Andrea Pirlol ei ole mitte midagi kaotada.
Vaata nüüd, Itaalia, Italia turrita, kui sa oma kõrgelt troonilt ja müürikrooni alt veel midagi näed, siis vaata neid, oma poegi, nüüd habetunud täismehi. Kas mäletad veel neid aegu, kui üks end ööpimeduse varjus teise riidekappi peitis, et sealt täiest kõrist karjudes välja karata; neid aegu, kui teine esimest, kahvel käes, mööda sööklat taga ajas? Muidugi sa mäletad. Sina nad ju kasvatasid.
Itaalia, sinu pojad, nüüd kahe võimsa väe kindralid. Andrea Pirlo, kapist kargaja, ning Gennaro Gattuso, kahvliga torkija, Torino Juventuse ja Napoli peatreenerid. Mõnikord ongi tõde väljamõeldisest veidram.
Uudis, et Pirlo nimetati kõigest üheksa päeva pärast Juventuse U23 juhendajaks saamist esindusmeeskonna lootsiks, pani mind nädala alguses - umbes viiendat korda - maestro elulooraamatut sirvima. Alessandro Alciato abiga on kirja saanud ikka päris uskumatuid pärleid. Pirlo Gattuso telefonilt Milani toonasele peadirektorile kirjutamas: "kallis Ariedo, kui sa annad mulle hea lepingu, võid mu õe saada"; purupurjus Daniele de Rossi unesegust Gattusot tulekustutiga pritsimas ja viimane õnnetu gnuuna karjast maha jäänud Pirlot peopesade laksudes tuuseldamas; Gattuso kihlveo võitmiseks elusaid tigusid söömas; Gattuso MM-il kuu aega järjest haisvat - aga õnnetoovat - dressikat kandmas; üle pruntis huulte libisevad trompetihäälitsused ja karnevallik congarivi Milani riietusruumis iga kord, kui Gattuso rääkimiseks suu avas.
Nad olid klounid, kellele vaatas alt üles kogu jalgpallimaailm. Ja hetkekski ei tasu arvata, nagu poleks Pirlo, see krutskeid täis vandaal, samuti Gattusole alt üles vaadanud.
"Temasuguseid sambaid on riietusruumis vaja," mõtiskles Pirlo. "Kehad vananevad, kuid karisma ei aegu. Rino sõna oli Milanis seaduseks ja kõik uued tulijad, kes millegi vastu eksisid, pidid oma tegusid temale selgitama. Juba selle fakti teadmine vähendas drastiliselt inimeste soodumust midagi pekki keerata."
Tanti auguri Rino.. il bello viene adesso pic.twitter.com/0sHgm8p8aL — Andrea Pirlo (@Pirlo_official) January 9, 2018
Maurizio Sarri andis Juventusesse saabudes mõista, et peab žongleerima temale omase jalgpalli ja Juventuse mängijate võimetega. Oma jälje suutis ta vanadaami stiilile jätta: tema käe all tegi Juventus mängus keskmiselt 40 söötu rohkem kui eelmisel hooajal, samal ajal langes pikkade söötude osakaal 29 protsendilt 23 protsendile. Ihaldatud, isegi kinnisideeks saanud Meistrite liiga trofee jäi aga kaugele. Koroonapausilt naastes oli üsna ilmne, et mängijate usaldus Sarri vastu oli kadunud. Nagu ka Agnelli perekonna oma.
Viimasel ajal on tippklubide seas populaarseks saanud hiljuti karjääri lõpetanud tähtede treeneriks värbamine lootuses, et miljoneid teenivad egomaniakid käivad Wikipedia abiga kiirelt nende auhinnakappi piilumas ja seejärel kuulavad riietusruumis, kõrvad kikkis. Et Juventus on aastaid lootnud Barcelona ja Realiga samale pulgale tõusta, on Pirlo ametisse nimetamine ju enesestmõistetav. Pep Guardiola ja Zinedine Zidane said ju sellega hakkama. Miks ei peaks Pirlo saama? See Pirlo, kellel on vöö all üheksa päeva treeneritööd?
Mulle meenub lugu, kuidas legendaarne ameerika jalgpalli treener Urban Meyer, kardetud, autoritaarne kuju, 2012. aastal Ohio State'i ülikoolitiimi juhendajaks saades end mängijatele tutvustas. Viimati oli Buckeyes NCAA meistriks kuulutatud kümme aastat tagasi. Meyer oli selle aja jooksul koju viinud kolm kärutäit auhindu, kaasa arvatud meistrisõrmuseid. Auditooriumis ringi vaadates kohtusid Meyeri silmad kümnete hirmunud pilkudega: mida võis treeneril neile öelda olla?
Meyer koputab õrnalt poodiumile. Ja uuesti. Sõrmenukid ei tee puiduga kokku puutudes erilist häält, kuigi saal on hiirvaikne. Siis küsib Meyer mängijatelt, kas nad on kuulnud, kui palju lärmi teevad lauale koputades viis meistrisõrmust. "Teen seda kunagi teie jaoks," ütleb Meyer. "See on kuradi kõva hääl."
Siis käseb Meyer noortel ringi vaadata, ümbritsevad näod meelde jätta, sest need on näod, mida nad näevad oma pulmas, oma laste lõpetamisel, aastakümnete pärast sealsamas Buckeyesi staadionil, ühiselt vaatamas kuulsa 2012. aasta lennu seinale raamitud fotot, naermas moest läinud soengute ja kortsudeta nägude üle. Kui tihti saab kokku enam kui pooled mängud kaotanud tiim? Sa ei näe neid vendi enam kunagi. Aga need poisid, kes 2002. aastal Buckeyesile viimase tiitli tõid? "Nad on lahutamatud. Kui nemad lauale koputavad, mis siis juhtub? See teeb kuradi kõva lärmi. Kuradi kõva lärmi. Lähme teeme lärmi." Kaks aastat hiljem kuulutati sama seltskond NCAA meistriks.
Ma annaks sõrme, et näha, kuidas Andrea Pirlo oma esimesel koosolekul Juventuse mängijate ees MM-trofee ja kahe Meistrite liiga kuldmedaliga vastu lauda toksib ning seinal rippuva Gattuso pildi pihta muid aja jooksul jõudsalt garaažiruumi vähendanud kuldseid jubinaid loobib. Aga võib-olla nii just lähebki. Võib-olla see ongi kindla peale minek.
Pirlo kaheks aastaks sõlmitud leping (1,8 miljonit eurot aastas, temast teenivad vähem ainult kolm Juventuse mängijat; Sarri sai viis ja pool, Max Allegri kaks miljonit rohkem; Mauricio Pochettino küsis väidetavalt 12 miljonit aastas ning Zidane paneb taskusse 13 miljonit) annab mõista, et manööverdamisruumi on. Jah, see on risk, sest ühelt poolt vaadates on kaalukausil Ronaldo, Chiellini ja Buffoni viimased aastad (nii muuseas tolmu üles keerutamise mõttes: Pirlo on nimetanud Brasiilia Ronaldot "selleks õigeks" ja uut hoolealust "selleks teiseks"), aga teisalt saavad Juventuse pomod nüüd Pirlo tanki lükata, riietusruumis äärmiselt vajaliku suurpuhastuse teha ja kõigile öelda, et noh, Pirlo tahtis ja nii.
⚽️ #PaoloMaldini pic.twitter.com/3JwuhZKNJA — Andrea Pirlo (@Pirlo_official) October 23, 2019
Oma elulooraamatu üheksandat peatükki alustab Pirlo lõiguga: "Ma ei panustaks ühtegi senti selle peale, et minust saab kunagi treener. See ei ole amet, mis mind tõmbaks. Õhus on liiga palju muresid ja elustiil on mängijate omale liialt sarnane. Olen oma panuse juba andnud." Ehk kui Juventuse lotopilet peidabki selle halli mahakraabitava kesta all Zinedine Zidane'i asemel Thierry Henryd, poleks see Pirlo jaoks ilmselt suur kaotus. Pealegi on suur osa Milani bandet ühel või teisel viisil Itaalia jalgpallis ringlemas: Filippo Inzaghi tõusis järgmiseks hooajaks Beneventoga Serie A-sse, Pirlo südamesõber Alessandro Nesta juhendab esiliigas Frosinonet, Massimo Oddo Perugiat ning Paolo Maldini jätkab Milani tehnilise direktorina. Veiniklaasid võivad kõlisema jääda varajaste hommikutundideni. See kokkutulek jätab Buckeyesi oma kaugele tolmupilve.
Gattuso, kelle kahvlirünnakute armid Pirlo keha tõenäoliselt ikka veel kaunistavad, saatis endisele tiimikaaslasele igatahes sooja tervituse.
"Noh, temaga on nüüd perses. Selline see töö juba on."
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta