Kui 3. märtsil loositi Amsterdamis sügisel (loodetavasti) algava UEFA Rahvuste liiga alagrupid, olid loosikaussides 55 Euroopa jalgpalliriigi nimed. Kuidas võiks aga UEFA liikmesriikide arv lähima 10-15 aasta jooksul muutuda?

Pärast Nõukogude Liidu ning Jugoslaavia lagunemisest tingitud mastaapsemat Euroopa jalgpalliskeene muutumist on viimase paarikümne aasta jooksul uusi liikmesriike lisandunud pigem mõõdukas koguses.

Kaks liikmesriiki on UEFA-sse ümber kolinud teiste maailmajagude katuseorganisatsioonidest. Kasahstan tuli Aasiast, kusjuures aeg-ajalt on nende manöövri kordamisest mõtteid mõlgutanud ka naaberriik Usbekistan. Iisrael oli pärast Aasiast 1970ndatel lahkumist paarkümmend aastat sisuliselt eksiilis ja võitles koha eest MM-il Okeaania piirkonnas, enne kui nad 1990ndatel lõplikult UEFA-ga liitusid.

Jugoslaavia lagunemise järellainetusena tekkisid 21. sajandi esimesel kümnendil kaks uut riiki Montenegro ning Kosovo näol, lisaks võitles endale UEFA liikmelisuse välja Gibraltar. De facto kadusid Ida-Ukrainas toimuva sõjaga 2014. aastal Euroopa jalgpallikaardilt sellised nimekad jalgpallilinnad nagu Donetsk, Lugansk, Sevastopol.

Kui seada pilk minevikust tulevikku, siis potentsiaali Euroopa (jalgpalli)kaardi edasiseks muutumiseks kohtab väga mitmest allikast. Järgnevalt proovimegi sellised kolded kaardistada, jättes muidugi ennustamata tulevikukonfliktid ning piiride muutused, millest vähemotseseid signaale ei ole.

Kahe Iirimaa ühinemine

1921. aastal Ühendkuningriigi koosseisu jäänud ja iseseisvunud Iirimaast seetõttu eraldi jätkanud Põhja-Iirimaa oli 20. sajandi viimastel kümnenditel sisekonfliktide küüsis, kus vastasleerides olid Iirimaa taasühendamist soovivad katoliiklased ning teisel pool protestandid-unionistid.

1998. aasta Suure reede rahulepinguga konflikt sumbus, kuid Põhja-Iirimaa eraldumine Ühendkuningriigist tõusis taas aktuaalseks Brexitiga, kuivõrd Põhja-Iirimaal oli oluliselt suurem Euroopa Liitu jäävate osakaal. Lisaks tekitas Brexit majanduspiiri Iiri merele, mis muudab Põhja-Iirlaste jaoks kaubaveo emasaarega märkimisväärselt ebamugavamaks.

Ühinemise tõenäosust suurendavad veel mitmed teised aspektid. Kui senise sajandi jooksul oli kahe Iirimaa lõhe jooksnud mööda religiooni, siis 2021. aasta rahvaloenduse esialgsete prognooside kohaselt peaksid esmakordselt olema Põhja-Iirimaal katoliiklased protestantide vastu arvulises ülekaalus. 

Lisaks on kõnekas fakt, et Iirimaa viimased parlamendivalimised võitis Sinn Fein. Erakond, kel on ajalooliselt olnud lähedased sidemed Põhja-Iiri konflikti veriseima tegutseja Iirimaa Vabastusarmeega (IRA) ja kes pärast Brexiti hääletust tõstatas koheselt ka Iirimaa ühinemise referendumi hädavajalikuse. Kuigi valitsust Sinn Fein Iirimaal tõenäoliselt ei moodusta, siis ühiskonnas levivatest emotsioonidest andis valimistulemus üsnagi kõneka pildi.

Nii tõdeski The Economist veebruarikuus, et "Sinn Feini edu valimistel on lihtsalt veel üks põhjus, miks mõte ühinenud Iirimaast näiteks järgmise kümnendi jooksul on reaalne ja kasvav võimalikkus."

Sinn Fein on võtnud sõna ka kahe Iirimaa ühise jalgpallikoondise ideel. Ei maksa ka imestada, arvestades suurema Iirimaa koondise viimase aja käekäiku ja kohaliku alaliidu katastroofilisi finantsprobleeme - eelmise aasta lõpuga olid Iirimaa vutiliidu võlad ligi 60 miljonit eurot. Nii oli veel jaanuarikuu seisuga vägagi kõne all Iirimaa jalgpalliliidu likvideerimisele minek.

Briti saartel on Brexiti tõttu jätkuvalt aktuaalne ka Šotimaa iseseisvumine, aga see ei peaks sisulisi muutusi Euroopa jalgpallikaardile tooma.

Kataloonia iseseisvusliikumine

Juba tegelikult 19. sajandist hõõgunud separatistlikud soodumused süvenesid Kataloonias 2010ndate alguses, kui Hispaania põhiseaduskohus kuulutas 2006. aastal vastu võetud Kataloonia uue autonoomiamääruse mõned artiklid põhiseadusvastaseks. Sellised otsused lasid ülejäänud Hispaaniast oluliselt jõukamas Kataloonias protestid valla.

Kataloonia parlamendis said enamuse iseseisvusmeelsed jõud ja 2014. aasta sügiseks kuulutatigi välja mittesiduv ja puhtalt nõuandval eesmärgil korraldatava iseseisvusreferendum. 81% hääletanutest toetasid iseseisvust, kuid valimisaktiivsus oli vaid 42%.

2017. aasta sügiseks kuulutas Kataloonia president Carles Puigdemont välja uue referendumi, seekord juba juriidiliselt siduva. Tulemused olid sarnased 2014. aasta omale - iseseisvustoetus 90%, valimisaktiivsus 43%. Aga Hispaania keskvõim kuulutas selle illegaalseks ning Barcelona tänavatel läks tuliseks.

Kataloonia parlament kuulutas välja iseseisvuse, kuid keskvõim, osutades põhiseadusrikkumistele, saatis parlamendi laiali, eemaldas Puigdemonti ametist ning kutsus kokku uued valimised. Kataloonia iseseisvusliikumise liidreid ootas aga ees kohtuprotsess ja rängad vanglakaristused, mis tõi läinud sügisel kaasa taas ulatuslikud meeleavaldused.

Mis võiks edasi saada?  Ihalus suveräänsuse järele ei ole Katalooniast kuhugi kadunud, kuid viimase uuringu järgi on toetajaid kõigest 41%. Samas ei ole ka erinevad Hispaania keskvalitsused liiga optimistlikke signaale potentsiaalsete järeleandmiste või läbirääkimiste algatamise osas välja näidanud. Seetõttu on Kataloonia iseseisvus pigem väga vähetõenäoline.

Aga kui juhtub väike ime, siis oleks selle mõju Euroopa jalgpallimaastikule tohutu. Samuti võiks ja peaks just jalgpall, mis on Kataloonia identiteedi lahutamatu koostisosa, olema see liim, mis piirkonna Hispaania küljes hoiab. Kataloonia koondisel läheks iseseisvana suurturniiride võidu eest konkureerimine keeruliseks ja samuti ei tundu eriti ahvatlev näha FC Barcelonat mängimas klubijalgpalli kuskil mujal kui Hispaania kõrgliigas.

Belgia lagunemine

"Belgiat hoiavad koos vaid jalgpall, õlu ja kuningas". See tõdemus on viimastel aastatel erinevates ringkondades üha enam kõlanud, kuigi faktiliselt on see printsiip õige juba sajandeid. Fakt, et Belgia riik on sellistes piirides suutnud ligi 200 aastat koos püsida, on paras ime ja tegelikult ei ole selle tendentsi jätkumises endiselt kellelgi enesekindlust.

Belgia jaguneb kolmeks haldusüksuseks - pindala poolest pea poole suurem Valloonia, kus elavad peamiselt prantsuse- ja saksakeelsed elanikud, ning omakorda poole suurema populatsiooniga peamiselt hollandikeelne Flandria. Seal asub ühtlasi Belgia, Euroopa Liidu ja NATO pealinn Brüssel, mis moodustab omakorda eraldi haldusüksuse.

Pinged Belgia hollandi- ja prantsusekeelsete piirkondade vahel said alguse sisuliselt kohe peale riigi iseseisvumist 190 aastat tagasi. Kui esialgu oli Flaami liikumise motiiviks prantsuskeelsete elanike privileegid, siis erinevusi võrdsustanud seadused kutsusid omakorda esile vastuaktsiooni Valloonia iseiseisvusliikumise näol.

Pinged püsisid kogu 20. sajandi ning unitaarriigina loodud Belgiast sai selle teises pooles föderatsioon. Uuesti on pinged esile kerkinud 21. sajandil ning neli aastat (2007-2011) kestnud valitsuskriis ja üldiste segaduste aeg oli põhjustatud just regionaalsetest pingetest, mis andsid edasist alust riigi lagunemise kartustele.

Flandria iseseisvumist toetavate parteide populaarsus valimistel on püsinud stabiilselt kõrgena hoolimata sellest, et Flandria enda tavainimeste seas ei ole perspektiiv iseseisvusest kuigi populaarne. 2019. aastal üldvalimised kergitasid Flandria paremäärmusliku ja separatistliku partei PVDA-PTB positsiooni veelgi soodsamaks, lisades üleriiklikule parteipoliitikale veelgi kaootilisuse nivood juurde. Belgia valitsust moodustati ligi aasta ja ametisse saadi see koroonaviiruse laastamistöö alguseks.

Mis võiks Flandria eraldumise tulevikuperspektiiv olla? Usutavasti on see tõenäolisem kui Kataloonia oma, kuivõrd lõhe ja kontrast Valloonia piirkonnaga on seal veelgi sügavam. Aga lahendada tuleb näiteks, kuhu ja kellele jääks mõlema piirkonna peamine rikkuseallikas Brüssel ja tegelikult ei ole ka päris selge, kui paljud flaamid tegelikult eraldumist toetavad.

Olukorrast Balkanil

Kui Belgiat hoiavad koos jalgpall, õlu ja monarh, siis Bosnia ja Hertsegoviinal võiks need tegurid taandada vaid jalgpallile (ja ehk ka mõnele muule spordialale). Poliitiliselt korrektselt öeldes saab väita, et tegu on detsentraliseeritud föderatsiooniga, kuid reaalsuses oleks aus nimetada Bosnia ja Hertsegoviinat olematu keskvõimuga regioonide ühenduseks. 

1995. aasta Daytoni lepe, mis lõpetas Jugoslaavia kodusõja, jagas Bosnia ja Hertsegoviina nimelise riigi Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi vahel. Riigi elanikkonnast moodustavad bosnialased ligikaudu 50%, serblased 30% ja horvaadid 15% ning kõik need kolm on konstitutsioonilised ehk võrdsete õigustega rahvad.

Riiki valitseb kolmikpresidentuur, kus peavad olema esindatud kõik kolm rahvusgruppi. Kõik otsused peavad saama iga etnilise grupi heakskiidu ja arusaadavalt pole see lubanud efektiivsel valitsemiskorral sisse juurduda ning loodetud multikultuurne ja -etniline ühiskond pole eeldatud harmooniat saavutanud. Viimastel aegadel on siseolukord riigis taas kriitilisemaks muutunud.

Täpselt kuu tagasi lausus Bosnia-serblaste juht Milorad Dodik, et riigi laialisaatmine ja/või Bosnia-serblaste eraldumine on ainus viis Bosnia ja Hertsegoviina siseprobleemide lahendamiseks. See, mis juhtub pärast Bosnia-serblaste piirkondade liitumist näiteks Serbia Vabariigiga, on juba muidugi tulevikumuusika.

Kui milleski saab kindel olla, siis tõenäoliselt selles, et eestlased ei ole ajaloolistele kogemustele tuginedes Bosnia jalgpallikoondise nõrgenemise üle just liiga kurvad. 

Murekoht on ka Euroopa noorim jalgpalliriik Kosovo, kelle osadele piirkondadele ihub hammast Serbia, kuid kelle elanikkonnast 93% moodustavad albaanlased. Kosovo president Hashim Thaci tuli aasta tagasi välja soovitusega korraldada Kosovo ja Albaania ühinemise osas referendum, kui Albaania liitumisprotsess Euroopa Liiduga hoogu ei kogu, lisaks on Kosovo ja Albaania juba praegu administratiivsel tasemel omavahel sügavalt integreerunud. Tõsi, vähemalt praegune Kosovo põhiseadus keelab ühinemise Albaaniaga selgesõnaliselt.

Kuhu veel võiks vaadata?

Eelmainitud regioonid on vaid pinnapealne, samas kõige märkimisväärsem osa Euroopa separatistlikest liikumistest. Pea kõikides Lääne-Euroopa suurriikide tugevama identiteeditundega riikides on eraldumisliikumised juba aastakümneid eksisteerinud, kuid seda enamasti marginaalsena. Selliste hulka võiks lugeda näiteks Baierimaa, Korsika, Friisimaa (Hollandis), aga ka Ahvenamaa ja paljud teised iseseisvusliikumised.

Eraldi tasub välja tuua Padania ehk Põhja-Itaalia, kelle iseseisvuse eest ajaloo jooksul seisnud Lega Nord pääses 2018. aastal ka valitsusse, kuid oli selleks ajaks pööranud oma hoiaku föderalismi suunda.

UEFA liikmeskonna tulevastele muutustele tõmbas pidurit Euroopa vutiliidu 2007. aasta otsus mitte võtta enda liikmeks territooriume, kes ei ole ÜRO poolt tunnustatud iseseisvad riigid. Fääri saared ja Gibraltar olid tolleks ajaks juba kas UEFA liige või vastava taotluse esitanud. Sel samal põhjusel lükati 2018. aasta veebruaris tagasi La Manche'i väinas asuva 100 000 elanikkonnaga Jersey UEFA liikmesriigiks saamise taotlus.

Seetõttu puudub vähemalt paberil selline võimalus ka Gröönimaal, kuid seal muudab olukorra tuleviku mõttes lahtisemaks emamaa Taani toetav suhtumine. 

Nimelt on Taani alates 2015. aastast teinud tööd Gröönimaa jalgpalli arendamise nimel eesmärgiga muuta see rahvusvahelise jalgpalli jaoks kõlbulikuks. "Gröönimaale ulatatakse üha enam võimu ja selle võrra jõuab see UEFA-le lähedamale," lausus Taani jalgpalliliidu juhtfiguur Allan Hansen enne 2017. aasta UEFA kongressi. "Kui võimu loovutamise protsess jätkub, siis poleks avalduse esitamine midagi mõeldamatut, kuigi see pole täielikult iseseisev regioon." 

Toonase UEFA kongressi eel usuti, et uute alaliitude liitumise võimalused muutuvad taas oluliselt liberaalsemaks, et ühilduda FIFA poliitikaga, mis ÜRO liikmelisuse asemel nõuab kõigest "rahvusvahelise kogukonna" nõusolekut. Helsingi kongressil sellest aga juttu ei tehtud ning Gröönimaa liitumine UEFA-ga on jäänud soiku. Seetõttu on spekuleeritud, et kui Gröönimaal tekib soov rahvusvahelise jalgpalliga liituda, siis ta võib proovida oluliselt kaasavama liikmespoliitikaga Põhja- ning Kesk-Ameerikat. 

Loomulikult ei saa ümber vaadata Venemaast. Liitriigi moodustumine Valgevenega paistab vähemalt esialgu olevat päevakorrast taandunud, samas saab olla kindel, et nende sateliitriigid Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Transnistria ei teeni veel nii pea ei ÜRO, rahvusvahelise kogukonna ega seega ka UEFA ja FIFA tunnustust. Krimmi jalgpall, mille UEFA töögruppi vedas Aivar Pohlak, on pärast Venemaa anneksiooni jäänud vaakumisse. Venemaa liigasüsteemiga nende klubidel liituda ei võimaldatud, aga kohalik meistriliiga on seni toiminud.