimene Tallinna derbi Levadia ja Flora vahel mängiti sama aasta 22. mail. Mõlemad olid vääratanud korra, aga tabelis oli eespool Levadia, sest kui nemad olid Lelle SK-ga teinud 2:2 viigi, siis Flora saanud 0:1 kaotuse FC TVMK-lt. Viik tähendas, et Levadia jäi Florast tabelis ette. Nii kestis see terve 1999. kui ka 2000. aasta.

"Mul on siiamaani alles ajaleht, kus pealkiri teatab "Krõm hävitas Flora!". See oli väga magus võit ja ilus aeg. Kolmapäeval käisin Levadia – Paide mängu vaatamas ja tabasin end mõttelt, et kuhu kõik see aeg on kadunud. 25 aastat möödas. Veerand sajandit! Jõhker!" meenutab 1999. ja 2000. aasta Premium liiga parim väravakütt Toomas Krõm toonaseid aegu.

1999 võitis Krõm väravalööjate edetabeli 19 ning aasta hiljem 24 tabamusega, kusjuures Flora vastu oli ta silmatorkavalt tulemuslik, lüües nende kahe aasta jooksul peetud kaheksas Tallinna derbis seitse väravat. Krõmi säravaim etteaste leidis aset 1999. aasta 23. oktoobril, kui Levadia võitis 3:0 ja kõik väravad kanti tema arvele.

Ründeäss kinnitab, et Flora vastu peetud mängud tekitasid temas erilise motivatsiooni. "Toona oli nii, et kõigil mängijatel oli Flora vastu eriline tahe end näidata ja tõestada, sest mujalt ju kedagi koondisesse ei võetud. Täna poleks niimoodi võimalik, et oled kaks aastat Eesti meister, aga ükski mees koondisesse ei saa," lausub Krõm.

Esimeses Tallinna derbis mängisid Levadia eest näiteks Krõm, Indro Olumets ja Liivo Leetma, kes kõik olid 1996-1999 nii Florat kui ka Eesti koondist juhendanud Teitur Thordarssoni poolt koondisest kõrvale jäetud. Ainsa Levadia toonase mängijana sai 1999. aastal koondisekutseid Ivan O'Konnel-Bronin.

"Aastad 1999 ja 2000 olid Levadias ikka väga ilus aeg. Eelneva hooaja mängisin Soome kõrgliigas Pietarsaari Jaros, mis andis mulle väga kõva põhja, mille pealt Eestisse tulla. Viktor Levada mu tagasi tõi. Ütles, et tal on mind vaja. Olin heas vormis ja nii need väravad tulidki," räägib Krõm. Olgu öeldud, et enne seda ilusat aega Levadias oli Krõmil olnud ka ilus aeg Floras, kellega ta tuli Eesti meistriks 1994 ja 1995.

Kokkuvõte: Tallinna derbi kaht esimest hooaega dikteeris just Krõm, kes lisaks Florale löödud tähtsatele väravatele oli neil aastatel ka Florast ja koondisest eemale jäetute sümboolne liider.

* * *

2001-2003: Arno Pijpersi raudbetooni ajastu

Levadia teine meistritiitel president Levada ambitsioone ei rahuldanud. 2000. aasta suvel Meistrite liiga teise eelringi avamängus Donetskis sealselt Šahtarilt saadud 1:4 kaotuse järel vallandati peatreener Sergei Ratnikov. Hooaeg mängiti lõpuni Ants Kommussaare ja Eduard Võrgu juhendamisel ja kulla võitmisega probleeme polnud – Florat edestati 19 punktiga.

Aastatel 1999 ja 2000 ei kaotanud Levadia kõrgliigas ainsatki kohtumist. Tõsi, tabelisse üks kaotus kirja läks, sest 1999 suvel TVMK üle saadud 3:0 võit muudeti tehniliseks kaotuseks, kuna Itaaliast naasnud Sergei Pareiko polnud ära kandnud kaks aastat varem üles jäänud võistluskeeldu. 2001 mängis Levadia Valeri Bondarenko käe all, aga jäi Florale väga selgelt alla.

Miks? Sest Flora peatreeneriks asunud Arno Pijpers oli talvise ettevalmistuse käigus tõstnud meeskonna hoopis uuele tasemele. 2000. aastal 55 punkti teeninud Flora võitis järgmisel aastal meistritiitli 68 punktiga, kusjuures 28 mänguga lubati endale lüüa 18 väravat ehk kõigest 0,64 mängu kohta. See oli Flora jaoks uus tase.

"Kui Arno tuli peatreeneriks, siis pandi karud tantsima. Iga liigutus lihviti trennis läbi," meenutab 1999-2002 Floras mänginud Raio Piiroja. "Algus oli raske, sest tal oli nii põhjalik. Kaitsetaktikat õppisime ja harjutasime oksendamiseni. Teitur tegi omal ajal seda päris palju, aga Arno nõudmised olid ikkagi uus tase. Nagu näha, jõudis see tase kohe ka tulemustesse.

Aga seda ka põhjusel, et Hollandi treenerid ei ehita üksnes mängijaid, vaid ka võistkonda ja sisekliimat. Midagi ei jäeta juhuse hooleks. Mängijana teadsin ma väga täpselt, mida juhendaja minust tahtis. Kui selle ära tegin, oli peatreener rahul. Kui ei teinud, oli pahandust palju."

Pijpersi raudbetoon püsis löömatuna kolm aastat järjest. 2002. aastaks tõi Levadia peatreeneriks soomlase Pasi Rautiaineni. Pinge püsis hooaja viimase mänguni, kus Levadia vajas Flora vastu võitu, aga 3400 pealtvaataja ees lõppes mäng 0:0 viigiga.

2003 proovis Levadia mahajäämust tagasi teha Milano Interi taustaga itaallasest peatreeneri Francho Pancheriga, aga too ei pidanud vastu isegi hooaja keskpaigani. Neli järjestikust kaotust (0:1 Transile, 0:3 TVMK-le, 1:2 Florale, 1:4 Tulevikule) tähendasid, et Pancheri vallandati juba enne juunikuu lõppu.

Levadia uueks peatreeneriks sai Tarmo Rüütli, aga tol hooajal polnud enam teha muud, kui tunnistada Flora võidumarssi. Pijpers võttis kolmanda järjestikuse meistritiitli võimsalt – 24 võitu, 4 viiki, ei ainsatki kaotust. Flora võitis ka kõik neli Tallinna derbit (2:0, 2:1, 1:0 ja 3:1).

"Flora – Levadia mängud olid toona ikka lahingud. Sõna otseses mõttes lahingud. Seal midagi tagasi ei hoitud," sõnab Piiroja. "Mul endal läks üks kord pärast mängu autoparklas Pareikoga kähmluseks. Muidu saame väga hästi läbi ja oleme hiljem üheskoos tolle epidoodi üle nalja teinud. Aga kuigi see derbi oli toona ikkagi väga uus ja värske, oli pinge väga kõrgel.

Minu meelest on siiani nii, et oled kas florakas või levadiakas. Mõlemat ei saa. Minu jaoks on siiani valus vaadata, kui mõni Flora mees liigub Levadiasse. Omal ajal seda ette ei kujutanud," räägib Piiroja, keda kujutav lipp Flora fännisektorit igal mängul kaunistab. Pühapäevane derbi jääb Flora legendil nägemata, sest 5. mai on meritindihooaja viimane püügipäev.

Kokkuvõte: 2001-2003 oli Tallinna derbi teine ajastu, mida valitses Arno Pijpersi juhitud Flora, kelle vastu alustas Levadia igat hooaega uue peatreeneriga, ent keegi neist ei osutunud kuldseks tihiks. Levadia ei võitnud tol perioodil ka ainsatki Eesti karikat.

* * *

2004-2009: Levadia (ja Tarmo Rüütli) kuldaeg

Kui Pancheri sule sappa sai, tõusis peatreeneriks 2003. aasta hooaja eel abitreeneriks toodud Tarmo Rüütli. Järjestikuste kaotuste ja kehva tabeliseisu tõttu oli esmane ülesanne tagasihoidlik – võita pronksmedal ja tagada klubile seeläbi eurosarjakoht. Sellega sai Rüütli hakkama ja töö jätkus.

Tol hetkel oli keeruline aimata, et 2004. aastaga algab Tallinna derbi ajaloos periood, mis Flora jaoks kõige edutum ja Levadia jaoks kõige edukam. Flora raudbetoon hakkas hooaja edenedes murenema ning Arno Pijpers nentis 8. augustil, et meistriks nad tänavu ei tule. Hooaja lõpetas tiitlikaitsja juba Janno Kivisilla juhendamisel. Rüütli rüütis Levadia aga meistritiitlini.

"Kui juhendad kõrgliiga klubi, pead ainult tulemusele mõtlema. Vahel tekib tunne, et võtaks noortemeeskonna ja vaataks, kuidas nad asju õpivad ja arenevad. Aga tõmbad veidi hinge ja paned jälle edasi," sõnas Rüütli võiduka hooaja järel Õhtulehele antud intervjuus. Muuseas, artikkel kandis pealkirja "Tarmo Rüütli - mees, kes äratas Levadia".

Levadia 2004. aasta meistermeeskond oli kombinatsioon kogenud tegijatest (Sergei Hohlov-Simson, Argo Arbeiter, Maksim Rõtškov, Vitali Leitan, Konstantin Nahk) ja noorematest (Tihhon Šišov, Konstantin Vassiljev, Dmitri Kruglov, Artur Kotenko, Aleksandr Dmitrijev, Ats Purje), kes kuulusid hiljem Rüütli juhendatud Eesti koondise tuumikusse.

Lisaks meistritiitlile sai aktivasse kanda ka karikavõidu ja korraliku eurohooaja, kus UEFA karikasarjas alistati esmalt Bohemians (Iirimaa) ja jäädi seejärel Bodö/Glimtile (Norra) alla alles Kadrioru staadionil peetud kordusmängule järgnenud penaltiseerias seisuga 7:8 (ainsana eksis leedulane Marius Dovydenas).

Rüütli oli Levadia ajaloo teine peatreener, kes jõudis teise hooajani. Ja esimene, kes selle ka lõpetada sai. Seda vaatamata asjaolule, et 2005 jäädi võitudest ilma, kuna koduliigat valitses FC TVMK, kelle ridades kõmmutasid Tarmo Neemelo ja Ingemar Teever vastavalt 41 ja 19 väravat.

TVMK-le kuue punktiga alla jäänud Rüütli jäi ametisse ning järgnes Levadia kõigi aegade edukaim ja legendaarseim hooaeg. Meeskonnaga liitusid välismaalt naasnud Indrek Zelinski ja Marek Lemsalu, hooaja keskel ka Tarmo Kink. Nimekate täienduste ja kõrgliiga valitsemise tõttu hakati Levadiat kutsuma Eesti Chelsea'ks.

Meistritiitel võideti kindlalt (Narva Trans jäi maha 11 ja Flora 12 punktiga), ent tõeline märk pandi maha Euroopas, kus võidud Valkeakoski Haka (Soome) ja Enschede Twente (Holland) üle viisid Levadia ühe vastase alistamise kaugusele UEFA karikasarja alagrupiturniirist.

Selleks vastaseks oli Premier League'i eelmise hooaja seitsmes meeskond Newcastle United, kes oli kõigest kolm aastat varem võitnud Inglismaa meistrivõistluste pronksmedali ja jõudnud Meistrite liigas 16 parema sekka. Levadia kaotas kodus 0:1 ja võõrsil 1:2 (St. James Parkil lõi värava Zelinski), aga sai euroväljakutel näidatu üle tohutult uhke olla.

Ja oli kah! Kõik said ju aru, et Levadia näidatu oli Eesti mõistes täiesti uus tase. See oli Eesti klubide läbi aegade esimene läbilöök eurosarjas. Sähvatusi oli olnud ka varem, aga läbilööki mitte. Levadia ja Rüütli tegid selle ära. "Kõik kuus euromängu jätsid väga hea ja kvaliteetse mulje, sest näitasime hoogsat, kiiretempolist jalgpalli. Selliseid kohtumisi ei võlu Eesti meistriliigas mitte kuidagi välja," sõnas Rüütli hooaja järel Eesti Päevalehele.

Rüütli ja Levadia sümbioos toimis väga edukalt ka 2007. aastal, kui tuldi Eesti meistriks ja karikavõitjaks. Eurosarjas saadi jagu ühest vastasest (Makedoonia klubi Prilepi Pobeda). Võideti ka Belgradi Crvena Zvezdad (Serbia), aga Kadriorus tänu Nahki keskringist löödud väravale võetud 2:1 võit edasipääsu ei andnud, sest avamäng oli lõppenud 0:1 kaotusega ja toona veel kehtinud võõrsil löödud värate reegel viis edasi 1991. aasta Euroopa meisterklubi.

Rüütli suurepärane töö Levadias sattus kokku Eesti koondise ebamäärasevõitu 2007. aastaga. Hollandlane Jelle Goes sai suvel ametist priiks, teda asendanud taanlane Viggo Jensen võttis kasutusele keskväljarombi, millest sai vaat et sõimusõna. Jalgpalliavalikkus nõudis koondise etteotsa Rüütlit, kes oli aga Levadiaga lepinguliselt seotud.

Jalgpalliliidu ja Flora president Aivar Pohlak rääkis Levada nõusse, et Rüütli saaks töötada Eestis tuttava mudeli alusel – juhendades samaaegselt klubi ja koondist. Varasemaga võrreldes oli erinevus see, et klubiks polnud Flora, vaid Levadia. Kaua see variant ei kestnud. Levadia kaotas nädal enne Premium liiga algust superkarikafinaalis Narva Transile. Levada vallandas Rüütli ja nimetas tema asendajaks senise abitreeneri Igor Prinsi.

2008. aasta hooaeg oli Tallinna derbi ajaloo üks pingelisemaid. Prinsi tüüritud Levadia sai kolmandat ja viimast hooaega Florat juhendanud Rautiaineni meeskonnast jagu kõigest kahe punktiga. Soomlasest peatreener kahetses kibedalt, et Flora lubas 19 väravat löönud Sander Postil augusti keskel laenule Hollandi esiliigaklubisse Deventeri Go Ahead Eagles.

Enne 18. oktoobril mängitud hooaja viimast derbit oli Levadia edu neli punkti, sest Flora oli vahetult enne seda piirdunud Tallinna Kalevi vastu 1:1 viigiga. Derbi jäi 0:0, mis tähendas, et tiitlist ilmajäämiseks pidanuks Levadia pidamata nelja vooru jooksul kaks korda vääratama. Seda ei juhtunud. 8. novembril alistati Sander Puri väravast võõrsil 1:0 Narva Trans ja tagati tiitel, mis oli Prinsile esimene, Levadiale kolmas järjestikune ja kokku kuues.

Sellele järgnes hoopis pingevabam 2009. aasta, kus Levadia saldo oli 31 võitu, 4 viiki, 1 kaotus ja väravate vahe 123:23 (+98). Ida-Virumaa meeskondi Sillamäe Kalevit ja Transi edestati 21, neljandaks jäänud Florat (keda juhendas Rüütli!) koguni 25 punktiga. Tegu oli klubi neljanda järjestikuse Eesti meistritiitliga, mis on iseseisvuse taastamise järel tänaseni pretsedent.

Kokkuvõte: 2004-2009 oli Tallinna derbi kolmas ajastu, mis kulges Levadia täieliku valitsemise tähe all. Kuuest võimalikust meistritiitlist võideti viis, millele lisandusid Eesti tolle hetke seisuga edukaimad eurohooajad. Kolm esimest tiitlit võideti Tarmo Rüütliga, kes kehtestas Levadiaga Eesti klubijalgpallis uued standardid. Kaks tagumist Igor Prinsiga, kes tõrjus esmalt Flora vihase rünnaku ja tegi siis superhooaja.

* * *

2010-2014: Lõvipoiste ajastu

2009 jäi Flora sootuks medalita, millele järgnesid põhjalikud ümberkorraldused. Lahkusid Mihkel Aksalu, Vjatšeslav Zahovaiko, Martin Vunk, Tõnis Vanna ja Ken Kallaste. Keset hooaeg lisandusid neile Siksten Kasimir, Aivar Anniste, Teet Allas, Mikk Reintam ja Oliver Konsa. Minekuid saatsid ka skandaalid, sest nii mõnigi neist oli tingitud suurtest tõrgetest palgamaksmisel.

Aga vaatamata sellele kõigele suutis hooaja eel peatreeneriks asunud klubi legend Martin Reim kuue-aastase tiitlipõua lõpetada. "Tulime meistriks, sest tegime hooajaks ettevalmistuse, mille pealt jaksan siiani joosta. Selle pealt ma kolmapäeval Viljandi ümber järve jooksu ära tegingi!" meenutab toona Floras mänginud Markus Jürgenson.

"Meie arvates hakkas Reim füüsilise ettevalmistuse osas ikkagi segast panema, aga kui nüüd protokolle uurida, siis võitsime hästi palju kohtumisi viimasel veerandtunni löödud väravatega. Nendeni jõudsime tänu talviti TTÜ metsas tehtud trennidele. Teisipäev ja neljapäev olid metsajooksupäevad," meenutab Jürgenson.

2010 aitasid Florat hooaja keskel liitunud Sander Post ja Henri Anier, kes lõid hooaja teises pooles vastavalt 24 ja 13 väravat. 2011. aasta eel Post lahkus, aga Anier jäi, lõi 21 väravat, mis tõid Florale teise järjestikuse kuldmedali.

Levadia jaoks oli 2011 aga sünge aasta. Esimest ja seni viimast korda klubi ajaloos jäädi meistrivõistlustel medalita. Klubi legend ja liider Konstantin Nahk sai hakkama episoodiga, mida Eesti jalgpalliloos mäletatakse kui natsižesti. Kõige selle tulemusel tegi Levadia 2012. aasta eel sama, mida Flora kaks aastat varem – meeskonna jõuline värskendamine ja noorendamine.

2011. aasta 20. augustil mängitud Levadia - Flora kohtumine (1:1), mille järel sai Konstantin Nahk hakkama talle võistluskeelu toonud ja töökoha maksma läinud natsižestiga. Mängu tipphetked video esimeses pooles, lõpuvilele järgnenud mäsu alates 5:10.

Kui Flora jõudis selle tulemusel kohe sihile, siis Levadia mitte, sest 2012 võitis meistritiitli Nõmme Kalju. Aga kaks järgmist kulda kuulusid Marko Kristali juhendatud Levadiale. "Kui mina 2012. aasta keskel Levadiasse jõudsin, leidsin eest väga hea sisekliima. Andsime Kaljule lahingu, aga jäime ikkagi teiseks, ent saime veendumuse, et noortes on tiitlimaterjal olemas," räägib ründaja Ingemar Teever.

"2013 tegi väga õnnestunud hooaja Rimo Hunt ja Artur Rättel oli samuti heas hoos. 2014 valmistasin mina koos Rätteli ja Igor Subbotiniga vastastele palju pahandusi. Kristal tegi peatreenerina väga head tööd. Tallinna derbi sujus meil 2012-15 väga hästi, kaotasime selle Premium liigas ainult korra. Siis, kui Sergei Pareiko selle kuulsa punase kaardi sai," lisab Teever.

Kokkuvõte: 2010-2014 kujundasid Tallinna derbit seega Lõvipoisid ja rekordinternatsionaalid Martin Reim ja Marko Kristal, kes mõlemad olid silmitsi sarnase ülesandega – jõuliselt noorendatud meeskond mängima panna – ning said selle lahendamisega hakkama nii, et võitsid kaks meistritiitlit järjest.

* * *

2015-2023: Flora (ja Jürgen Henni) kuldaeg

Sisuliselt sama, mida Reim 2010 ja Kristal 2013, tegi Norbert Hurt aastal 2015. Enne toda hooaega palkasid Flora rivaalid kogemust (Levadia lisas näiteks Sergei Pareiko ja Kaimar Saagi, hooaja keskel ka Tarmo Kingi; Kaljuga liitusid Ats Purje ja Joel Lindpere), aga Rohevalged seevastu noorendasid meeskonda.

Hooaja eel pidasid väga vähesed Flora tiitlisoosikuks, aga kuld kuulus neile. Sümboolne võidukas maksahaak virutati Levadiale eelviimases voorus. Meistritiitel oli Floral juba tagatud, kui Kadriorus alistati Levadia 2:0 mängus, mida mäletatakse Sergei Pareiko punase kaardi ja sellega kaasnenud tingel-tangeli järgi, mis jõudis lõpuks ju "Pealtnägijasse".

Meistritiitli võitmise järel libises Hurdal kontroll meeskonna üle käest. 2016 edeneti konarlikult ja kui eurosarja avaringis kaotati Gibraltari klubile Lincoln Red Imps, asendati Hurt hooaja esimese pooles Levadia duubelmeeskonna juhendajana töötanud Argo Arbeitriga. Vähem kui kuu aega hiljem sai Flora mängus Levadiaga purustava 6:1 võidu.

Hooaeg lõppes aga pettumusega mõlema jaoks. Flora minetas tiitlivõimalused eelviimases voorus Sillamäega tehtud 3:3 viigiga. Hooaega Sergei Ratnikovi juhendamisel alustanud, aga suvel uuesti Igor Prinsi palganud Levadial olid need olemas, aga selle jaoks vajanuks nad teenet Nõmme Kaljult, mis jäi tulemata. Oma esimese ja ainsa Eesti meistritiitli võitis hoopis FC Infonet.

2017. aastale läksid mõlemad derbi osalised vastu peatreeneriga, kes töötas klubis teist ametiaega. Levadia jätkas Prinsiga, Flora aga kutsus tagasi Pijpersi. Rauno Sappineni 27 ja Zakaria Beglarišvili 16 väravat lõid pinnase, mille pealt Flora võitis oma 11. meistritiitli. Levadia pidi kolmandat aastat järjest leppima hõbedaga.

Levadia ja Infoneti presidendid Viktor Levada ja Andrei Leškin otsustasid seepeale jõud ja klubid ühendada. Infonet taandus tippjalgpallist, üheksakordse meistri nimi muutus FCI Levadiaks. Ühinemispressikonverentsil kõlanud termin "superklubi" jäi Levadiale liimina külge. Kui midagi untsu läks – ja seda juhtus järgnevatel aastatel sageli – hõõruti seda neile kohe nina alla.

Superklubi esimene hooaeg lõppes neljanda järjestikuse hõbemedaliga, kusjuures kullast jättis nad ilma ründaja, kellega otsustati hooaja eel koostööd mitte jätkata. 2017 Levadia kasuks 20 väravat löönud ja meeskonna kapteniks olnud Rimo Hunt alustas hooajaks ettevalmistust Levadiaga, aga seal öeldi talle ühel päeval, et pole enam vaja tulla.

"Kui ma kuulen väga konkreetsest allikast, et varumeestele pakuti paremaid tingimusi kui mulle, siis ma mõtlesin, et miks? Sõna otseses mõttes paremaid tingimusi. Ma ei saanud aru sellest ja mulle öeldi lõpuks lihtsalt, et ära tule rohkem trenni. Ja ma ei läinudki. See oli minu jaoks väga arusaamatu ja ebareaalne," meenutas Hunt juhtunut Soccernet.ee-le.

Levadia asemel läks Hunt Kaljusse, kus lõi 14 väravat, oli hooaja ainsagi kaotuseta läbinud ja meistriks tulnud meeskonna tugitala. Seega teist korda kolme aasta jooksul jäid mõlemad Tallinna derbi osalised meistritiitlist ilma. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ja ei ole seejärel ka enam kordagi juhtunud, sest Flora allutas alates 2019. aastast Premium liiga enda raudsele haardele.

2017 Pijpersi kõrval abitreeneriks olnud Jürgen Henn ülendati 2018 Flora peatreeneriks. Tulemuseks pronks, millega tuli kaasa kõva karastus ja kogemus. Henni järgmised viis hooaega Flora peatreenerina olid suurepärased – 2019 meistritiitel, 2020 meistritiitel, 2021 hõbemedal (tiitel kaotati Levadiale ühe punktiga), 2022 meistritiitel, 2023 meistritiitel.

Kullasaju muutis veel säravamaks euroedu. 2019 alistati Niši Radnicki (Serbia) ja anti Frankfurti Eintrachtile sama vahvad lahingud (1:2 ja 1:2) kui Levadia 13 aastat varem Newcastle'ile. 2020 alistati eurosarjas kaks vastast ja jõuti Euroopa liiga alagrupiturniirist ühe vastase alistamise kaugusele. Zagrebi Dinamo peale hammas siiski ei hakanud.

2021 tehti aga ajalugu, kui Flora jõudis esimese Eesti klubina eurosarjas alagrupiturniirile, millega tagati endale Eesti spordiajaloo suurim auhinnaraha (lõpuks 3,6 miljonit eurot). "Rohevalge triumf Dublinis! FC Flora kehtestas Eesti jalgpallis uue ajastu," raporteeris Soccernet.ee pärast Shamrock Roversi alistamist.

"Mul on tõesti väga hea meel, sest tean, et praegu on Eestis palju inimesi, kel on samuti hea meel. Mulle kirjutavad vanemad ja nooremad. Mõned 70-aastased elavad Eesti jalgpallile nii kõvasti kaasa ja ootavad. Vahepeal olid meie jalgpallis raskemad ajad, aga loodetavasti algas nüüd rõõmus periood," sõnas 2019 alguses Floraga liitunud Konstantin Vassiljev pärast võitu Dublinis.

Kuuest Konverentsiliiga alagrupis peetud mängust teenis Flora viis punkti, säravaim tulemus oli 1:0 võit Belgradi Partizani üle A. Le Coq Arenal. Värava lõi Martin Miller.

Just alagrupiturniirile jõudmise olid oma unistuse ja eesmärgina öelnud välja Levada ja Leškin, kui nad 2017 jõud ühendasid. Ajaloolise saavutuseni jõudis aga nende kibe derbirivaal Flora. Tõsi, Levadia sai lohutust 5. detsembri lumelahingus võidetud meistritiitlist, aga see edu jäi pisteliseks. Peatreeneril Marko Savicil ei õnnestunud Florat püsivalt maha murda.

2022. aasta kuulus taas Florale, kes edestas Levadiat suisa 22 punktiga. Levadia eurosari lõppes tol aastal krahhiga – esmalt kaotati Islandi klubile Reykjaviki Vikingur 1:6, siis jäädi kahe mängu kokkuvõttes 3:4 alla Malta satsile Hibernians, keda Flora oli aasta varem 5:0 loputanud. Levadiat juhendas hooaja jooksul neli peatreenerit. Naerukoht? Jah.

2023. aasta eel palgati Hispaania juhendaja Curro Torres, aga ka tema ei suutnud Henni juhendatud Florat murda. Kuigi tiitlikaitsjat vaevas tohutu vigastustelaine ning eurosarjas tehtud mannetud esitused viitasid, et eelmiste aastate hoogu Floral pole, võitsid meistritiitli ikkagi Rohevalged, kes olid Levadiast kahe punkti jagu paremad.

Kokkuvõte: Mullune kuld oli Flora kuues tiitel üheksa aasta jooksul. Arvestades, et Levadia suutis sama perioodi jooksul meistriks tulla ainult korra, on 2015-2023 Tallinna derbi ajaloos Flora kuldaeg, milles on suurimad teened meeskonna nelja meistritiitlini juhtinud Jürgen Hennil. Kuldaja alguses kuulus Flora ridadesse mõni üksik välismängija, alates 2019. aastast ei ühtegi. Kogu edu on saavutatud Eesti jalgpalluritega. Levadia on proovinud nii ja naa, aga üks tiitel üheksa aasta jooksul on väga nigel saak.

* * *

Olukord praegu: Curro Torrese juhendatud Levadia on 2024. aasta hooaega alustanud hiilgavalt. Premium liigas on 10 mängust saadud üheksa võitu ja üks viik, karikasarja veerandfinaalis alistati 2:1 Flora. Tabelis ollakse Florast ees juba 12 punktiga. Koosseis on rikkalik, mäng toimib, sportlikku õnne on kah.

Levadia 11. meistritiitel tundub tänavu väga tõenäoline Premium liiga lõpplahendus. Mis on aga käimasoleva hooaja pikemaaegsem tähendus, selgub aastaid hiljem, kui see on võimalik asetada laiemasse mustrisse. Aegajalt satub sinna mustrisse ka muid värve, aga enamasti on see muster kas hele- või tumeroheline.