Eesti koondise poolkaitsja Vladislav Kreida on üks neist jalgpalluritest, kelle karjääri Venemaa- Ukraina sõda teisele teele suunas. Hetkel on see tee teadmata sihiga, aga keskväljavalitseja karastus on vaatamata 21 eluaastale kõva ja enesekindlus samuti. Kui teha pühendunult tööd, avanevad ka võimalused, sõnab Kreida veendunult.

Viimased kaks nädalat on Kreida treeninud Floraga. Talvel liitus ta Ukraina kõrgliigaklubiga Rivne Veres, aga kui Venemaa Ukrainale kallale tungis, tuli põgeneda. Ukraina jalgpallielu on katkenud ja klubikarjääri mõttes on Kreida hetkel ooterežiimil. Koondisega sööstab ta aga homme Küprose turja, et Rahvuste liiga C-divisjoni koht säilitada.

"Praegu olen vormis ja 100% koondise aitamiseks valmis. Flora juurde tagasi tulla on alati mõnus. Tahtsin, et see juhtuks 10 aasta pärast või veelgi hiljem, aga kodus on ikka hea olla. Ühelt poolt naudin praegu Tallinnas viibimist, aga teisalt tahaks karjääri tuleviku osas konkreetsust – ma küll treenin Floraga, aga ei mängi, sest plaan on ikkagi välismaalt uus klubi leida," sõnab Kreida.

2019. aasta alguses Flora esindusmeeskonda tõusnud Kreidast sai seal kohe põhimees, kelle pingile jätmiseks polnud peatreeneril Jürgen Hennil ühtegi loogilist põhjust. Ta tsementeeris keskvälja kenasti kokku ning pakkus tuge nii tema kohal tegutsenud Konstantin Vassiljevile kui ka keskkaitsepaarile Märten Kuusk – Henrik Pürg.

Samal aastal teenis Kreida koondisedebüüdi ja oli Eesti üks paremaid, kui muidu nurjunud EM-valiksarja ainuke punkt teeniti Minskis Valgevene vastu tehtud 0:0 viigiga. 2020 oli Kreida raudkindel põhimees nii Flora kui ka Eesti särgis ja siirdumine välismaale polnud üllatus. 2021. aasta jaanuaris liitus ta aastase laenulepingu alusel Rootsi esiliiga tippklubi Helsingborgiga.

"Õppisin palju – uus riik, uus keel, uus keskkond. Jalgpalli osas samuti, sest Helsingborgi võistkonda kuulusid kõrgetasemelised mängijad, kel oli kogemusi Saksamaa Bundesligast või Venemaa kõrgliigast. Andreas Granqvist oli ju 2018. aasta MM-il Rootsi koondise kapten. Väravavahiks aga Anders Lindegaard, kelle teenistuslehel Manchester United, Burnley ja Taani koondis."

Helsinborgi-aja algus sujus kenasti, aga maikuu lõpus kukkus Kreida pingile, kuhu jäi novembrini. Vahetusest mõni kord näpuotsatäis mänguminuteid jagus, aga ei enamat. "Isegi siis, mil mänguaega vähe, tundsin pidevat arengut. Õpetlikke kogemusi jagus. Näiteks Lindegaard rääkis lugusid Paul Scholesist, et kuidas ta pärast treeninguid sööte ja tsenderdusi harjutas.

Granqvist jagas aga nõuandeid liikumiste ja otsuste osas. Mängudes sain tema tegutsemist jälgida. Minu kui poolkaitsja jaoks on keskkaitsja kõige tähtsam partner, sest ta on mu selja taga ja näeb platsi paremini. Mängisin Granqvistiga pool aastat koos ja nautisin tema rahulikkust ja kvaliteeti. Ta suutis pea igas olukorras teha parima otsuse. Iga päev selliste meestega harjutades õpib palju – kuidas olukordadele reageerida, kuidas olla professionaal," meenutab Kreida.

Eesti koondislane suutis Helsingborgis põhikoosseisu koha taastada alles hooaja viimasteks – tõsi, väga olulisteks! – kohtumisteks. "See oli mulle isiklikult oluline. Ma olen noor mängija ja Helsingborgis pingile jäämine oli mu karjääris esimene kord, kui nii juhtus. 2019. aasta hooaja algusest, kui Floraga meeste jalgpallis alustasin, olen ju kogu aeg põhimees olnud.

Rootsis alguses mängisin, aga siis jäin pingile, mis oli raske. Eesti koondisest oli suur abi, see motiveeris ka olukorras, kus ma klubis mänguaega ei saanud. Kui kaks-kolm kuud järjest pingil olla, võib siht silme eest kaduda, sest platsile naasmiseks varianti ei näi olevat. Aga Eesti koondis oli kogu aeg meeles ja sihiks, peatreener Häberli ju usaldab mind. See pani mind kogu aeg täiega pingutama.

Sügisel tegin koondise eest paar head mängu ja Helsingborgi ootas otsustav kohtumine, kus meil oli vaja vähemalt viiki, et pääseda üleminekumängudele. Olime vaheajaks 0:2 taga, mind toodi platsile ja saime 2:2 viigi kätte. Treener usaldas seepeale mind ka mõlemas üleminekumatšis põhikoosseisu ning võitsime ja tõusime kõrgliigasse. See oli väga hea ja mõnus tunne.

Koondises oli 2021. aasta eesmärgiks võita Balti turniir ja klubis tõusta Rootsi kõrgliigasse. Õnnestus mõlemad täita. Kahest kaks. Suvine pingile langemine oli must periood, aga lõpp oli jällegi hea."

Helsingborg tõusis Rootsi kõrgliigase ja olnuks Kreida jätkamisest pigem huvitatud, aga ei tihanud välja käia laenulepingusse kirjutatud väljaostuklauslis ette nähtud summat. Eesti koondislase mängijaõiguste omanik Flora ja Helsingborg arutasid olukorda, aga kokkulepet ei leitud. Kreida uueks töökohaks osutus Ukraina kõrgliigaklubi Rivne Veres, kellega löödi käed 17. jaanuaril.

"Türgis peetud treeninglaagri esimesed 10 päeva rügasime hullumeelselt. Igal hommikul 8-9 kilomeetrit jooksu ning õhtune trenn lisaks. Esimesel nädalal kogunes kilometraaži umbes 120 kilomeetrit ehk 17 kilomeetrit päevas. Töö oli raske, aga tasus end ära – võitsin usalduse ja olin kõigis treeningkohtumistes põhikoosseisus.

Kõik oli hästi, aga siis algas sõda. Jalgpalli mõttes kahju, sest Veresis oli mul olemas väga hea šanss end heas liigas tugevate meeskondade vastu proovile panna. Aga enam midagi muuta ei saa. Tuleb edasi vaadata," tõdeb Kreida.

Ukrainast lahkumine võttis planeeritud 4,5 tunni asemel 45 tundi

Kui paluda poolkaitsjal rääkida lugu, kuidas nägi välja sõja jalust põgenemine, tõdeb ta, et selleks kuluks vähemalt tund. Ilmselt rohkemgi, sest iga meenutus pöörasest teekonnast kougib mälusoppidest välja uusi detaile. Põgus ülevaade annab siiski aimu kaosest, mida Venemaa kallaletung külvas.

Rivne asub Poola piirile lähedal ja kaardile vaadates ütleb terve mõistus, et piirile jõudmine ei tohiks olla liiga keeruline. Tegelikkus seda loogikat ei toeta. "Buss pidi piirile sõitma neli ja pool tundi, aga lõpuks sõitis kaheksa tundi ning 20 kilomeetrit enne piiri enam edasi ei sõitnud, sest valitses totaalne ummik. Autod olid juba kaks päeva seal ühe koha peal seisnud.

Koos armeenlasest meeskonnakaaslase Žirair Marganjaniga otsustasime, et läheme jala edasi. Mõlemal oli seljakott ja ratastega suur kott. Umbes seitse kilomeetrit kõndisime ja 14 oli veel minna, kui armeenlase kotil läks ratas katki. Oli juba õhtu ja kuna mõtlesime, et kõige olulisem on jõuda piirile, kus asjad peaksid juba hõlpsamalt sujuma, siis otsustasime suured kotid maha jätta ja jätkata ainult seljakottidega. Kolm-neli kilomeetrit jooksime, siis ühe kõndisime, siis jälle pikem jooks. Kolme tunni pärast olime piiril. 25. veebruari õhtul kell üheksa."

Üle Ukraina – Poola piiri sai Kreida aga alles 27. veebruari hommikul kell neli. Kogu tee Rivnest Poola kestis 45 tundi. "Värav, millest mul oli vaja läbi saada, et piirile pääseda, oli 10 meetri kaugusel. Aga see olukord kestis 30 tundi. Psühholoogiliselt väga raske, aga olin ka see 45 tundi söömata, praktiliselt joomata ja magamata. Ning kuna oodata tuli õues, siis oli ka külm.

Talvejope olin jätnud sinna ratastega kotti, millest loobusime. Võtsime kaasa õhema, et saaks kiiremini joosta ja seljakott vähem kaaluks. Piirile jõudes oli keha märg, õues külm ja talvejopet polnud. Vlasi (koondisekaaslane ja sõber Sinjavski – O. J.) oli teisel pool piiri mind ootamas, aga keegi peale iseenda ei saanud inimest seal aidata. Kord nägi ette, et prioriteeti omasid naised, lapsed ja vanurid, aga nende voog ei lõppenud.

Akupank sai tühjaks. 26. veebruari hommikul kell seitse helistasin Tallinnasse emale ja ütlesin, et ei tea, millal järgmine kord rääkida saan, sest akut on 1% alles. Õhtul kell kaheksa, kui olin eelpiiripunktist läbi saanud, helistasin uuesti. Siis asjad juba sujusid. Võtmekoht oligi eelpiiripunktist läbi saamine, seejärel järjekord toimis."

Kui piir ületatud, võttis Sinjavski ta auto peale ja sõideti läbi Lõuna-Poola Tšehhi, Karvinasse, et Kreida saaks end välja puhata. Mõned päevad hiljem reisis ta Eestisse, kus tõmbas veel veidi hinge ja liitus siis Flora treeningutega.

"Pärast kogetut oli esmalt keeruline üldse jalgpallist mõelda, aga siis tuli meelde, et see on ikkagi minu lemmikmäng ja pean ju oma eluga edasi minema. Seda, mis Ukrainas juhtus ja juhtub, ma muuta ei saa. Lõpuks kujunes paus nädala pikkuseks. Nüüd olen tänu Flora trennidele jalgpallirütmis kenasti tagasi.

Soovin karjääri välismaal jätkata. Kui Floraga 2020 kõik tiitlid võitsime ja koondise põhimängijaks tõusin, oli välismaale liikumine loogiline samm. Tahan oma võimete maksimumi ära puudutada. Mitte nii, et 40-aastasena istun voodi peal ja mõtlen, et äkki oleks võinud paremini minna. Pingutan praegu täiega.

Koondisemängud on hea koht oma oskusi näidata. Et Rivne Veres mind palkas, oli suuresti eelmisel aastal Eesti koondises tehtud mängude teene. Selle põhjal nad mind leidsid. Loodan, et kui nüüd Küprose vastu meeskond ja ma ise hästi esineme, siis on uue töökoha leidmine hõlpsam," sõnab Kreida.