Marseille' tänavatel jalgpalluriks kasvanud Zinedine Zidane võib pealispinnal jätta prantslaslikult šiki mulje, kuid sügaval sisimas pulbitseb alžeerlase keevaline veri. Just kahe maailma kokkupõrkel kujunes temast erakordne jalgpallur.

#20: Buffon; #19: Zlatan; #18: Müller; #17: Beckham; #16: Jašin; #15: Garrincha; #14: Best; 
#13: Ronaldinho; #12: Eusebio; #11: Di Stefano; #10: Puskas; #9: Maldini; #8: Ronaldo; 
#7: Beckenbauer; #6: Cruyff; #5: Zidane.

• Maailmameister (1998) ja Euroopa meister (2000)
• Meistrite liiga võitja (2001/02)
• Ballon d'Ori võitja (1998)
• MM-i parim mängija (2006) ja EM-i parim mängija (2000)
• UEFA Euroopa viimase 50 aasta parim jalgpallur (2004)

Poolkaitsjate hindamine ei ole kunagi olnud kergete ülesannete killast. Zidane'igi talent säras juba nooruses eredalt, kuid küpsemine võttis aega, sestap jõudis ta päris tippu suhteliselt hilja (ja lõpetas pigem vara). Seda magusamad olid need kümme aastat. Tema läbisaamine palliga oli midagi ebamaist, oskus väljakul liikumisi tajuda ja ruumi leida erakordne. 

2006 tuli hoiatustega

Kuidagi juhtus nii, et Zidane'ist sai oma karjääri viimase professionaalse jalgpallimängu keskpunkt. Mõned üksikud saavad haruldase võimaluse lõpetada tipus, tema aga ... noh, vähemalt kujunes 2006. aasta MM-finaalist mäng, mis mingile põlvkonnale jalgpallisõpradest igaveseks mällu kinnistus. Kus nad olid, kellega olid, mida tegid.

Kümme minutit - kümme minutit! - lahutas Zidane'i lõpuvilest, võimalusest karikaski võibolla jälle Champs-Elysees'le viia. Aga ta ei pidanud vastu. Enam kui 700 miljoni televaataja silme all. "Mida me peaksime ütlema oma lastele, kellele sa oled igavesti eeskujuks? Kuidas sai see juhtuda sinusuguse mehega?" küsis L'Equipe'i kaanelugu. Aga nad oleksid pidanud paremini teadma. See polnud ju ometi midagi uut.

Marseille' põhjaosas asuva La Castellane'i, kus Zidane üles kasvas, rajasid 1960ndatel Marokost ja Alžeeriast saabunud immigrandid. Nüüd elab seal suuresti teine põlvkond sisserändajaid, kuid vähesed tunnevad end prantslasena ja ega prantslasedki neid liialt aktsepteerima kipu. Tööd ei ole, narkootikumid-relvad-prostitutsioon seevastu vohavad. See ei ole kasvamiseks lihtne koht.

Zidane'i upitasid välja tööka isa eeskuju ja jalgpall, aga juurtest ei ole ta kunagi lahti öelnud. Vastupidi, ta on nende üle varjamatult uhke. "Esmalt olen ma Kabylie (piirkond Põhja-Alžeerias) poiss La Castellane'st, siis alžeerlane Marseille'st ja alles siis prantslane," märkis poolkaitsja 2004. aastal The Guardianile.

Juba 14-aastaselt lahkus Zidane ~150 kilomeetri kaugusele Cannes'i, kus klubi pealik ta pere nõusoleku saamiseks enda juurde majutas. See oli teistmoodi elu, aga teismelisena ei suutnud ta emotsioone suurt kontrollida, kippudes päritolu või perekonda solvanud pealtvaatajatele kallale. Õigupoolest möödusidki esimesed nädalad kuurortlinnas suuresti koristustoimkonnas, sest üks liiga agaralt suud pruukinud vastasmängija oli saanud rusikat maitsta. 

Neid vahejuhtumeid oli veel. Oli Cannes'is, oli Bordeaux's, oli Juventuses, oli Realis, oli koondises. Zidane on tunnistanud, et profikarjääri jooksul teenitud 14 punasest kaardist 12 tulid vastase provokatsiooni tulemusena. Aga vahel läks vastuaktsioon liiale. 

Kahte ehk varasemat/kuulsamat vahejuhtumit meenutades pääses Saudi Araabia poolkaitsja Fuad Anwar 1998. aasta maailmameistrivõistlustel võrdlemisi kergelt - Zidane üritas ta jala peal trampida, kuid ei saanud korralikult pihta -, ent Hamburgi kaitsjal Jochen Kientzil läks kaks aastat hiljem oluliselt õnnetumalt. Zidane lõi teda peaga näkku, põhjustades nii sakslasele peapõrutuse ja põsesarnaluu mõra.

Ikka ja jälle pidi Zidane vabandama ja lubama, et üritab paremini. Sellega läks nagu läks. Vahest kõige üllatavam on see, et keegi ei olnud pärast MM-finaali kaotust isegi ülemäära kuri. Enamus, eesotsas president Jacques Chiraciga, lausa toetasid Zidane'i. 

"Meie jaoks on hea näha, et isegi rahvuskangelased võivad langeda," kuulutas üks kirjanik. Prantsusmaa nõustus. Midagi oli see Kabylie poiss õigesti teinud, et neile südamesse pugeda.

Kas üldse saab väita, et keegi on kõigi aegade parim? Ilmselt mitte, sest ajastute objektiivne võrdlemine on võimatu. Aga kas saaks siis olla oma ajastu parim? Tegelikult kah mitte, sest erinevate positsioonide kõrvutamine on tänamatu (ja enamasti eksitav) töö.

Küll aga saab kokku panna läbinisti subjektiivse edetabeli kõigi aegade kahekümnest parimast jalgpallurist. Kümme Soccernet.ee inimest just nõnda talitasid ja kokku sai TOP 20, mida järgmise kahe nädala jooksul teile presenteerime, tutvustades iga mängijat mõne põneva loo läbi.