Kaheksandat korda MM-finaalturniiril - sama pole suutnud mitte ükski teine Aafrika riik. Võiks ju siis eeldada, et asjad sujuvad, koosseis saab kokku, muresid pole? Aga see on Kamerun. Seal ei käi miski lihtsalt.

23. märtsi õhtu Blidas, kus asub Alžeeria jalgpallikoondise koduks olev Mustapha Tchakeri staadion, oli draamat täis. Kodumeeskond oli tulnud Kamerunist tagasi napi võiduga, aga Eric Maxim Choupo-Moting tõi õige pea kahe mängu kokkuvõttes tabloole viiginumbrid. MM-pääsme jaht läks lisaajale.

Islam Slimani sai 35 000 pealtvaataja kirjeldamatuks rõõmuks palli võrku, aga VAR leidis sellele eelnenud käepuute ja Kamerun oli pääsenud. Siis, 118. minutil, tundus, et Alžeeria võtab ikkagi oma - Ahmed Touba suunas pealöögi väravasse ja pidu läks lahti. Kuid Kamerunil, kes oli alagrupiturniiri otsustavas mängus saatnud koju nutma Elevandiluuranniku tähed, jäi veel miskit varuks.

Käis 120+4. minut, kui keskkaitsja Michael Ngadeu-Ngadjui suunas tsenderduse peaga värava poole ning selle suunas sööstis võimalust haistnud Karl Toko Ekambi. Hetk hiljem oli pall võrgus ja Blida staadion haudvaikne. Ning veel minut hiljem oli kõlanud lõpuvile ja Kamerun oli MM-il. See magus viimane hetk!

Jah, viimane hetk - mis võib Kameruni näitel õige varsti ka kõik pea peale pöörata. Ning segadust viiekordsete Aafrika meistrite ümber turniiri eel juba jagub.

Blidas üheks kangelaseks tõusnud Ngadeu-Ngadjui ei sattunud sellesse rolli juhuslikult, vaid on juba tükimat aega olnud Kameruni tugitala. 31-aastane keskkaitsja on mänginud Rumeenia ja Tšehhi kõrgliigades, esindab kolmandat hooaega Belgia tippklubi Genti ning tema klassist annab märku kas või seegi, et 2019. aastal kukkus ülinapilt läbi tema siirdumine Inglismaa kõrgliigaklubi Fulhami ridadesse. Mees oli juba Londonisse lennanud ja arstliku kontrolligi läbinud, kui tehing - pange tähele, viimasel hetkel! - katki jäi.

Veel septembris oli ta maavõistlusteks Usbekistani ja Lõuna-Koreaga koondise nimekirjas ning sekkus usbekkide vastu vahetusest. Sestap oli igati loogiline eeldada, et koondist 53 korda esindanud ja neli väravatki löönud Ngadeu-Ngadjui on üks esimesi, kelle nime Kameruni peatreener, koondise legend Rigobert Song paberile paneb.

Aga ei. Song jättis kogenud kaitsja Katari-lennukist maha ning mis kõige arusaamatum, ta pole andnud oma otsuse kohta isegi mingit ammendavat selgitust. Liiguvad vaid jutud, et Ngadeu-Ngadjui ei sobinud ikkagi treenerite plaanidesse. Viimasel hetkel ...

November 9:

Cameroonian Defender, Michael Ngadeu-Ngadjui says,

"I am a hungry lion... we will reach the final of the FIFA World Cup... we are going there to die on the field."

November 10: He was not called up to Cameroon's World Cup team. pic.twitter.com/9fQ96c1vX3 — Africa Facts Zone (@AfricaFactsZone) November 10, 2022

Koondisekoha vääriliseks ei peetud ka suvel RB Salzburgist Saksamaa tippklubi Frankfurdi Eintrachti ridadesse kolinud Jerome Onguenet, kuid tema eemalejäämine on mõistetav. 24-aastane kaitsja on sel hooajal olnud hädas vigastustega ning polegi veel Eintrachti särgis üheski sarjas platsile pääsenud. 

Samuti peab MM-i telerist vaatama ründaja Clinton N'Jie, kelle nimel on koondisesärgis 42 mänguga kümme väravat. Lyoni kasvandik, keda klubikarjäär on viinud Tottenhami, Marseille' ja Moskva Dinamo ning nüüdseks Sivasspori ridadesse, kannab aga enda hingel suurt pattu - nimelt eksis just tema veebruaris koduste Aafrika meistrivõistluste poolfinaali penaltiseerias otsustaval löögil, mis kindlustas Egiptuse finaalipääsu. Tolle turniiri pronksimängu vaatas N'Jie juba pingilt ning rohkem pole ta koondisekutseid saanud.

Song kaasas koondisesse hoopiski kaks kodumaal mängivat meest, 24-aastase poolkaitsja Jerome Ngomi ja 21-aastase ründaja Souaibou Marou. Noorusele võimaluse andmises poleks ju midagi halba ning ega Kameruni liigalegi maksa ülevalt alla vaadata ... kuid konks on selles, et mõlemad mehed said A-koondise debüüdi kirja alles vähem kui nädalapäevad tagasi, kolmapäeval peetud maavõistluses Jamaicaga. Nüüd põrutatakse aga otse finaalturniirile.

Simon Ngapandouetnbu (18 ans) est sélectionné pour la coupe du monde avec 00 minute jouée cette saison. 🤩🇨🇲 pic.twitter.com/fTNJ7Twm0G — Griffe 2 F⚽⚽T🇨🇲 (@Griffe2Foot) November 9, 2022

Mitte ainsamatki koondisemängu pole MM-ile sõitjatest siiski seni kirja saanud vaid üks mees, kõiki jalgpalliajakirjanikke hullumise äärele viiva nimega kolmas väravavaht Simon Ngapandouetnbu. 19-aastane Marseille Olympique'i puurilukk ei ole veel ka koduklubi esindusmeeskonna eest platsile pääsenud ja küllap tuleb ta MM-iltki tagasi nii, et koondisesaldos ilutseb endiselt ümmargune null.

Kuid hea küll, kolmanda väravavahina võib Ngapandouetnbu (jah, proovige-proovige uuesti hääldada!) kaasavõtmist pidada tõesti tulevikku vaatavaks lükkeks. Ent kui Kameruni 23 väljakumängija hulka kuulub tervelt üheksa meest, kellel on kirjas kolm või vähem koondisekohtumist, paneb see lihtsalt kukalt kratsima. Kas MM on tõesti koht, kus nii palju katsetada?

Tippe jagub, tagala on tühi

Käärid on suured, sest Kameruni tipud on tõelised staarid. Eric Maxim Choupo-Moting paugutab võrke puruks Bayernis ja Andre Onana hoiab neid kaitstuna Interis, Itaalias teeb Napoliga vägevat sõitu ka poolkaitsja Andre-Frank Zambo-Anguissa. Lisaks neile pallivad Euroopa tippliigades ründaja Karl Toko Ekambi (Lyon), terav äär Bryan Mbeumo (Brentford), keskkaitsja Jean-Charles Castelletto (Nantes), kaitsev keskväljamees Martin Hongla (Hellas Verona) ... Materjali seega nagu oleks?

Aga muidugi ei saa ka siin läbi vastuoludeta, sest tippudest rääkides ilmutab end järjekordne tüütu vari, mis kuulub sedapuhku Joel Matipile. Liverpooli keskkaitsja teatas juba 2016. aastal, et pole koondise esindamisest enam huvitatud. Selliseid mehi oli teisigi, sest ukse lõid toona pauguga kinni ka näiteks Zambo-Anguissa ja Onana ning lisaks neile veel neli Euroopa kõrgliigades pallinud meest.

Kamerun läks toona Aafrika Rahvaste karikale ilma nimetatud ässadeta, aga pani turniiri kinni, mis andis mõneks ajaks moraalsed trumbid kohaliku alaliidu kätte - pole meil teid vajagi, saame ka ilma. Ent nagu Matip 2017. aasta kevadel antud intervjuus läbi äärmiselt hõredate lillede selgitas, peitubki suurim probleem suhtumises. "Ma ei räägi sellest, et meil pole parimad väljakud või parimad hotellid. Ma ei nõua midagi erilist. Aga oleks tore, kui kõikide alaliiduga seotud inimeste jaoks oleks kõige tähtsam millegi võitmine ja saavutamine," torkas Matip.

Joel Matip could have won the AFCON with Cameroon.

Instead he stayed at Liverpool & lost to Swansea, Wolves, Hull & Southampton. pic.twitter.com/7UL0lbztnv — Football Tweet ⚽ (@Football__Tweet) February 6, 2017

Igatahes pole teda sestpeale koondisesärgis nähtud ja vaevalt enam nähaksegi. Kuigi, nagu teadis juba James Bond - ära iial ütle iial! Nii on alates septembrist koondises tagasi kaitsja Nicolas Nkolou, kes vahepeal Kameruni eest viis aastat ei mänginud. Prantsusmaa ja Itaalia kõrgliigades säranud, ent mullu Inglismaal täielikult põrunud Nkoulou on tänavu uuesti jalad alla saanud Kreekas Arise ridades ning läheb nüüd juba oma kolmandale MM-ile.

Kirjeldatud kirgede tormide keskel on kõigele vastu pidanud meeskonna kapten Vincent Aboubakar. 2010. aastal käis ta MM-il veel teismelisena, neli aastat hiljem juba kogenud mängimehena. Veebruaris peetud Aafrika Rahvaste Karikal, kus Kamerun pidi kodus leppima kolmanda kohaga, oli kaheksa väravat kõmmutanud Aboubakar suurim väravakütt.

Karjääri parimad hooajad Prantsusmaal Lorientis ja Portugalis Porto ridades veetnud 30-aastane Aboubakar ei ole skoorimises kuigivõrd tagasi andnud, ehkki veedab nüüd tööpäevi Saudi Araabias Al-Nassri särgis. Koondises on ta mängitud mängude poolest Kameruni kõigi aegade viies, löödud väravate osas edestavad Aboubakari aga vaid kaks eri ajastute legendi - igihaljuse etalon Roger Milla ning tänaseks kodumaa alaliidu presidenditoolile maandunud Samuel Eto'o.

Ajalugu on ere ... kuid samas ei ole ka

Mida sellisest Kamerunist siis ülepea arvata? Avalõigus välja toodud MM-finaalturniiridele pääsemise "Aafrika rekord" on ühtpidi vägev. Teisalt ei ole Kamerun isegi Eto'o vedamisel suutnud jõuda ligilähedalegi 1990. aasta saavutustele. Toona šokeeriti oma teise MM-turniiri avamängus tiitlikaitsjat Argentinat, marsiti grupist võitjana edasi, seljatati kaheksandikfinaalis imelise Milla toel Kolumbia ja vannuti alles veerandfinaali lisaajal väga napilt alla inglastele.

Kuuest järgmisest MM-ist pääseti viiele, vahele jäi vaid 2006. aastal Saksamaal toimunu, aga edulisa enam ei tulnud. Teekond sai alati otsa alagrupis ning polnud ka ime, sest viie turniiri peale suudeti 15 kohtumisest kätte saada vaid üks võit. Kahel viimasel korral ehk 2010. ja 2014. aastal on Kamerun aga MM-ilt lahkunud ainsagi punktita, kusjuures kummagi koondise koosseis polnud tänavusest kehvem, pigem vastupidi. Kas Katarist saab pöördepunkt?

Meeskonna staar - Eric Maxim Choupo-Moting

"Barcelona ostis Bayernilt vale ründaja!" Selliseid nalju on jalgpallimeedia täis, sest pärast Robert Lewandowski lahkumist on Münchenis särama löönud täiesti ootamatu täht. Choupo-Motingil on alati olnud mitmed väärt omadused, et olla edukas väravakütt, aga tabamusteks ei ole ta suutnud neid häid külgi pöörata. Pigem vaadati heatahtlikult, kuidas ta purjetas pärast aastaid Saksamaal mängimist Inglismaa kaudu - Stoke'is veedetud aasta läks aia taha - kõigile ootamatult esmalt Paris Saint-Germaini ja siis Müncheni Bayerni ridadesse.

Tasuta saadud mehe kohta käib kah - just selline oli valdav hoiak. Ent kui Lewandowski suvel Barcelonasse kolis, juhtus Choupo-Motingiga midagi täiesti ootamatut. 4. oktoobril sai ta kirja hooaja esimese tabamuse, kuu aega hiljem oli neid juba kümme! Choupo-Moting skooris järjest seitsmes mängus, saates palle Meistrite liigas nii Barcelona kui ka  Interi võrku, koduliigas sadas mõnes kohtumises aga tabamusi suisa paarikaupa.

Oot-oot, kuid kas Kameruni mängu võtmefiguur pole mitte hoopis keskväljamootor Zambo-Anguissa?! Tõsi, on. Et aga nimelt väravatest on Kamerunil eelmistel MM-idel karjuv puudus kätte tulnud, peab just Choupo-Moting oma rolli eriti edukalt täitma, kui Kamerun soovib sellises alagrupis, kus ka kõigi kolme vastase väravalöömisvõimekus äärmiselt kõrge, edasipääsulootusi hellitada.

Silm peale - Bryan Mbeumo

Kaks mängu - rohkem pole Mbeumol Kameruni eest kirjas. Asi pole aga kogemuste puudumises, vaid hoopis selles, et Avallonis sündinud ja Troyes' ridades karjääri alustanud 23-aastane ründaja esindas seni Prantsusmaa noortekoondiseid.

2019. aastal kolis ta toona Inglismaa esiliigas mänginud Brentfordi ridadesse ja hakkas kiirelt pilke püüdma. 15 liigaväravat tõid kaasa kandideerimise nii Championshipi parima mängija kui ka parima noormängija tiitlile. Mullu tõusis Brentford juba Premier League'i ja ehkki Mbeumo väravasaldo ei ole esiliiga tasemele küündinud, on seal väike osa ka ebaõnnel - näiteks suutis ta eelmise hooaja esimese 11 mänguga koguni seitsmel korral tabada väravalatti või -posti!

Isa poolt Kameruni juurtega Mbeumo talent torkas silma ka sealsele alaliidule ning noore ründaja veenmiseks võeti appi parim võimalik argument. Nimelt sõitis temaga Londonisse kohtuma Kameruni Jalgpalli Liidu president Samuel Eto'o isiklikult. Ja kui Eto'o juba kutsub, siis on eitav vastus mõeldamatu. Septembris mängis Mbeumo maavõistlustes usbekkide ja lõunakorealastega, nüüd aga võtab suuna Katarile.

Suurim mure - alaliidu presidendi löödav lärm

Samuel Eto'o on Kamerunis legendide legend. Aga riigi jalgpallielu juhina on tema roll koondise juures kõigi märkide järgi liiga suur. Peamiselt kutsub kunagine tippründaja häda kaela liigse rääkimisega, unistades avalikkuses valjuhäälselt MM-i võitmisest ja pannes sellega paljude meelest koondisele, kes end kahte rasket vastast seljatades juba niigi ületanud, liigseid pingeid peale.

Vahetult MM-i eel tõmbas Eto'o meeskonna täiesti ebavajalikku skandaali, katkestades ühepoolselt lepingu koondisele aastaid vorme tootnud Le Coq Sportifiga ning sõlmides uue koostöölepingu One All Sportsi nimelise firmaga. Loomulikult ei jätnud Le Coq Sportif asja sinnapaika ning lõi lauale lepingu, kus on mustvalgel kirjas, et koostöö peaks kestma kuni 2023. aastani.

Kelle tehtud särkides koondis väljakule jookseb, polegi vast nii oluline, sest rahvusmeeskond riietamata ei jää. Kuid Eto'o on ka mängijaid pealtnäha tühiste asjade eest karmilt kritiseerinud ning lasi vahepeal liikvele koguni kuulujutu, nagu ei sobituks üks suuremaid tähti Zambo-Anguissa suhtumise poolest koondisesse. Näib, et uue ametiga harjumine kulgeb kunagise ründetähe jaoks väga raskelt, ent teisalt sümboliseerib tema käitumine kaunis tabavalt Aafrika jalgpallis jätkuvalt esinevaid korralduslikke probleeme.

Peatreener - Rigobert Song

Song kandis Kameruni särki tervelt 17 aastat ja esindas koondist rekordilisel 137 korral - isegi asendamatu Eto'o ei saanud kirja rohkem kui "vaid" 118 kohtumist. Kui portugallane Toni Conceicao varakevadel ebaõnnestumiseks loetud Aafrika meistrivõistluste järel vallandati, oli aastatel 2017-18 korra juba koondist tüürinud Song alaliidu esimene valik.

Märtsikuised mängud Alžeeriaga lõppesid suurepäraselt, aga edasi pole Kamerunil nii libedalt läinud. Suvel võideti küll Burundit ja Ekvatoriaal-Guinead, aga septembrikuised allajäämised Usbekistanile ja samuti MM-il mängivale Lõuna-Koreale panid helisema häirekellad, mida ei aidanud sugugi vaigistada ka viimatine 1:1 viik Jamaicaga.

Mängijana viiest Euroopa tippliigast neli läbi käinud Song on treenerina seni tegutsenud vaid Kameruni erinevate koondiste juures. MM on mõõtmatult raskemini puretav pähkel ja seda eriti olukorras, kus küünikud räägivad juba päris avalikult, nagu oleks koondisenimekirja koostamise juures mängus hoopis president Eto'o, mitte Songi enda soovid. Kas jääme ka sellelt MM-ilt mäletama peamiselt Songi halli habet ja pikki patse või paneb ta endast rääkima ka sellega, mida Kamerun suudab väljakul näidata?

Kristjan Jaak Kangur: MM-il maksab rohkem meeskonna ühtsus, mitte üksikute tähtede sära. Kui peatreeneri üllatavad viimase hetke otsused avalikkusele mõistetamatuks jäävad, maksab kahtlustada kergeid arusaamatusi ja ehk isegi hõõrumist ka meeskonna sees. Või on Song suutnud just nimelt vabaneda mõnest nimekast mehest selle nimel, et sisekliima paika saada? Ega enne täpselt tea, kui kamerunlased avamänguks murule astuvad. Kuid alagrupi tugevust arvestades on loogilisem variant, et kahe eelmise MM-i nulliring saab jätku ning edasipääsu ei õnnestu püüda ka seekord.

Mängud alagrupis:

N, 24. novembril kell 12.00 vs Šveits (Al-Wakrah)
E, 28. novembril kell 12.00 vs Serbia (Al-Wakrah)
R, 2. detsembril kell 21.00 vs Brasiilia (Lusail)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Andre Onana (inter), Devis Epassy (Abha), Simon Ngapandouetnbu (Marseille).

Kaitsjad: Nicolas Nkoulou (Aris), Collins Fai (Al-Tai), Nouhou Tolo (Seattle Sounders), Jean-Charles Castelletto (Nantes), Olivier Mbaizo (Philadelphia Union), Enzo Ebosse (Udinese), Christopher Wooh (Rennes).

Poolkaitsjad: Andre-Frank Zambo Anguissa (Napoli), Pierre Kunde (Olympiacos), Samuel Gouet (Mechelen), Martin Hongla (Hellas Verona), Gael Ondoua (Hannover), Olivier Ntcham (Swansea), Jerome Ngom Mbekeli (Mfou Apejes).

Ründajad: Vincent Aboubakar (Al-Nassr), Eric Maxim Choupo-Moting (Müncheni Bayern), Karl Toko Ekambi (Lyon), Christian Bassogog (Shanghai Shenghua), Moumi Ngamaleu (Moskva Dinamo), Jean-Pierre Nsame (Young Boys), Bryan Mbeumo (Brentford), George-Kevin Nkoudou (Besiktas), Souaibou Marou (Coton Sport).