2020. aasta maikuu pidi olema nende poiste senise karjääri tipphetk. Kodune finaalturniir, vastaseks tulevased Harry Kane’id, Paul Pogbad ja João Cancelod. Koroonapandeemia tõmbas unistusele ootamatu kriipsu peale, aga õnneks ei tähendanud see, et Eesti jalgpall oleks jäänud tühjade kätega. Kaugel sellest!

• Lugu ilmus esimest korda oktoobrikuu Jalkas. Loe varasemaid Jalka numbreid siit!

Viis aastat tagasi ehk 2019. aasta 24. septembri õhtul võitis koduseks turniiriks valmistunud Eesti U17 koondis Tartus Tamme staadionil 3:2 Hispaaniat. Jah, Hispaaniat, kes on selles vanuseklassis kroonitud Euroopa meistriks rekordilised üheksa korda ning jõudnud järjepidevalt nelja parema sekka ka MMil.

Avapoolaeg kulges Tartuski ettearvatult. Bruno Iglesias avas pooltunni järel skoori, vaid poolteist minutit hiljem lasi Eesti kapten Maksim Paskotši mõnelt meetrilt luhta hiilgava viigivõimaluse ning kohe seejärel lõi Israel Salazar 2:0. Ent teisele poolajale tuli kodumeeskond õnneks täiesti uue hingamisega.

57. minutil ei suutnud vastaste väravavaht püüda Tristan Toomas Teevälja kauglööki, esimesena oli jaol Karl Gustav Kokka ja vähendas vahet. Mõni minut hiljem teenis Kokka trahvikasti joonelt karistuslöögi ja saatis selle ise madalalt Hispaania kaitsemüüri alt võrku – 2:2! Eesti hiilgavale õhtule pani 83. minutil täpse löögiga võiduka punkti Aleksandr Šapovalov.

Eesti koosseis: Maico Rimmel, Martin Vetkal, Maksim Paskotši, Rasmus Kallas, Erko Jonne Tõugjas, Karl Gustav Kokka (90 + 3. Richard Tohver), Andrei Smirnov (78. Rocco Robert Shein), Nikita Ivanov (46. Tristan Toomas Teeväli), Danil Kuraksin (78. Aleksandr Šapovalov), Sten Jakob Viidas (46. Daniil Tarassenkov), Taaniel Usta.
Pingile jäid Georg Mattias Lagus, Aleksandr Nikolajev, Sander Alex Liit, Daniil Sõtšugov.

Eesti U17, kes oli sama aasta jooksul juba alistanud ka Hollandi, Prantsusmaa ja Rootsi eakaaslased, jäi kodusest finaalturniirist küll Hiina nahkhiirte algatusel ilma, kuid samas olnuks see nende karjääris nii või naa kõigest vahe-, mitte lõppjaam. 2012. aastal Eestis peetud U19 EMil üles astunud koondisest sirgusid küll näiteks A-koondise tugitalad nagu Karol Mets ja Artur Pikk, samuti koduse liiga legendid nagu Brent Lepistu ja Märten Pajunurm, kuid õige mitu selle koondise liiget tegi jalgpalliga varakult lõpparve.

2019. aastal Hispaaniale tuule alla teinud noorukitest on viie aastaga sirgunud noored mehed ja peaaegu kõik on ka jalgpalli juurde jäänud, ehkki mõne lend on olnud kõrgem kui teisel. Et mitme mehe CV ei vaja pikemat lahtikirjutamist, jaotagem platsil käinud 16 mängijat karjäärikõvera järgi mõttelistesse rühmadesse:

• Maksim Paskotši, Martin Vetkal, Rocco Robert Shein – varakult välismaa noortesüsteemi siirdumisele on järgnenud esimesed sammud meestejalgpallis ja selle tulemusena ka Eesti A-koondisesse murdmine. Kõik kolm mängivad igapäevaselt korralikus välismaa liigas – Paskotši Šveitsis, Vetkal Rootsis ja Shein Hollandi esiliigas;
•  Danil Kuraksin, Tristan Toomas Teeväli – Premium liigas kolmekohaline arv mänge kirjas. Kuraksinil kaasnes selle staatusega ka A-koondise kutse septembrikuisteks valikmängudeks, ühena vähestest end juba 2019. aastal kindlaks kõrgliigameheks lugeda tohtinud Teeväli pole seda (veel?) saanud;
•  Rasmus Kallas, Daniil Tarassenkov, Erko Jonne Tõugjas, Taaniel Usta – Premium liigas on ennast juba omajagu tõestatud ja kõigil vähemalt poolsada mängu kirjas, kuid A-koondise kutse valikmängudeks laseb end veel oodata;
• Aleksandr Šapovalov, Nikita Ivanov, Sten Jakob Viidas – taset justkui on, kuid vastakad lood... Šapovalov pani end proovile Freiburgis, tuli siis tagasi Eestisse, lõi Legioni eest hooajaga 11 väravat, kuid Floras läbimurret ei tulnud ja nüüd otsib ta seda Kreeka esiliigast. Ivanov tegi korraks põike Sloveenia esiliigasse, naasis siis Nõmme Kalju ridadesse, kuid pole seal oodatud moel silma paistnud. Viidas läks noorena Tabasalust Portugali, jäi sealt Paidesse naasnuna statisti rolli ja siirdus tänavuseks Soome tugevuselt kolmandasse liigasse, kus võitleb KPV ridades liiga parima väravaküti tiitli eest;
• Maico Rimmel, Karl Gustav Kokka, Andrei Smirnov – Premium liigas on üht-teist tehtud, aga läbimurdeotsingud veel kestavad;
• Richard Tohver – suurest mängust taandunud. Tohver on toonasest koosseisust Paskotši kõrval ainus, kellel Premium liiga mängu CVs kirjas polegi. Tema viimased kaks ametlikku kohtumist Ida-Virumaa Alliance’i särgis pärinevad 2022. aastast.

Viie aasta eest Hispaania vastu pingile jäänud nelikust – ehkki samal turniiril pääsesid kohtumistes Sloveenia ja Portugaliga platsile kõik toonased koondislased – tegi varuväravavaht Georg Mattias Lagus tänavu kõrgliigas esimesed mängud. Daniil Sõtšugov oli samamoodi nagu Teeväli 2019. aasta nooruslikus Tallinna Kalevis juba kindel Premium liiga mees ja nüüdseks on tal mänge üle saja, kuid kitsamasse koondiseringi pole äärekaitsja seni mahtunud. Samas seisus on kolmandat hooaega Premium liiga põhimeeste sekka kuuluvad Sander Alex Liit ja Aleksandr Nikolajev.

Hispaanial üksikud mehed kõrgliigas

Aga kuhu on jõudnud noored hispaanlased? Et sealne mängijate valik on sadu kordi suurem, pole üllatus, et kõrgeimasse tippu on seni suutnud murda neist vaid üks – Barcelonas mängiv vasakkaitsja Alejandro Balde. La Ligas on siiski platsile pääsenud veel mitu Eesti vastu astunud noort meest ning CVsid lapates leidub ka natuke Portugali, Saksamaad ja Hollandit.

Hispaania koosseis: Aitor Fraga, Néstor Lucas (63. Javi Serrano), Diego Almeida, Adrián Corral (63. Adrián Granado), Alejandro Balde, Rodrigo Alonso, Israel Salazar (71. Álejandro Jiménez), Bruno Iglesias, Nico Serrano (63. David Ruiz), Hugo Novoa, Carlos Álvarez (71. Miquel Juanola).

Pingile jäid Adrián Romero, Rubén Iranzo, Miguel Rodríguez, Marc Casadó.

Aitor Fraga – La Ligas seni tosin korda pingil istunud väravavaht ootab läbilööki, mängides praegu Real Sociedadi duubelmeeskonnas.

Néstor Lucas – Real Madridi kasvandik siirdus augusti lõpus Rayo Cantabriasse, mis mängib tugevuselt neljandas liigas.

Diego Almeida – Atlético Madridis sirgunud kaitsja oli eelmisel hooajal laenul Lucase värske tööandja Rayo Cantabria ridades ning läks suvel viiendas liigas mängivasse Unión Collado Villalbasse, mis on juulis sõlmitud koostöölepingu alusel sisuliselt Atlético kolmas võistkond.

Alejandro Balde – kui Barcelona sõlmib sinuga 18aastaselt lepingu, mille väljaostuklausel on 500 miljonit eurot, peab sinus ju midagi olema? 2021. aasta suvel Xavi pilku püüdnud Baldest sai hooajal 2022–23 Barcelonas nii selge põhimees, et hooaja lõpuks valiti ta La Liga sümboolsesse koosseisu. Talvel oli tulnud teinegi šokk – paar päeva enne Katari MMi algust kutsuti Balde ootamatult A-koondise juurde ja nädalapäevad hiljem jooksis ta juba Dohas Costa Rica vastu väljakule, tehes seega koondisedebüüdi MM-finaalturniiril! Praeguseks on tal Hispaania A-koondises kirjas seitse kohtumist. Kehtiva lepingu väljaostuklausel? Üks miljard eurot.

Rodrigo Alonso – kui üks Rodri murdis üheksa aasta eest Villarreali duublist põhikoosseisu, jõudis sealt paari aastaga Manchester Citysse ning seejärel juba Meistrite liiga hooaja ja EM-finaalturniiri parima mängija tiitlini, siis teine alles otsib oma suurt võimalust „Kollase Allveelaeva“ duubelrivistuses.

Israel Salazar – kui Real Madridi süsteemis läbilööki ei tulnud, läks ründaja esmalt Real Valladolidi noortemeeskonda ehk neljandasse liigasse. Sellest suvest on ta Portugali kõrgliigaklubi Praia Estoril mängija.

Bruno Iglesias – Real Madrid C ja Hispaania tugevuselt kolmas liiga, aga ka see pole sugugi halb koht, kus olla.

Nico Serrano – ääreründaja jõudis hooajal 2021–22 juba Athleticu ridades La Ligas väljakule ja sai kaasa teha isegi Real Madridi vastu kaotatud Copa del Rey finaalis, aga loodetud kõrget lendu ei tulnud. Viimastel aastatel on ta käinud laenul nii esiliigas kui ka Hollandi kõrgliigas, tänavu üritab taas pildile murda Athletic Clubi ridades.

Hugo Novoa – RB Leipzigi kasvandik käis laenul Baselis, Utrechtis ja Villarreali duubelmeeskonnas, jõudes vahepeal mängida ka 15 mängu Bundesligas. Sellest hooajast on paremäär tagasi sünnimaal ehk La Liga klubi Alavés mängija.

Carlos Álvarez – Sevillas sirgunud poolkaitsja sai 2023. aastal selle eest ühes La Liga mängus üheksaks minutiks platsile, läks siis mullu suvel esiliigasse Levantesse ning kerkis seal kohe põhimeheks.

Javi Serrano – Atlético Madrid on keskväljamehe seni La Ligas viiel korral platsile lubanud ning lisaks laenanud teda esiliigasse Mirandési ja Ibizasse ning Austria kõrgliigasse Grazi Sturmi. Nii on Serrano ametlikult ka Austria meister ja karikavõitja, ehkki mängis nende eest vaid kaheksa liigamängu. Sel hooajal teeb Serrano uue katse Atléticos pildile pääseda.

David Ruiz – äärekaitsja kolis sel suvel Valenciast Real Madridi noortemeeskonda.

Adrián Granado – Atlético Madridi andekas keskkaitsja pidi 2021. aastal karjääri südameprobleemide tõttu lõppenuks kuulutama, kuid asus seejärel tööle treenerina.

Álejandro Jiménez – Villarreali kasvandikust sai sel suvel kolmandasse liigasse kuuluva Tarragona Gimnàsticu mängija.
Miquel Juanola – kaitsja ei suutnud Barcelona noortemeeskonnast kõrgemale murda ja siirdus 2022. aastal Šveitsi klubi Basel ridadesse, aga on ka seal esindanud vaid kolmandas liigas mängivat duubelrivistust.

Toonastest pingimeestest on Sevilla kasvandik Adrián Romero nüüd neljandas liigas Melilla ridades, Rubén Iranzo jätkuvalt Valencia duubelmeeskonnas, paar nädalat pärast Eestiga peetud mängu ehk 17aastaselt La Ligas debüteerinud Miguel Rodríguez laenati Celta Vigost selleks hooajaks Hollandi kõrgliigasse Utrechti ning Marc Casadó nimetati mullu Barcelona duubelmeeskonna kapteniks, kes on alates tänavu märtsist viiel korral ka La Ligas platsile usaldatud.