Läti võrku kaks palli löönud ja Eesti koondise Balti turniiri võitjaks vedanud Mattias Käit lausus pärast kohtumist pressikonverentsil, et pidi teise poolaja alguses platsilt lahkuma avapoolajal saadud hoobi tõttu.

Lätlasega keskväljal peadpidi kokku hüpanud Käit sai küll jätkata ja tuli ka teise poolaja alguses uuesti platsile, ent istus peagi murule ja palus vahetust. "Esimesel poolajal ma ei tundnud eriti midagi, aga kui vaheajal treener riietusruumis rääkis, sain aru, et kõik ei ole nii nagu peaks," kirjeldas Käit. "Tahtsin küll edasi mängida, aga tegelikult sain juba enne teise poolaja avavilet aru, et asi pole õige. Kui seejärel palliga auti jooksin, olid juba liblikad silme ees."

Käit kinnitas siiski umbes pool tundi pärast mängu, et tunneb end juba paremini. "Valuvaigistit pole võtnud. Väike muhk on, aga asja eest!" sõnas Käit ja vaatas tema kõrval laual seisnud hiigelsuurt võidukarikat.

Kui Käit lõi 2016. aastal Gibraltari vastu oma esimese A-koondise värava, järgnes sellele kohe teinegi. "Ühest piisab ka!" muigas Käit. "Ent jah, praegu tuli kahekaupa. Viimane koondisevärav oli vist Leedu vastu Balti turniiril?" meenutas ta kolme aasta tagust tabamust Rakveres, mis aitas Eesti toona 2:0 võiduni. "Aga teine poolaeg oli pingilt väga pikk vaadata."

Kolmest järjestikusest võidust ei kavatse keegi tema sõnul pilvedesse tõusta. "Ka koosolekutel rõhutas treener, et ühest heast esitusest ei piisa, peame võitma mänge järjest. Kui Leedu vastu võitsime, saime oma asjad tehtud, aga palju andis ka mäng Soomega. Kogu aeg on olnud see mõte, et taga olgu asjad korras, siis teeme ka oma töö ära palliga," sõnas Käit. "Nii palliga pool kui ka kaitsepool on olnud okei – ma ei tea, kes meil septembris vastas on, aga pole kerge. Ei saa nii, et käed üles ja ükskõik kes meile vastu tuleb," lausus ta.

Avavärava järel tõttas Käit tähistama küljetribüüni juurde, kus istusid tema pere ja lähedased. "Tegelikult nad on tavaliselt küll sama külje peal, kuid rohkem Jalgpallihaigla pool. Seekord ei olnud väga valida, õnnestus saada piletid sinna, kuhu said. Aga jah, pere on mul seal olemas. Väga tähtis, et saan nende ees mängida. Samas mitte ainult nende – kaks aastat pole ju üldse fänne näinud või palju sellest möödas ongi. 750 pealtvaatajat, aga tegid lärmi väga kõvasti. Suur aitäh neile!" kiitis Käit.

Kui koondis selleks aknaks kogunes, sõnas Käit pressikonverentsil, et Batli turniiri võitmine annab käigile Eesti mängijatele võimaluse oma nime ajalukku kirjutada. Mängude järel on tal hea meel, et soov sai täidetud. "83 aastat on ikka jube pikk aeg!" ohkas Käit naerulsui.