Taas jäeti Eesti jalgpallikoondis Balti turniiril peksupoisi rolli. Kui viigimäng Lätiga meie aktsiaid jälle veidi tõstis, siis avakohtumise 1:5 häving Leedule, olgugi et noore ja kogenematu koosseisuga, jääb vutisõbra mälusoppi veel kauaks mädanema.

Eksperimentaalkoosseisuks tituleeritud noored suutsid leedulastele, kes polnud ka mitte oma tugevaimas rivistuses, vaid episoodiliselt vastu hakata. Eriti negatiivselt silma paistanud õblukese kaitseliini ainsaks säravaks hetkeks jäi debütant Jaanus Sireli löödud autabamus. Läbikukkunud eksperimendi järel on põhjalikult vaagitud: kas tõesti polnud võimalik kogenumaid mängijaid kasutada? Treener laiutab käsi: „Keegi pole süüdi, polnud lihtsalt mitte kedagi teist väljakule saata.“ Kas treener Pijpers ikka tegutses vastustundlikult? On hollandlane ju varem korduvalt rõhutanud, et Balti turniiris näeb ta suurepärast testimisvõimalust noortele. Tõsi, sama sõnumiga tulid nüüdse turniiri eel välja ka Läti ja Leedu juhendajad, kes ikkagi arvestatava koosseisu välja panna suutsid. Näiteks mängis Eesti – Leedu kohtumises külaliste poolel kuus välisklubide pallurit. On siis meie tagala sedavõrd kesine?

Vaevalt. Pigem oli tegu Pijpersi liigse enesekindlusega. Ja mitte ainult tema – ka fännide, spordihuviliste, ajakirjanike. Kõigil nimetatutel, eriti aga avaetenduse järel meeskonna välja vilistanud fännidel, tulid meelde Eesti koondise algusaastad, mil suureskoorilised allajäämised olid tavalised. Viimastel aastatel heade tulemustega ära hellitatud koondis näitas, et jutud ala laiast ja kõrgetasemelisest kandepinnast Eestis on sulaselge müüt.

Meenub mõne aasta tagune seik. Siis eestlastele veel suhteliselt tundmatu Arno Pijpers on äsja saanud rahvuskoondise uueks peatreeneriks. Eesti Televisioon intervjueerib Aivar Pohlakut. Pohlak sõnab: „Arno küsis minu käest: mida sa minult nõuad? Mis tulemusi? Vastasin talle, et ei nõua kohe järgmisel hooajal suurt hüpet, kvalifitseerumist MM-finaalturniirile, vaid et sa ehitaksid Eesti jalgpallile hea ja toimiva süsteemi, mis hakkaks tulevikus vilja kandma.“ Ilmselgelt on seda hüpet ja kindlat süsteemi veel vara nõuda. Ootame, usume.

Üks pikantne lugu sai selle Balti turniiriga lõpu. Nimelt Sergei Pareiko saaga. Jutud, mis said tuult tiibadesse, kui möödunud sügisel Mart Poomi lihtsa vea tõttu Belgiale kaotasime, nagu Rotori klubis leiba teeniv väravavaht oleks Poomi asemel sobivam kandidaat koondise puuri kaitsma, vaibusid. Mängus Leeduga oma võimaluse saanud ning äärmiselt ebakindlalt tegutsenud Pareiko, kelle arvele võib kanda ka kaks sisselastud väravat, loobus pärast oma neljandat mängu koondisekohast. Nagu mees ajakirjale Eesti Jalgpall juba varem ütles: „Ma ei taha olla dublant!“ Ja selleks oleks ta sellise esituse järel paratamatult jäänud.

Läks A-koondisel nagu läks. Päikest vutisõprade ellu tõid kõigepealt nad ise, kui suutsid teiste Baltimaade fänniseltskondi jalgpallimurul kindlalt lüüa, ja seejärel ka kuni 21-aastaste meeskonna südi mäng. Täiskasvanute koondisele nii mõnedki oma pallurid loovutavama pidanud Jelle Goesi hoolealused ei lasknud sel end heidutada. 19. Balti turniiri avakohtumises alistati võitluslikus heitluses hiljem võitjaks kroonitud Leedu eakaaslased 3:2. Tulemuse poolest küll kehvem, ent mängulise sisu poolest paremini läks teine mõõduvõtt lätlastega. 0:1 kaotus jättis Eesti noored teiseks, kuid kiidusõnu jagus meie tulevikutähtedele ka A-koondise peatreener Arno Pijpersilt. Olen väga rahul tänase U21 meeskonna esitusega, nad näitasid tõesti ilusat mängu, tunnustas ta noori. Järelkasvu treener Jelle Goes, kes viimase kohtumise vilepartiid kirus, oli näidatud mänguga samuti rahul, ent samas ka pettunud – peaeesmärk jäi siiski täitmata, esikohta ei õnnestunud koju jätta.

Päris täkkesse ei läinud eestlastel ka seekordne korralduslik pool. Seda just mängude toimumiskohtade suhtes. Pealtvaatajal on raske orienteeruda, kui ühel hetkel asub ta Valgas, siis juba Maardus ning lõpuks Tallinnas. Turniiri oleks võinud korraldada ju ühes kindlas paigas. Olnuks selleks siis Valga, Kuressaare, Tallinn või mõni muu paik Eestimaal. Kogu sellel jalgpallikaravanil oleks ju lihtsam need kolm päeva ühes kohas veeta.

Korraldusest rääkides tuleb tõdeda, et mängudel valvanud turvatöötajad tulid hoolimata suuremate vahejuhtumite puudumisest oma tööga suurepäraselt toime. Piinliku täpsusega soriti läbi kõik selja-ja käekotid, lootes sealt midagi keelatut leida. Tehti lahti veel avamata karastusjoogipudeleid, visati korgid minema, ning loomulikult ka nuusutati seda tundmatut vedelikku. Eriti aktiivselt tegutsesid korravalvurid Maardu staadioni väravas, kus neil õnnestus mu kotist avastada endalegi teadmata seal olnud ese – nimelt mitmeid kuid tagasi sinna jäetud vile, millega mul oli õnnestunud kõigil koondise kohtumistel käia. Loomulikult tundusid kahtlasena ka kaasas olnud vihmakeep ja prillitoos.

Ehk nopib Eesti siis juba kuuekümne kuue aastase vaheaja järel võidu ja saab lõpuks ometi jagu ohtralt peavalu valmistanud lõunanaabritest juubelihõngulisel 20. Balti turniiril. Elame-näeme. Taas jäeti Eesti jalgpallikoondis Balti turniiril peksupoisi rolli. Kui viigimäng Lätiga meie aktsiaid jälle veidi tõstis, siis avakohtumise 1:5 häving Leedule, olgugi et noore ja kogenematu koosseisuga, jääb vutisõbra mälusoppi veel kauaks mädanema.

Eksperimentaalkoosseisuks tituleeritud noored suutsid leedulastele, kes polnud ka mitte oma tugevaimas rivistuses, vaid episoodiliselt vastu hakata. Eriti negatiivselt silma paistanud õblukese kaitseliini ainsaks säravaks hetkeks jäi debütant Jaanus Sireli löödud autabamus. Läbikukkunud eksperimendi järel on põhjalikult vaagitud: kas tõesti polnud võimalik kogenumaid mängijaid kasutada? Treener laiutab käsi: „Keegi pole süüdi, polnud lihtsalt mitte kedagi teist väljakule saata.“ Kas treener Pijpers ikka tegutses vastustundlikult? On hollandlane ju varem korduvalt rõhutanud, et Balti turniiris näeb ta suurepärast testimisvõimalust noortele. Tõsi, sama sõnumiga tulid nüüdse turniiri eel välja ka Läti ja Leedu juhendajad, kes ikkagi arvestatava koosseisu välja panna suutsid. Näiteks mängis Eesti – Leedu kohtumises külaliste poolel kuus välisklubide pallurit. On siis meie tagala sedavõrd kesine?

Vaevalt. Pigem oli tegu Pijpersi liigse enesekindlusega. Ja mitte ainult tema – ka fännide, spordihuviliste, ajakirjanike. Kõigil nimetatutel, eriti aga avaetenduse järel meeskonna välja vilistanud fännidel, tulid meelde Eesti koondise algusaastad, mil suureskoorilised allajäämised olid tavalised. Viimastel aastatel heade tulemustega ära hellitatud koondis näitas, et jutud ala laiast ja kõrgetasemelisest kandepinnast Eestis on sulaselge müüt.

Meenub mõne aasta tagune seik. Siis eestlastele veel suhteliselt tundmatu Arno Pijpers on äsja saanud rahvuskoondise uueks peatreeneriks. Eesti Televisioon intervjueerib Aivar Pohlakut. Pohlak sõnab: „Arno küsis minu käest: mida sa minult nõuad? Mis tulemusi? Vastasin talle, et ei nõua kohe järgmisel hooajal suurt hüpet, kvalifitseerumist MM-finaalturniirile, vaid et sa ehitaksid Eesti jalgpallile hea ja toimiva süsteemi, mis hakkaks tulevikus vilja kandma.“ Ilmselgelt on seda hüpet ja kindlat süsteemi veel vara nõuda. Ootame, usume.

Üks pikantne lugu sai selle Balti turniiriga lõpu. Nimelt Sergei Pareiko saaga. Jutud, mis said tuult tiibadesse, kui möödunud sügisel Mart Poomi lihtsa vea tõttu Belgiale kaotasime, nagu Rotori klubis leiba teeniv väravavaht oleks Poomi asemel sobivam kandidaat koondise puuri kaitsma, vaibusid. Mängus Leeduga oma võimaluse saanud ning äärmiselt ebakindlalt tegutsenud Pareiko, kelle arvele võib kanda ka kaks sisselastud väravat, loobus pärast oma neljandat mängu koondisekohast. Nagu mees ajakirjale Eesti Jalgpall juba varem ütles: „Ma ei taha olla dublant!“ Ja selleks oleks ta sellise esituse järel paratamatult jäänud.

Läks A-koondisel nagu läks. Päikest vutisõprade ellu tõid kõigepealt nad ise, kui suutsid teiste Baltimaade fänniseltskondi jalgpallimurul kindlalt lüüa, ja seejärel ka kuni 21-aastaste meeskonna südi mäng. Täiskasvanute koondisele nii mõnedki oma pallurid loovutavama pidanud Jelle Goesi hoolealused ei lasknud sel end heidutada. 19. Balti turniiri avakohtumises alistati võitluslikus heitluses hiljem võitjaks kroonitud Leedu eakaaslased 3:2. Tulemuse poolest küll kehvem, ent mängulise sisu poolest paremini läks teine mõõduvõtt lätlastega. 0:1 kaotus jättis Eesti noored teiseks, kuid kiidusõnu jagus meie tulevikutähtedele ka A-koondise peatreener Arno Pijpersilt. Olen väga rahul tänase U21 meeskonna esitusega, nad näitasid tõesti ilusat mängu, tunnustas ta noori. Järelkasvu treener Jelle Goes, kes viimase kohtumise vilepartiid kirus, oli näidatud mänguga samuti rahul, ent samas ka pettunud – peaeesmärk jäi siiski täitmata, esikohta ei õnnestunud koju jätta.

Päris täkkesse ei läinud eestlastel ka seekordne korralduslik pool. Seda just mängude toimumiskohtade suhtes. Pealtvaatajal on raske orienteeruda, kui ühel hetkel asub ta Valgas, siis juba Maardus ning lõpuks Tallinnas. Turniiri oleks võinud korraldada ju ühes kindlas paigas. Olnuks selleks siis Valga, Kuressaare, Tallinn või mõni muu paik Eestimaal. Kogu sellel jalgpallikaravanil oleks ju lihtsam need kolm päeva ühes kohas veeta.

Korraldusest rääkides tuleb tõdeda, et mängudel valvanud turvatöötajad tulid hoolimata suuremate vahejuhtumite puudumisest oma tööga suurepäraselt toime. Piinliku täpsusega soriti läbi kõik selja-ja käekotid, lootes sealt midagi keelatut leida. Tehti lahti veel avamata karastusjoogipudeleid, visati korgid minema, ning loomulikult ka nuusutati seda tundmatut vedelikku. Eriti aktiivselt tegutsesid korravalvurid Maardu staadioni väravas, kus neil õnnestus mu kotist avastada endalegi teadmata seal olnud ese – nimelt mitmeid kuid tagasi sinna jäetud vile, millega mul oli õnnestunud kõigil koondise kohtumistel käia. Loomulikult tundusid kahtlasena ka kaasas olnud vihmakeep ja prillitoos.

Ehk nopib Eesti siis juba kuuekümne kuue aastase vaheaja järel võidu ja saab lõpuks ometi jagu ohtralt peavalu valmistanud lõunanaabritest juubelihõngulisel 20. Balti turniiril. Elame-näeme.