Täna alanud Riigikogu valimiste foonil alustab Soccernet.ee intervjuude sarjaga, kus vestleme jalgpallist, spordist ja natuke ka poliitikast suuremate erakondade esindajatega. Otsa teeb lahti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) abiesimees Jaak Madison.

Riigikogu jalgpalli toetusrühma liige Madison märgib, et on juhuslik jalgpallivaataja, keda köidavad eelkõige suurturniiride kaalukamad kohtumised. Intervjuus on juttu jalgpalli staatusest Eestis ja mujal maailmas ning selle rahastamisest. Kuigi Madisoni hinnangul on korvpall Eestis jalgpallist populaarsem, sest meedia kajastab seda rohkem, ei tohiks tema arvates "jalgpall olla korvpalliga võrreldes vähem prioriteetsem valdkond".

Mida arvata teistes riikides sündinud ja üles kasvanud jalgpallurite võimalikust Eesti koondisesse kuulumisest? Mis ühisjooni on EKRE ja Müncheni Bayerni vahel? Kuidas suhestub konservatiivse maailmavaatega videokohtunik ehk VAR? Kas Lilleküla staadioni lõpuni ehitamiseks eraldatud viis miljonit oli mõistlik investeering? Miks on EKRE valimisprogrammis sport võrreldes konkureerivate erakondadega oluliselt vähem tähelepanu pälvinud?

Kõigest sellest ja ka muust Soccernet.ee Viljandi- ja Järvamaal erakonna esinumbrina kandideeriva Madisoniga Riigikogus EKRE fraktsiooni ruumides vestleski.

Mis on esimene jalgpalli suurturniir, mida mäletad?
2002. aasta MM, kui Brasiilia võitis finaalis Saksamaad. Nende viies MM-tiitel. Tegusid tegi esimene Ronaldo, mitte Portugali oma. Ning teine põhimängija oli patsiga tüüp … Ronaldinho. Olin siis 11-aastane.

Küsimuse tagamõte oli, et minu vaatlusandmete põhjal kujundab esimene eredamalt meelde jäänud suurturniir üpris tugevalt inimese tulevasi jalgpallialaseid eelistusi. Seega kui sa eelmise aasta MM-i eel ütlesid, et hoiad pöialt Saksamaale, siis kas selle sümpaatia alged paiknevad 2002. aastas?
2002. aasta MM-is eriti mitte. Toona meeldis mulle ikka väga Brasiiliat vaadata. Jalgpalliga oli mul tolleks hetkeks seost niipalju, et olin seitsmesena ühe aasta Paide ja FC Flora korraldatud grupis trennis käinud. Treeneriks oli legendaarne Viktor Mets.

2002. aasta MM mind Saksamaad pooldama ei pannud. Praegu olen Saksamaa toetaja muudel põhjustel. Kogu nende kultuuriruum on mulle meelepärane ja sealtkaudu on tekkinud sümpaatia ka spordivõistkondade tasandil. Aga koondiseid, kes mulle meelepärased, on veel. Samas ma ei jälgi jalgpalli igapäevaselt ega tea, kes on FIFA edetabelis mitmendal kohal.

Too edetabel üleliia adekvaatne ei ole ning seda polegi mõtet liiga põhjalikult tudeerida! Ütlesid, et sa ei vaata jalgpalli just palju. Aga kui juhtub see, et vaatad, siis miks? Mida jalgpalli vaatamine pakub?
Huvi tekib siis, kui sellest midagi sõltub. Eesti meistriliigat ma paraku ei jälgi. Ainult niipalju, kui tulemused, et keegi võitis kedagi, uudisvoost läbi jooksevad. Ning Paide linnas näen reklaame, et Linnameeskonda ootab ees mäng.

Ent kui MM-i või EM-i ajal tekib vaba hetk võimalusega mängu vaadata ning kohtumine ise on huvipakkuv, siis muidugi vaatan. Aga nii, nagu kunagi vormel 1-te jälgisin, et vaatasin ära kõik sõidud ja teadsin täpselt, milline on meeskondade ja sõitjate tase, ma jalgpalli ei vaata. Olen juhuslik jalgpallivaataja.

Ütlesid, et Saksamaa kultuuriruum on sulle sümpaatne.
Jah, on. Meie enda kultuuriruum on ju tegelikult vähemalt veerandi võrra Saksa oma. Seapraed, hapukapsad ja kirikus käimine on kopipeist Saksamaa kultuurist.

Saksamaa elukorralduses ja tänavapildis on jalgpallist üpris võimatu mööda vaadata. Kas oled ise seda riiki külastades ka mingeid jalgpallilisi elamusi kogenud?
Parlamendisaadikutöö pärast Saksamaale sattudes pole ma ise jalgpalliga kokku puutunud, kuid loomulikult tulevad sakslastega vesteldes välja nende jalgpallialased sümpaatiad. Baierimaalt pärit sakslased on reeglina Müncheni Bayerni toetajad, aga Lääne-Saksamaa inimesed toetavad sealseid kohalikke tiime.

Saksamaal on reeglina nii, et need, kes pole Bayerni poolt, on tema vastu.
Nagu EKRE-gagi! Meiega on ju ka nii, et ollakse kas poolt või vastu.

Aga Bayerni saavutused jalgpallis on praeguse seisuga suuremad kui EKRE-l poliitikas.
Võtame ajalise perspektiivi kah ikka arvesse. Bayerni puhul räägime aastakümnetest. EKRE on tõusnud nelja aastaga nullist kolmandaks. (Naerab võidukalt).

Jalgpallinimestele meeldib end meelitada ütlemisega, et jalgpall on universaalne jututeema, millega saab vestlust alustada igas maailma otsas. Mida sinu saadikutöö kogemus ütleb, kuidas jalgpall vestlustes jäämurdjana toimib?
Sama võivad väita ka suured korvpalli- ja jäähokifännid. Kui lätlane läheb kuhugi välismaale, siis ta hakkab rääkima jäähokist, mille tase on neil kõrge. Eks säärane snoobilikkus – just minu ala on kõige olulisem, vahvam ja üle maailma tuntud! – käib kaasas iga spordialaga. Näiteks Norras ei ole jalgpallist suurt midagi rääkida, vaid teemaks on suusatamine. Rootsis sõltub aastaajast, talvel väga jalgpallist ei räägi, kah pigem järgmisest MK-etapist.

Seega kahtlen, kas jalgpall on kirjeldatud ülemaailmne jututeema. Sõltub ikka kultuuriruumist ja populaarsusest. Eestis samamoodi. Meil on ju korvpall see, millest rohkem räägitakse ja mida ka meedias rohkem kajastatakse. Postimehe ja Delfi uudisvoogu vaadates hakkab mulle rohkem silma korvpalli Eesti meistriliiga kui jalgpalli omaga seotut, mis ei paista olevat nii seksikas teema. Eks see kõik tulene populaarsusest ja tasemest. Seega kokkuvõttes – kui minna Saksamaale, võib jalgpallist rääkida, aga Norras väga mitte.

Mis rolli sport peaks ühiskonnas mängima? Rääkides nii tipp- kui ka harrastusspordi tasandist.
See, kui palju peaks riik panustama sporti ja millisele tasemele, kas tipp- või rahvasporti, on lõputult vaieldav teema. Kui on olemas summa X, siis kas anda see jalgpallile või korvpallile? Või kas toetada noori suusatajaid või tippe, et nad saaksid käia piisavalt ettevalmistuslaagrites? Aga sport on oluline.

Vaadates meediaportaalide gallupeid, siis küsimusele, kas oled tänavu suusatamas käinud, vastavad enamik eitavalt. Aga fanatid arvavad samas, et suusatamine on kõige lahedam asi. Kui ma ise suusatrennis käisin, siis arvasin samuti, et kõik teised kah suusatavad! Kuigi tegelikult see nii ei olnud.

Kõik algab peale koolisüsteemist ja spordi populariseerimisest. Kui sportimine lasteni viia, siis sealt hakkab peale rahvasport, kust omakorda võivad kasvada tippsportlased. Väga oluline on ehitada alusvundament, mille pealt saavad kasvada uued Šmigunid, Veerpalud ja Nabid.

Aga viie suurema erakonna valimisprogramme võrreldes oli just EKRE omas sporti ja kehakultuuri puudutav osa selgelt kõige napim. Miks nii?
Soccernet.ee 13. veebruaril: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis sporti peaaegu polegi. Peresid puudutavas alajaotuses märgitakse: "Toetame aastaringset noortesporti olemasolevate spordisaalide rekonstrueerimise ja uute rajamisega. Peame vajalikuks käivitada riikliku investeeringuprogrammi igasse linna nüüdisaegse spordikeskuse rajamiseks." Kas see hõlmaks ka jalgpallitaristut, pole täpsustatud. Haridust ja kultuuri puudutavas peatükis ei leia spordist sõnagi.

Programmi peamine häda on see, et see peab mahtuma teatud piiridesse. Tahaks kirjutada kõigest suurelt ja laialt. Võtame näiteks "Ristiinimese kompassi" (EELK peapiiskopi Urmas Viilma poolt veebruari alguses avaldatud tekst, mis lahkas valimisi ja erakondi kiriku vaatevinklist – toim), kus luteri kirik küsis, miks pole valimisprogrammides seda, seda ja seda, mis neile meeldib?

Programmi võib ju kirjutada ükskõik mida, aga loeb see, mida täidetakse. Olulisem on, mis pannakse reaalselt tööplaani, kui mingi erakond mingi ministeeriumi enda juhtida saab. Sinna ei arvata ainult asju, mis olid valimisprogrammis. Et rohkem midagi ei tee, vaid ainult programmi kirjutatud asju.

Meilgi tuli teha pragmaatiline valik, mida võtta, mida jätta. Programm oli see, millega tulime avalikkuses välja ja mis peaks kõnetama võimalikult palju inimesi. Meie maksureformi plaan või tervishoiusüsteemi reformimise kava on tegelikult seotud spordiga, sest need eluvaldkonnad on omavahel seotud. Tuleb valida, mida valimiskampaanias rohkem rõhutada. See, et sporti pole eraldi meie programmis välja toodud, ei tähenda, et spordi rahastamine riigi tasemel oleks kuidagi vähem tähtsam. Tegemist on tööpaberi ja -suunisega, kuhu tahame liikuda. Mis tegelikult ellu viiakse, selgub ministeeriumitasemel.

Kui meie hallata oleksid kultuuri- ja sotsiaalministeerium, mis mõlemad katavad mingil määral spordivaldkonda, siis kindlasti oleks meie prioriteet, et sport leviks noorte seas ja koolides rõhutaks kehalisele kasvatusele, sest nii hakkab rahvasport kasvama.

Võib ka öelda, et kõik sõltub rahandusministeeriumist, sest kui rahandusminister paneb veto peale, öeldes, et selleks raha ei ole, siis pole midagi teha. Samuti on tähtis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Näiteks A. le Coq Arena väljaehitamine oli otseselt seotud majandustegevuse ja potentsiaalse tulevase majandusliku kasumi väljavaatega.

Kas Lilleküla staadioni lõpuni ehitamiseks eraldatud viis miljonit eurot oli mõistlik investeering?
Erakonnal seisukohta pole, aga minu isikliku arvamuse kohaselt jah. Arvan, et Eesti pole nii hullus seisus riik, et tal ei võiks olla ühte korralikku rahvusvahelise taseme jalgpallistaadionit, kus võimaluse avanedes tippvõistlusi korraldada.

Aga naastes rahvaspordi juurde, siis see on otseselt seotud tervishoiuga – üle Eesti levinud tervislikud eluviisid tähendavad pikemas plaanis selget kulude kokkuhoidu. Kultuuriministeerium tegeleb jällegi koostööga rahvuslikul pinnal ning spordiga, ja eriti jalgpalliga, on võimalik lammutada barjääre eestlaste ja mitte-eestlaste ehk venelaste vahel. Sulandada neid Eesti kultuuriruumi.

Integratsioon pole hea sõna, aga venelaste sulatamine Eesti ühiskonda toimib tegelikult ainult siis, kui neid on kooslusest maksimaalselt 20-30 protsenti. Jalgpall on hea näide, kus see sulandumine on toiminud.

Nüüd mõned Eesti jalgpallikogukonda spetsiifiliselt huvitavad küsimused. Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak märkis eelmisel nädala Soccernet.ee-le, et pole õiglane, et erinevalt ülejäänud Eestis populaarsetest spordialadest eeldatakse jalgpalliobjektide rajamisel, et alaliit neid olulisel määral finantseerib, ja et harrastajate arvu poolt dikteeritud soovitud sporditaristu rajamine peaks olema kohalike omavalitsuse ülesanne. Kas jalgpallil on õigus, et neile tehakse liiga?
Selleks tuleks vaadata konkreetset statistikat, et kes kui palju keegi mingeid projekte on rahastanud. Ja kas toetus on tulnud omavalitsuse või riigi tasandilt? Ning millist spordiala on kõige rohkem poputatud ja kinni makstud ning kas jalgpallile on seal võrdluses liiga tehtud? Mul ei ole numbreid ees ja ma ei tea seda.

Loomulikult võiks kõigile rohkem raha anda. Jalgpallisõpradele ja -fännidele meeldiks kõigile, kui igal aastal tõstetaks poole võrra toetusi jalgpalli infrastruktuuri väljaehitamiseks. Kui keegi ütleks, et ta ei toeta seda mõtet, siis ta oleks väga rumal enne valimisi. Kui käesolevat intervjuud teeks korvpalliportaal, siis ütleksin täpselt sama asja, et sinna spordialasse peaks rohkem panustama.

Aga iseenesest kuna jalgpallis on tegevus nii koondise kui ka klubide tasemel aktiivne ning toimumas on kultuuriline ühildumine rahvuste pinnal, siis tuleb seda muidugi riigi tasemel rohkem toetada. Jalgpall ei saa olla näiteks korvpalliga võrreldes vähem prioriteetsem valdkond.

Eesti jalgpallis tekib lähiajal ilmselt võimalus, et grusiin Zakaria Beglarišvili võib esindada Eesti koondist. Samuti võib veidi pikemas perspektiivis avaneda see võimalus Nõmme Kalju ridadesse kuuluval Prantsusmaa jalgpalluril Reginald Mbu Alidoril. See on jalgpallis laiem arutelu teema, kas ja kui palju tohiksid või ei tohiks koondised ennast sel moel täiendada. Mida arvaksid, kui Beglarišvili ja/või Reginald Eesti koondise eest platsile tuleksid?
Mul poleks selle vastu midagi. Kui nad suudavad kodakondsus- ja keeleeksami ära teha, siis neil on Eesti koondise esindamiseks täielik õigus. Ühelgi spordialal ei saa tõmmata piire, et oled küll Eesti kodanik, aga riiki esindada ei saa, sest meile ei meeldi, kui lisaks vene päritolu inimestele on koondises ka grusiin ja prantslane. Sport on sport ja Eesti kodanik on Eesti kodanik.

Pigem on see eeskuju hallipassi omanikele ja neile noortele, kel pole kodakondsust, võtta ja teha kodakondsus- ja keeleeksam ära.

Aga EKRE liige Urmas Espenberg esitas pärast eelmise suve MM-finaali Prantsusmaa – Horvaatia küsimuse, "kas enda võõraste sulgedega ehtimine on ikkagi aus", viidates sellele, et Prantsusmaa meeskonna ridades on rohkesti Aafrika päritolu mängijaid.
Seal vist mingites mängudes ühtegi valget platsi peal polnudki ja kõik mängijad olid koloniaalmaadest pärit.

Hüva, kõik ei olnud. Aga Euroopa rahvustest ja rahvusriikidest tuleb rääkida. Kesk- ja Lääne-Euroopas on see teema juba põlu all. Rääkides ametlikul poliitilisel tasandil prantslastele, et me oleme rahvusriik, siis nad saavad väikese närvišoki ja hakkavad kabuhirmuga silmi suureks tegema, sest natsionaliteet on nende jaoks hirmutav sõna. Meie jaoks aga normaalne ja tavapärane.

Meil oleks põhjust olla, ütleksin, rahulolematu ja kriitiline, kui 20 aasta pärast Eesti koondise üheteistkümnest mängijast üheksa on kollased ja mustad. Siis pole enam juttu, et sul on Eesti pass ning kõik on tore ja vahva. Rahvuskaaslaseks ei tee pass, vaid keele- ja kultuuriruum. Meil kirjeldatud probleemi täna pole ja loodan, et ei teki kah.

Aga arvan, et tegu oli meeleoluka ja kriitilise artikliga, mis peaks panema mõtlema, kuhu Prantsusmaa on jõudnud. 70ndatel vaevalt oskas keegi ette näha või karta, milline on nende jalgpallitiim aastal 2018.

Lõpetuseks üks üdini jalgpallialane küsimus. Videokohtunik ehk VAR, poolt või vastu?
Poolt.

Konservatiivi kohta mõnevõrra üllatav vastus.
Ühelt poolt tõesti, aga konservatiivid hindavad alati ausust ja läbipaistvust. Ning VAR on aidanud lahendada piiripealseid küsimusi, kus tuleb välja, et kohtunik eksis. Olukordi, kus tiitlid on jäänud võitmata ja teenitud au saamata kohtuniku ebaõiglase otsuse tõttu, on ju rohkesti. Näiteks korvpallis ju kasutatakse videokordusi ja jalgpall pole siin erand. Kui on põhjendatud, siis tuleb kasutada.

Soccernet.ee valimisintervjuud jätkuvad reedel, kui vestleme sotsiaaldemokraadist Riigikogu esimehe ja Eesti Jalgpalli Liidu endise juhatuse liikme Eiki Nestoriga.