Milline on see õis, mis kirjeldab Eestis naiste ja tüdrukute jalgpalli õide puhkemist? Või ootame me mõnda teist kevadet?

• Tegemist on neljanda osaga Soccernet.ee lugude seeriast seoses valukohtadega tüdrukute ja naiste jalgpallis. Asjaosalistena räägivad kaasa Eesti Jalgpalli Liit, mitmed (tipp)klubid ja ka mängijad ise.
• Esimene osa: EJL lubas naiste jalgpalli pärast minna hooaja 2024 punktide kallale. Reaalsuses läks naiskonna puudumine maksma 250 eurot
• Teine osa: 0:20 pakkidest FC Tallinna ja Valga Warriori ühendnaiskonnani - klubid näevad EJL-i paindumatus nõudes (naiste) jalgpalli kahjustavaid elemente
• Kolmas osa: Kes siis Alisha Lehmanni peput ei teaks?! Naiste jalgpalli iseloomustab kesine maine ja pea kõige puudus, aga ka julgus

Oleme juba tuttavad sellega, et Eesti Jalgpalli Liidu üheks strateegiliseks eesmärgiks on naiste ja tüdrukute jalgpalli arendamine. Plaani üheks osaks on litsentsikorra nõue, mis kohustab Eesti meeste tippklubisid (Premium liiga, Esiliiga ja Esiliiga B) tegelema naiste jalgpalliga. Muude (osalt kaasnevate) tegevuste seas on näiteks tüdrukute laagrite korraldamine (nende hulgas UEFA PlayMakers projekt), rahvaliigade populariseerimine, naiste Meistriliiga sportliku tasakaalu parandamine ning naiste jalgpalli kuvandi ja nähtavuse parandamine.

Need nopped EJL-i 2021-2025 aasta arengukavast liigituvad päris konkreetselt kahte leeri - tehtud ja tegemata. Ehk näiteks tüdrukute vuti ja rahvaliigade pärast tundub, et muretseda pole tarvis ning pall on tublisti veerema saadud, kuid naiste jalgpallil üleüldiselt puudub selge selgroog ja identiteet ning seega jätkusuutlikkus. See kajastub nii ebaühtlaselt mängitaval liigahooajal, klubide käikudest Euroopasse ning A-koondise kõikuvates tulemustes.

Või kuidas õnnestumisi mõõta tuleks? Lähtudes ettekirjutisest, et Eesti meeste tipp-tippklubidel peab olema üks naiskond ja üks tüdrukute võistkond, lähmegi puhtalt numbrite teed - kas mingi kasv ehk areng on märgatav?

20 hooaega ja pea 50 klubi

Naiste liigades on viimase 20 hooaja jooksul osalenud veidi vähem kui 50 erinevat klubi. Neist kümme rikastasid või on rikastanud Eesti vutimaastikku vaid ühel hooajal – kes siis ei mäletaks JK Katusemaailma või FC Ülenurmet?! Kolm klubi on võistlustules käinud kahel, viis kolmel hooajal, kolm neljal ja üks viiel hooajal.

Kusjuures võrdselt neljal on Viimsi JK, kes usutavasti niipea kadumas ei ole, ja noortekoondis, kes klopsiti hooaegadel 2012 ja 2015-2017 kokku andekaimatest noortest, kel polnud muul moel võimalik naiste Meistriliigas osaleda. Nendega pole pontšikdiagrammis muidugi arvestatud, sest eraldi klubiga tegemist ju pole.

11 või rohkem hooaegu naiste liigades on kirjas 12 klubil, kõik korrad (20) on kaasa teinud Tallinna FC Flora, Tartu JK Tammeka, JK Tallinna Kalev ja JK Narva Trans. Viimane pole muuseas mitte kordagi naiste tippliigas osalenud. Küll aga on seda teinud kokku 22 teist klubi (seas ka madalamal tasandil iseseisvalt tegutsenud Valga FC Warrior, kes jõudis NML-i koostöös Tartu SK10 Premiumiga), kellest edukaim on Flora – 20 hooaega ja seitse meistritiitlit.

Tänavustest Premium liiga meeskondadest on edukate esikümnes seitse klubi: lisaks Florale, Tammekale, Kalevile ja Transile ka FC Kuressaare (17 hooaega), Tallinna FCI Levadia ja Nõmme Kalju FC (mõlemal 16). See, kuhu tõmmata piir, on nüüd muidugi mõttekoht – kas varem tublisti esindatud klubisid tuleb eeldatavasti vaid ajutise madalseisu pärast tümitada? Paide Linnameeskond on viimase 20 hooaja arvestuses 16. ja Pärnu JK Vaprus 19. klubi, Harju JK Laagri pole naiste meistrivõistlusele veel jõudnud. 

Kümne aasta eest oli seis parem?!

Järgmine graafiline läbilõige, mille moodustavad Eesti naiste jalgpalli viimased 20 liigahooaega, kirjeldab hooajaliselt seniseid võistlustulle astujaid. Suurem osa hooaegadest (12) on peetud kolmel liigatasandil – naiste Meistriliiga, Esiliiga ja Teine liiga – nagu on ka tänavune seis. Nende 20 hooaja jooksul on võistkondade koondarv kõikunud kaks korda ning seda vaid kuuehooajalise vahega: kui 2010. aastal mängisid kuus võistkonda kõrgliigas ja samamoodi kuus aste madalamal, siis 2015 tõi väljakutele lausa 25 naiskonda (21 iseseisvast klubist ehk neli olid duublid).

Pärast kolmeaastalist kõrgperioodi (2015-2017) tekkis langus, mis viis hooaegade 2021 ja 2022 madalseisuni. Toona võistlesid naiste meistrivõistlustel vastavalt 14 ja 13 iseseisvat klubi, mis viis otsuseni Teine liiga pausile panna. Viimasel kolmel hooajal on leitud kolmeastmelise püramiidi taastamiseks piisavalt materjali ning see omakorda on viinud joondiagrammi väiksele tõusule.

Kolmas graafik kirjeldab lähemalt, kuidas on võistkonnad nende hooaegade jooksul liigatasanditele jagunenud. Kindlana on paigas püsinud vaid naiste Meistriliiga osalejate arv, mis on hooajast 2015 olnud kaheksa. Nagu mainitud, paaril hooajal aitas välja noortekoondis, kes jäi kõigil kordadel mõne punktiga viimasele tabelikohale.

Kui kõrgliiga laeks on kaheksa, siis Esiliiga rekord pärineb hooajast 2020, mil võistlus peeti 12 tiimi osalusel. Samal aastal pausil olnud Teise liiga tippaeg oli 2015. aastal, kui võistlejaid oli kümme – kusjuures neist vaid üks oli duubelnaiskond. Seni kõige õhemaks oli tunamullune pausijärgne hooaeg, kuhu anti üles küll viis naiskonda, ent Saku Sportingu III tiimi loobumine tähendas heitlust vaid nelja vahel. 12 kohtumise järel krooniti parimaks FC Flora III.

Kuidas elab järelkasv?

Tüdrukute liigade puhul selgitatakse parimaid välja üldiselt kolmes vanuseklassis, mis varieeruvad viimastel aastatel tulenevalt aastakäigust. Kui tänavu on kõrgeimaks astmeks U17, siis mullu oli selleks U16. Neile eelnevad vanuseklassidena vastavalt U15 ja U14 ning U13 ja U12. Madinad käivad ka nooremate seas, kuid seal on võistlussüsteem avatum ja lõplikku paremusjärjestust ei selgu.

Viimased kümme hooaega on naiste liigale eelneval võistlustasandil (U17 või U16) möödunud korrapäratult. Eelmise hooajaga võrreldes on seis paranenud, samal ajal kui viie hooaja eest võisteldi U17 tasandil 15 võistkonna osalusel kahes tugevusgrupis. Kui välja jätta ebaõnnestunud hooaeg 2023, on võistlustsükkel pandud kokku keskmiselt kümnest tiimist – see on ka tänavune võistkondade arv.

Seinast-seina on olukord ka kahel eelneval võistlustasandil. Kord on võistlejaid 22, siis napilt üle kümne. Ka nende tasandite keskmine võistkondade arv jääb tänavusega võrreldes sarnasele pulgale – 15-16 vastavalt 14 ja 17 vastu.

Viimase kümne hooaja jooksul on võistkondade arv kolmes võistlusklassis jäänud 32 ja 49 vahele ning seda kahe järjestikuse hooaja näitel! Korrapära ei teki ka siis, kui võrrelda vanuseklasse üle aasta. Jällegi, kui vaadelda viimaseid hooaegu, siis on toimunud kasv – 32 pealt 41-le. Ent selline üldpilt, kui võrrelda hooaega 2016 ja 2025, kirjeldaks kui paigalseisu.

Siinkohal tuleb aga toonitada, et enne aastat 2016 kasvas tüdrukute võistkondade arv meistrivõistlustel ülisuurte hüpetega. 2015. aastal oli osalejaid neljas (siinolevad võrdlused on tehtud arvestades kolme) vanuseklassis 44, aasta enne seda 35 ning omakorda enne seda 27. Näiteks hooajal 2006 oli osalejaid 16 ja 2005 vaid kaheksa.

Esimene kokkuvõte

Kui arvestada viimast viite hooaega naiste Meistriliigas, Esiliigas ja Teises liigas, saaks väita, et naiste jalgpall on Eestis tõusuteel. Ent kui minna kuue hooaja taha, näib, nagu miski poleks muutunud. Samm aastatesse 2015-2017 on aga valulik, sest toonased numbrid on tänastest etemad (22 vs. 25).

Kuna viimase 20 hooaja keskmine naiste liigades osalejate arv on 20 (koma kaks), siis ei kinnita naiste liigade põhjal tehtud graafikud loodetud kasvu. Sama on seis tüdrukute liigadega, kus hooajad pole kohati kui õed-vennadki – võistkondade arv võib ühe hooajaga kahaneda või kasvada koguni kümne või enama võrra – ehk üldisest stabiilsusest jääb vajaka.

Tõsi, tegemist on vaid lihtsakoeliste arvuliste võrdlustega ehk liigade üldine tase või harrastajate arv võistkondade sees võib olla tõusnud. Ka ei joonistu neist võrdlustest välja eeskujulike klubide töö, kelle grupid astuvad vanuse kasvades isukalt aina kõrgemale, olenemata konkurentide (eba)edust. Võrdlustesse pole kaasatud ka rahvaliigasid, kus võistleb tänavu 16 naiskonda (A-tasandil 5 ja B-tasandil 11).

Jooned lähevad aina allapoole ...

Jah, kui Eestimaal pole väga millestki kinni haarata, siis äkki aitab kaasa võrdlus teiste riikidega? Kord aastas käib üks Eesti naiskond mängimas Meistrite liigat, mis annab võimaluse võtta mõõtu teistelt Euroopa naiskondadelt. Viimastel aastatel on meie maa parimaks olnud FC Flora, varem olid selleks Pärnu Jalgpalliklubi ning ka Levadia.

Rahvusvaheliste matšide tulemuste järgi moodustuvad meistriliigade koefitsiendid, millega ka pole Eestil olnud võimalust kelkida. Viimase 20 hooaja parimaks tulemuseks on 2017/18 hooaja 34. koht (49 seast) ning halvimaks 44. tabelirida (51 seast), mis on tänavune reaalsus. Nende aegade keskmine tabelikoht on 39., mis kuulub hetkeseisuga Fääri saartele. 

Kui UEFA koefitsient lähtub klubide edust, siis FIFA oma keskendub koondistele. Eesti naiste koondise aegade parim tulemus kõikide maailma riikide seast on 71., milleni jõuti aastal 2013. Viimaseid aastaid kirjeldab taas paraku langus – 2021. aastal kukuti esisajast välja, järgnes küll tõus 91. kohale, kuid nüüd vaatab vastu Malaisia ja Uus-Kaledoonia vahel olev 103. rida.

Olgu märgitud, et kuna naistel on seni olnud vaid üks eurosari, kuhu pääseb osalema vaid üks Eesti klubi, siis on n-ö valim seeläbi kitsam (Eesti meeste klubisid käib kolmes sarjas toimuvaid euromänge pidamas neli). Ka koondiseaastad on piirkonniti üpris erinevad.

Teine ja lõplik kokkuvõte

Ka võrdlus teiste riikide klubide ja koondistega ei jäta muljet, nagu Eesti naiste jalgpalli oleks Eesti Jalgpalli Liidu strateegiline eesmärk. Jah, alaliidu töö pole pidevalt kamandada ja tegemata töö pärast nüpeldada – suur osa vastutusest jääb ikkagi klubidele.

Küll aga suunavad need graafikud vaatama üle tänaseid fookuskohti ja käske-keelde. Kas eesmärk on lihtsalt laiendada harrastajaskonda? Või on oluline ka liigade taseme tõus? Kas lähtepunktiks peaks olema kvantiteet või kvaliteet? Või on vaja juurde lihtsalt ... kõike? 

Palju räägitakse sellest, kuidas muu maailm areneb niivõrd kiiresti eest ära, et Eesti on hädas tempos püsimisegagi, rääkimata arengust kellestki mööda. Seda enam on oluline vaadata aeg-ajalt üle, kas senine kurss on viimas tõotatud maale. Jah, need graafikud kirjeldavad vaid arve ja tabelikohti – aga kui meil läheb hästi, siis miks ...