Tartu Tammeka saavutas naiste Meistriliigas klubi ajaloo esimese medalikoha, kui tänavune hooaeg lõpetati FC Flora ja Saku Sportingu järel kolmandal kohal. Pronksine kapten ja keskkaitsja Rahel Repkin (25) rääkis, mida see talle, klubile ja naiskonnale tähendab.

Tammeka seniseks parimaks saavutuseks naiste Meistriliigas oli neljas koht, mis saadi 2015. aastal. Seejärel hakati aina suuremalt unistama medalist ja mänguliselt tehti suur samm edasi mullu, aga siis jäädi viiendaks. Tänavu saadi asjad klappima ja pronks kindlustati paar nädalat enne hooaja lõppu. Kuidas lõpuks ajalugu tehti?

"Olime pea pool hooaega kolmandal kohal olnud ja endale teadvustanud, et see ongi see koht, kus peame olema. Emotsioonid on väga ülevad - võimas asi teha Tartu linna ajalugu, Tammeka ajalugu ja kõike seda, et see medal lõpuks endale kaela saada," märkis Repkin.

Tema sõnul hakkas medal paistma siis, kui järjest suudeti oma lähimaid konkurente alistada, aga eesmärk oli paigas juba varem. "Väga hea meel on selle üle, et nagu hooaja eel ütlesime, siis selle ka ära tegime. See näitab täpselt seda, et teame, milleks oleme võimelised."

Küsimusele, mis oli Tammeka edu saladus, vastas kapten konkreetselt: "Võistkond."

Ta lisas seejärel, et võistkond ei ole viimastel aastatel eriti muutunud ja mängijad on palju edasi arenenud. "Meil on peaaegu kaks aastat sama koosseis olnud. Võrdlemisi raske on mängida, kui koosseis kogu aeg vahetub, aga kuna meil on nüüd see väga stabiilne olnud, siis koos arenemine töötab."

Repkin on naiskonna kapten olnud viimased kolm ja pool aastat. Talle meeldib sellega kaasnev vastutus. "Ma tunnen ennast väga hästi, sest mul on tõesti võrratu tiim ümber. Lust on neid kaptenina juhendada. Ootasin seda medalit ja edu väga kaua. See on ikkagi väga hea tunne!"

Kuna hooaeg lõppes pühapäeva õhtul ja Eesti naiste koondis kogunes esmaspäeva hommikul, siis medalipidu ei ole Tammekal veel olnud. "Meil on veel ametlik lõpetamine ees, aga nautisime pärast mängu seda olukorda küll natuke."

Tammeka lõpetas ajaloolise hooaja 2:0 võiduga Tallinna Kalevi üle, mis oli viis aastat naiskonda juhendanud Sirje Kapperi lahkumismäng Tammeka peatreenerina. See oli vaja Kapperi pärast võita? "Kindlasti!" sõnas Repkin kõhklemata.

"Sirje on suur Tammeka naiskonna ja naiste jalgpalli hing. Kindlasti on kahju, et ta lahkub, aga ta ei kao meie jaoks ära. Ta on koondise juures ja kindlasti aitab meid ka edaspidi, kui vähegi saab," märkis Repkin. "Kunagi ei saa öelda, et kõik on läbi. Kunagi ei tea, mida elu edaspidi toob."

Jalgpallurist uurija

Repkin jätkab enda sõnul Tammekas ka järgmisel aastal. "Pigem jätkan. Ma ei kavatse Eestis Tammekast praegu liikuda. Lõpetamas ma ka ei ole," lausus mängija, kes igapäevaselt töötab Politsei- ja Piirivalveametis uurijana.

Mida see amet endast kujutab? "Uurija töö igapäevaselt on menetleda kriminaalasju ehk kui tuleb süüteoteade, siis alustad sellest kriminaalasja ja hakkad vaatama, mis, kus ja kes," selgitas Repkin, lisades, et ei saa väga palju oma tööst rääkida. "Käisin kolm aastat Sisekaitseakadeemias, siis töötasin natuke aega patrullpolitseinikuna ja nüüd olen üle aasta olnud uurija."

Ta märkis, et tööandja on vastutulelik ja jalgpalli jaoks jääb alati aega. "Logistiliselt klapib kõik väga hästi, sest käin kaheksast viieni tööl ja trenn on pärast tööpäeva. Politsei- ja Piirivalveamet on väga sporti toetav asutus. Kui mul on näiteks vaja tööpäeva sees trenni minna, siis on see lubatud. Meil on ka väga palju võistlusi. Järgmisel aastal juunis tulevad näiteks Põhjamaade politsei jalgpallivõistlused, kus osaleb ka Eesti koondis."

Suured kingad täita

Repkin tegi debüüdi Eesti naiste A-koondises kolm aastat tagasi EM-valikmängus Hollandi vastu. Tänaseks on keskkaitsjal kirjas kokku kaheksa mängu, neist koguni seitse 2023. aastal. Viimastes mängudes ei ole Eestit saanud vigastuse tõttu aidata Inna Kiss-Zlidnis, ent Repkin on kogenud koondislase koha edukalt endale haaranud.

"Suured kingad olid täita, aga mul on väga hea meel, et olen saanud mängida, treenerid usaldavad mind ja minu ümber on sellised mängijad, kellega on väga hea koos mängida. Olen väga kaua oodanud, et saaks lõpuks koondise eest mängida. Nüüd on see käes!" rõõmustas Repkin.

Rahvusvahelisel areenil mängimine on arengule kaasa aidanud. "Kindlasti mängib rolli see, et mida rohkem koondisemänge saad, seda kindlamaks ka ise muutud. Alguses on natuke raske, võib-olla väristad jalga, aga mida rohkem saad mängida, seda rohkem ka arened," sõnas ta. "Väga tore on panna ennast proovile palju raskemate vastastega, kui seda igapäevaselt koduliigas teha saab."

Eesti koondist ootavad detsembris ees Rahvuste liiga mängud Kasahstani ja Iisraeliga. Eesmärk on C-divisjonist liikuda B-divisjoni ja selleks tuleb viimastes mängudes edukalt esineda. Eesti on nelja mänguga kogunud seitse punkti, aga praegu on neljaliikmelises alagrupis kõik kohad lahtised.

"Ma arvan, et meeleolu koondises on väga hea. Meil on kaks edukat mängu selja taga ja nüüd tuleb kõik endast anda, et ka viimane eesmärk ära täita," meenutas Repkin eelmist koondiseakent, kui kaks korda saadi jagu Armeeniast.