Aasta tagasi mängis Vlasi Sinjavski (24) veel Tallinna Flora ridades. Veebruaris sõlmis ta esimese välislepingu, kui liitus Tšehhi kõrgliigas mängiva MFK Karvina meeskonnaga. Hetkel on Sinjavski meeskond koduliigas 15. kohal, peatreener on uus, tšehhi keel veel suus pole ning koondisemängud on tulekul.

Sel nädalal kogunes Hollandis Eesti jalgpallikoondis, kes valmistub viimasteks MM-valikmängudeks. Soccernet.ee vestles koondise ääremängijaga täna pärastlõunal, et rääkida tema elust Tšehhis ja ka rahvusesinduse praegusest seisust.

Vlasi, milline on su täpne roll hetkel Karvinas?
Mu rolli meeskonnas on hetkel üsna raske kommenteerida, sest meil hiljuti vahetus peatreener. Uus treener (64-aastane tšehh Bohumil Panik - H. H.) asus tööle pärast Eesti koondise mängu Walesiga. Pärast seda oli üks mäng temaga, kus ligi 80% mängijatest olid isolatsioonis ning hiljem oli teine mäng. On pisut vara öelda, milliseks mu roll kujuneb.

Eelmise treeneriga oli kõik väga ebastabiilne - üks mäng alustasin põhikoosseisus, järgmises istusin pingil ja nii see läks.

Mis teil eelmise treeneriga puudu jäi, sest hetkel olete tabelis 15. kohal?
Minu arvates jäi meil eelmise treeneriga puudu sellest, et meeskond oleks mängu lõpuni keskendunud, sest oli mänge, kus me juhtisime seisuga 2:0, aga mängu lõpuks jäi 2:2 või 2:3.

Kuidas sa uue peatreeneriga rahul oled?
Mulle uus treener meeldib, aga on veel vara öelda, kuidas meie suhted temaga on - hetkel vähemalt on kõik hästi. Meie suhtlus käib nii, et mina räägin vene keeles ning tema vastab mulle tšehhi keeles.

Tšehhi keelt ma mõistan ainult jalgpallialaselt. Vabalt suhelda ma pigem ei oska, sest meeskonnas ma suhtlen mängijatega, kes räägivad inglise keelt ja neilt ma ei saa piisavalt praktikat, et tšehhi keelt ära õppida.

Kui ma veebruaris saabusin, siis ma teatud sõnad õppisin ära, aga pärast seda need keeleõpingud vajusid ära kuidagi. Ma mõistan, kui minuga räägitakse, aga vastata ma väga ei oska.

Sa oled Tšehhis elanud juba ligi üheksa kuud. Oled sa kõigega harjunud või on midagi, mis veel harjumist vajab?
Ma arvan, et ma olen klubi, linna ja riigiga ära harjunud juba. Arvan ka, et see jalgpall, mida siin mängitakse, erineb sellest, mida mängitakse Eestis - väga palju võitlust väljakul ning tabeli viimased meeskonnad mängivad pidevalt riskivabalt, mis võib esimestele palju peavalu tekitada.

Karvina on väike linn. Siin elab umbes 50 000 elanikku, aga staadionil on pidevalt ligi 2000 inimest meid vaatamas, mida on Eestiga võrreldes rohkem.

Millega sa oma vaba aega sisustad?
Palju võimalusi polegi, kuid peamiselt käin Ostrava linnas, mis on väga ilus koht jalutamiseks ja seal on head kohvikud, kus oma aega veeta.

Karvina linnas on üks väga huvitav park, mis on nagu avatud loomaaed - sinna võib iga kell minna ehk see on 24/7 lahti ning seal saab toita loomi ja neid vaadata. Mõned isegi kõnnivad sinuga seal pargis kaasa. Minu jaoks on see täiesti ebatavaline.

Vlasi, tänavuse aasta viimased koondisemängud on tulekul. Milline on meeskonna häälestatus ning milliste eesmärkidega lähete sellele koondiseaknale vastu?
Häälestatus on meeskonnas hea. Soovime nendest mängudest võimalikult palju punkte võtta.

Ma jäin eelmises koondiseaknas enda ja meeskonna mänguga väga rahule. Ainuke asi, mis kriipima jäi, oli see, et me ei suutnud Walesi vastu kodus isegi viiki mängida.

Kas peatreener Thomas Häberli on kõigega rahul hetkel?
Jah, võib nii öelda küll. Aasta algul rääkis ta, et tähtsuselt esimene on võita Balti turniir ning siis võtta oma valikgrupist võimalikult palju punkte. Jah, nüüd pole meil enam edasipääsuks võimalust, aga me ei anna alla, vaid läheme viimastest mängudest punkte võtma.

Kokkuvõttes usun, et tänavuse koondiseaastaga võib igati rahule jääda.