Kaotada kodustaadionil kodupubliku ees mäng, mida jälgima tuldud lootusega näha omade edasipääsu, seisuga 0:6 on igal juhul katastroof.

See viib meeltest nii esimese mängu võidujoovastuse kui ka teadmise, et klubi on viimasel kaheteistkümnel hooajal tulnud 7 korda Eesti meistriks ja et oleme Kolgata tee ise valinud – siiranud mängijaid välismaale, et Eesti koondis kui meie maa ja rahva jaoks armsaim osa jalgpallist saaks võimalikult kiiresti areneda, et noormängijad saaksid tõusta klubi esindusmeeskonda ja tunnetada valitud jalgpallurielukutse perspektiivi ja et klubi saaks vahendeid laiaulatuslikuks noortetööks; kulutanud viimased sendid staadionisse ja väljakutesse, et poolehoidjatel oleks oma tempel, kus jumalat teenimas käia, mängijatel töökoht ja noormängijatel paik vaba aja sisustamiseks; andnud noortele treeneritele võimaluse end proovile panna, sest lõpuks on Eesti jalgpall täpselt nii tugev, kui head on tema treenerid; võtnud vastutuse välismaal olevate mängijate edasise käekäigu eest, sest meie missioon on Eesti jalgpall ja sellist jalgpallurit, kes oleks nii andekas nagu Ronaldinho, kelle järele klubid karjas jooksevad ja kelle jalgpallilise saatuse pärast ei oleks vaja muretseda ja pead vaid vaatama, kuidas ja kuhu teenitav palgaraha paigutada, ei pruugi Setumaa ja Kõpu vahelistele palliplatsidele sündidagi.

Olin neljapäevase mängu järel kella üheni öösel telefonil, rääkides vaheldumisi Marko, Janno ja Tarmoga (Kristal, Kivisild ja Lehiste – toim), esimese kahega arutasime meeskonna asju, nii neid, mis seotud kõnealuse mänguga, kui neidki, mis meid reedel ees ootasid; Tarmoga rahvusvahelisi tegemisi, sest mitme eestlasest mängijaga välismaal toimusid olulised protsessid ja koos kõige muuga oli juttu nii palju, et me mängust rääkida ei saanudki, kui mitte arvestada minu aeg-ajalt vestluse sisse pikitud ahastavaid noote; ning peale seda jäin kummaliselt rahulikult magama ja ärkasin hommikul kell 8 – enda jaoks ebatavaliselt hilja -, kui mets-lehelinnu poeg minu tuppa lendas ja ma pidin jõudma temani enne, kui mu kass; istusin seejärel rõdule, ema hüüdev linnupoeg sõrme otsas ja mõtlesin unenäo üle, mida nägin vahetult enne, kui lind tuppa lendas – juhtisin taevasinist sportautot ja sõitsin ülesmäge, aga autol olid mootori asemel pedaalid ja kettülekanne ja see oli õige ränk väntamine ja ma ei tundnud ennast hästi.

Miks ma seda kirjutan – ikka sellepärast, et raske on leppida eluga nii, nagu ta kord looduse loogika poolt toimima pandud: pealtvaatajad ja fännid on selleks, et loota omade võitu ja olla rahulolematud siis, kui meeskond kaotab; ajakirjanikud on selleks, et kiita, kui läheb hästi, ja sõimata, kui läheb halvasti; mängijad on selleks, et anda endast mängus kõik parima tulemuse nimel, ja kui tulemust ei tule, siis otsida põhjust enda seest ja jätkata edasirühkimist valitud teel; treenerid on selleks, et juhtida ja õpetada meeskonda ja arendada mängijaid ja kui see ei anna soovitud tulemust, siis mõelda, mis läks valesti ja teha järeldused; klubi juhtkond on selleks, et korraldada tegemisi ja luua parimad tingimused; ja mina olen selleks, et unistada, teha plaane, mõelda, uskuda ja jääda endale kindlaks ka siis, kui ajakirjanik ja fänn nõuavad treeneri vallandamist või taovad mängijat maa sisse – me oleme ju inimesed ja vajame usku, lootust ja armastust, kuigi looduse loogika ütleb, et sind ei toeta sinu ristikandmise juures keegi ja see ei saagi teisiti olla.

Ja ega ma ei teagi, kas on võimalik olla korraga tark, edukas ning mõistev. Kaotada kodustaadionil kodupubliku ees mäng, mida jälgima tuldud lootusega näha omade edasipääsu, seisuga 0:6 on igal juhul katastroof.

See viib meeltest nii esimese mängu võidujoovastuse kui ka teadmise, et klubi on viimasel kaheteistkümnel hooajal tulnud 7 korda Eesti meistriks ja et oleme Kolgata tee ise valinud – siiranud mängijaid välismaale, et Eesti koondis kui meie maa ja rahva jaoks armsaim osa jalgpallist saaks võimalikult kiiresti areneda, et noormängijad saaksid tõusta klubi esindusmeeskonda ja tunnetada valitud jalgpallurielukutse perspektiivi ja et klubi saaks vahendeid laiaulatuslikuks noortetööks; kulutanud viimased sendid staadionisse ja väljakutesse, et poolehoidjatel oleks oma tempel, kus jumalat teenimas käia, mängijatel töökoht ja noormängijatel paik vaba aja sisustamiseks; andnud noortele treeneritele võimaluse end proovile panna, sest lõpuks on Eesti jalgpall täpselt nii tugev, kui head on tema treenerid; võtnud vastutuse välismaal olevate mängijate edasise käekäigu eest, sest meie missioon on Eesti jalgpall ja sellist jalgpallurit, kes oleks nii andekas nagu Ronaldinho, kelle järele klubid karjas jooksevad ja kelle jalgpallilise saatuse pärast ei oleks vaja muretseda ja pead vaid vaatama, kuidas ja kuhu teenitav palgaraha paigutada, ei pruugi Setumaa ja Kõpu vahelistele palliplatsidele sündidagi.

Olin neljapäevase mängu järel kella üheni öösel telefonil, rääkides vaheldumisi Marko, Janno ja Tarmoga (Kristal, Kivisild ja Lehiste – toim), esimese kahega arutasime meeskonna asju, nii neid, mis seotud kõnealuse mänguga, kui neidki, mis meid reedel ees ootasid; Tarmoga rahvusvahelisi tegemisi, sest mitme eestlasest mängijaga välismaal toimusid olulised protsessid ja koos kõige muuga oli juttu nii palju, et me mängust rääkida ei saanudki, kui mitte arvestada minu aeg-ajalt vestluse sisse pikitud ahastavaid noote; ning peale seda jäin kummaliselt rahulikult magama ja ärkasin hommikul kell 8 – enda jaoks ebatavaliselt hilja -, kui mets-lehelinnu poeg minu tuppa lendas ja ma pidin jõudma temani enne, kui mu kass; istusin seejärel rõdule, ema hüüdev linnupoeg sõrme otsas ja mõtlesin unenäo üle, mida nägin vahetult enne, kui lind tuppa lendas – juhtisin taevasinist sportautot ja sõitsin ülesmäge, aga autol olid mootori asemel pedaalid ja kettülekanne ja see oli õige ränk väntamine ja ma ei tundnud ennast hästi.

Miks ma seda kirjutan – ikka sellepärast, et raske on leppida eluga nii, nagu ta kord looduse loogika poolt toimima pandud: pealtvaatajad ja fännid on selleks, et loota omade võitu ja olla rahulolematud siis, kui meeskond kaotab; ajakirjanikud on selleks, et kiita, kui läheb hästi, ja sõimata, kui läheb halvasti; mängijad on selleks, et anda endast mängus kõik parima tulemuse nimel, ja kui tulemust ei tule, siis otsida põhjust enda seest ja jätkata edasirühkimist valitud teel; treenerid on selleks, et juhtida ja õpetada meeskonda ja arendada mängijaid ja kui see ei anna soovitud tulemust, siis mõelda, mis läks valesti ja teha järeldused; klubi juhtkond on selleks, et korraldada tegemisi ja luua parimad tingimused; ja mina olen selleks, et unistada, teha plaane, mõelda, uskuda ja jääda endale kindlaks ka siis, kui ajakirjanik ja fänn nõuavad treeneri vallandamist või taovad mängijat maa sisse – me oleme ju inimesed ja vajame usku, lootust ja armastust, kuigi looduse loogika ütleb, et sind ei toeta sinu ristikandmise juures keegi ja see ei saagi teisiti olla.

Ja ega ma ei teagi, kas on võimalik olla korraga tark, edukas ning mõistev.